Ühe talisupleja kuninglik tõus ja langus

Shakespeare / Mikkola “Macbeth”

Lavastaja: Antti Mikkola
Tõlkija ja dramaturg: Paavo Piik

Kunstnik: Karmo Mende
Video- ja valguskujundaja: Tiiti Hynninen
Helikujundaja: Haar Tammik

Osades: Henrik Kalmet, Hele Kõrve, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Andero
Ermel, Alo Kõrve, Andrus Vaarik, Indrek Ojari, Mart Toome, Andres Raag, Maiken Schmidt, Piret Kalda, Külli Teetamm, Rasmus Ermel (külalisena) või Kristian Mustonen (külalisena)

Esietendus Tallinna Linnateatri Põrgulaval 18. märtsil 2017

Mõeldes Macbethile, kangastub teatrisõbra silme ette esmalt ilmselt klassikaline Shakespeare’i tragöödia. Tallinna Linnateater ja lavastaja Antti Mikkola on selle pildi aga pahupidi pööranud ja Põrgulaval esietendus 18. märtsil hoopis samanimeline komöödia, mis autori enda sõnul võib olla “kuratlikult naljakas”. Tõsi, teose algses versioonis keskne võimuiha ja võimu kuritarvitamise idee selle võrra ei kannata, vaid tuleb vahest veelgi teravamalt välja.

Mikkola lavastuse tegevus toimub Šoti Kuningriigi asemel Soome sauna- ja talisupluse ühingus. Macbeth on esialgu kõigest ühingu juhatuse asendusliige. Juba esimeses monoloogis kõlab peategelase suust kibestumus oma madala koha pärast, kui sõnab: “Ma olen parem kui nemad, ma olen parem kui sina.” Inimese loomulik tung elus kõrgemale pürgida omandab Macbethis aegamööda fanaatilise kuju. Pärast talisuplusvõistluse võitu norralaste vastu ennustavad kolm nõida Macbethile esimeheks saamist, misjärel ühingu president Duncan Macbethi tema vapruse eest ülendab ja juhatuse liikmeks nimetab. Oma järeltulijaks presidendina määrab Duncan aga hoopis oma poja Malcolmi. Macbethi see aga enam ei rahulda: “Kui nõuab saatus mind kuningaks, siis kroonigu mind saatus.”

Henrik Kalmeti Macbethis saavad suurepäraselt üheks ambitsioon ja ebakindlus. Vastandina seisab tema kõrval võimukas ja hullumeelsusele kalduv Hele Kõrve Leedi Macbethina. Nende esimesest omavahelisest telefonikõnest selgub, kelle sõna selles peres maksab. Kuigi mehes põleb soov ühingu presidendiks tõusta, on eelkõige tema abikaasa see, kes õhutab Macbethi peoõhtul Duncanit tapma. Mõrv lavastatakse Duncani massööri süüks. Etenduse arengus muutuvad Macbethi ja tema naise karakterid tundmatuseni: mees muutub aina tasakaalutumaks ja on valmis kõrvaldama need, kes talle ette jäävad, samal ajal naine hullub süütundest. Ühingu sees kasvab uue juhi käe all bürokraatia, võlgades rabelev MTÜ ostab aga sellest hoolimata juurde kallist mööblit. Koosolekud on Macbethi juhtimisel sihitud, juhatuse sõnaõigus kaob. Lõkkele lööb diktatuur.

Tähelepanuväärse töö on lavastuse heaks teinud kujundajad. Betoonseintel jooksvad videolõigud ei varjuta näitlejate tööd, kuid loovad kohase atmosfääri. Näitlejad kannavad esialgu sportlastele iseloomulikult dresse. Mida vähem tegeldakse ühingus spordiga, seda ametlikumaks muutuvad ka kostüümid. Etenduses on oluline roll ka valgustusel: taskulampide vihus monoloogi lugev Leedi Macbeth või eredas prožektorikiires publiku suunas kõndiv Macbeth haaravad publiku täieliku tähelepanu.

Lavastuse kõige eepilisem stseen on kahtlemata viimane “lahing” Dunsinanes ehk MTÜ peakontoris. Saateks kõlab A. Coplandi “Fanfare for the Common Man”, kontorist saab lahinguväli, kirjatarvetest relvad. Diktaator saab lüüa, sest Birnami mets on uue puitmööbli kujul Dunsinane mäele tõusnud. See heitlus ja ka lavastus tervikuna näivad kohati uskumatult jaburad, kuid nagu on öelnud lavastaja Mikkola, on selline kombinatsioon diktatuuridele küllaltki iseloomulik. Kõrvaltvaatajale naeruväärsed otsused mõjutavad aga päris inimeste elusid. Niisiis on Linnateatri “Macbethi” võimalik vaadata nii läbi huumoriprisma kui ka äärmiselt traagilise loona. Idee püsib nii ühel kui teisel juhul: piiritu võimuiha viib languseni.

Anita Maasalu

Advertisements

Vanglakogemus, mis on ehe ja ilustamata

 

Esietendus: 03.07.17.

Toimumiskoht: Rummu alevik, endine Murru vangla

Näitlejad, kes oma häälega elustasid vangide, valvurite, vanglatöötajate ja lähedaste mälestusi: Ülle Kaljuste, Kait Kall, Jörgen Liik, Markus Luik, Hilje Murel, Priit Pius, Andres Raag, Peeter Tammearu, Aivar Tommingas, Veiko Tubin, Ivo Uukkivi ja Kaspar Velberg.

Lavastusmeeskond: Henrik Kalmet, Revo Koplus, Raido Linkmann, Paavo Piik, Paul Piik, Priit Põldma, Illimar Vihmar.

Vanglas aeg justkui seisaks, midagi ei toimu, vangil pole ei tööd ega kodu, ta ei abiellu, ei loo peret, aga ometi peitub trellide taga omaette maailm, milles kehtivad hoopis teistlaadi reeglid. Täpselt nii, nagu välisilm on vangidele suletud, on ka vanglamüüride taga toimuv tavainimestele kättesaamatu. ,,Murru 422/2” lavastus on parim ja turvalisim võimalus teha põgus rännak läbi vanglakogemuse ja tunda mõne tunni jooksul sama, mida süüalune vanglasse sattudes kogema peab.

Projekt erineb suuresti tavateatri kogemusest ja võib mõjuda rohkem ekskursioonina, sest näitemängu, kui välja arvata valvuriteks maskeerunud noormehed, ei ole. Vangide, valvurite ja nende lähedaste helged ja valusad mälestused kõrvaklappide abil kõrvus kostumas, on raskelt mõjuvates Murru vangla koridorides võimalik need mälestused taas silme ette manada ja mõista, et puutumatuna on raske ükskõik kellel vanglast lahkuda. Just näitemängu puudus võimaldas lavastusel publikule näidata minimaalselt võltsi ja sulanduda kaheks tunniks vangi hingeellu ja elukeskkonda, mis on ehe ja ilustamata. Koridoride ja kambrite raskus ütles rohkem, kui tuhat näitlejat oleks suutnud. Klaasidelt, mille tagant võisid vangid külastuspäeval näha pereliikmeid ja nendega telefonitsi rääkida, võis leida ühelt poolt vangi ja teiselt poolt armastatud naise sõrme- või huulte jälgi. Valvurid panid etendusest osavõtjad üksteisega klaaside tagant tõtt vaatama, kõrvus kostumas ühe vangi mõte tol hetkel: ,,Kurjategijad tapavad moraalselt oma lähedasi.” Mahajäänud pere ja sõprade jaoks võib vanglakogemus kujuneda täpselt sama raskeks kui vangile endale. Kuid aeg ei peatu ning tihti juhtubki, et väga pika karistusaja järel on süüdimõistetut koju heal juhul tagasi ootamas vaid emaarmastus.

Kinoteatri lavastust võib kõrvutada projektiga ,,Remote Tallinn”. Ka seal sai publik elamuse tänu rännakule, mis oli koostatud vastavalt heliliselt saadud infole. Erinevus seisneb aga selles, et 2014. aasta ,,Talveöö unenäo” festivali raames korraldatud lavastuses ,,Remote Tallinn” liikus publik mööda Pirita teed ning seejärel läbi hästi tuntud Tallinna kesklinna. ,,Murru 422/2” aga võimaldab publikul astuda alale, mis oli mõeldud vaid kurjategijatele. Kogemus on ka seetõttu ainulaadne, et koloonia tüüpi vanglaid Eestis enam ei ole. Kasutusele on võetud kambrisüsteem, mis praeguste vangide jutu järgi on kõvasti hullem, sest ringi liikumine ja laialdasem sotsialiseerumine on peaaegu täielikult ära lõigatud.

Raske oli kõrvust mööda lasta lauset: ,,Ühiskond toodab kurjategijaid.” Pisikuriteo korda saatnud seaduserikkuja saadetakse vanglasse, kus tal on samasugused tingimused ja elulaad nagu mõrvaritel või vägistajatel. Keeruline on taastuda vanglale omasest eluolust ning pärast taolisest seltskonnast vabanemist puutumatuna eluga edasi minna. Seetõttu pannaksegi tihti toime aina uusi kuritegusid ning satutakse üha uuesti vanglasse tagasi.

,,Laager ja üldse see väravate taga olek oli minust teinud paraja monstrumi, kes nüüd võis vabalt teha selliseid asju, mis varem pähegi ei tulnud. Seda endast välja juurida on raske, sest see peitub kusagil sügaval sisemuses. Piisab vaid korraks kontroll kaotada ja momendiga võib sinust saada täielik elajas, kellele pole püha ei inimsaatus ega teise elu.” (Illisson, T. ,,Väravad” 2007)

Olenemata lavastusest osa võttes hetkeemotsioonis tekkinud tundest, et tahaks sellest kogemusest veel enamat välja pigistada, tahaks päriselt näha mõnd vanglakoledust või mõne vangi püüdlust põgeneda, valdas pärast etendust siiski hea tunne. Süda oli rahul, et selle vangla ruumid on nüüdseks tühjad ja kedagi enam ei piinata, ei ahistata seksuaalselt ega hoita päevavalguse eest, vähemalt mitte Murrus.

Kretel Kopra

Igaüks võib leida pärli

 

Ed Sheeran „÷

Asylum/Atlantic 2017

 

 

 

Ed Sheerani plaadi „÷“ („Divide“) varjatud tähendus peitub isikupäraste lugude mitmekesisuses. Eri stiilide hõngu oli tunda juba esimesest kahest ilmunud loost „Shape Of You“ ja „Castle On The Hill“.

Ed Sheerani „Shape Of You“, algselt kirjutatud Rihannale, räägib baarijoomingust, -tutvusest ning ihalusest kellegi keha järele veidi häirivlabastes sõnades. Olenemata pinnapealsest süžeest on laulul vastupandamatult kaasatõmbav meloodia koos aafrikapärase  rütmi ja sialike marimbahelidega.

„Castle On The Hill“ aga  annab laulule „Shape Of You“ väga suure kontrasti. See U2-stiilis kitarritaustaga autobiograafiline laul jutustab Edi elust enne kuulsust, lapsepõlve- ja nooruseidüllist. Laulus peegeldub igatsus tunda end ümbritsetuna pere ja vanemate sõpradega nagu aastaid tagasi. Selle laulu ilu ja valu peitub võimetuses puutuda minevikku, kuid samas selle hindamises ja väärtustamises. Ed ei ole unustanud, kust ta tuleb, kes ta on ning kes kujundasid tema väärtushinnangud.

Kuna album „÷“ („Divide“)  on äärmiselt mitmekesine, leidub seal palju laule, mis igaüht ei kõneta. Nende seas on nt „Galway Girl“ ning vanaisa ja vanaema romeojajulialikust armastusloost kirjutatud „Nancy Mulligan“, mis oma lustlike viiulihelidega on eelkõige mõeldud iiri publikule. Veel on nende hulgas muretud ja elurõõmsad laulud „Barcelona“ ning „Bibia Be Ye Ye“ (eesti k. „kõik on hästi“). Siiski on neis lugudes tunda Sheerani kui laulukirjutaja arengut. Seda just tänu Iiri, Hispaania ja Aafrika mõjutustele. Oma poliitilist erapooletust ja kohati naiivselt esitletud ideed sellest, kuidas armastus võivat hetkega maailma muuta näitab Sheeran laulus „What Do I Know?“. Ka lugu „New Man“ kirjeldab absurdset klišeed endise armastatu uuest uskumatult haledast poiss-sõbrast. Olenemata sellest, et Sheerani sõnad neis lugudes on suhteliselt pealiskaudsed, oskab ta siiski neid uskumatu kergusega üksteisega riimuma ja sobituma panna. Kõik lood on ka meloodiliselt väga nauditavad, positiivsed, kaasahaaravad ning eristuvad oluliselt tüüpilistest popplugudest.

Enne albumi väljaandmist veetis Sheeran aasta eemal sotsiaalmeediast ja kuulsuseelust. Ta võttis aega, et oma armastatuga reisides tugevat suhet ja sidet luua. Tänu sellele jõudsid albumile kolm lugu õnnelikust armastusest, millest „Hearts Don’t Break Around Here“ ja „How Would You Feel“ tunduvad vaid jäljendid imepäraselt kauni kunstiteose „Perfect“ kõrval.

Kui Edi debüütalbumil ilmunud lugu „You Need Me, I Don’t Need You“ rääkis artisti heitlustest tippu jõudmisel, siis kolmandal albumil ilmunud „Eraser“ on justkui selle loo edasiarendus, vastukaja mõrumagusast vallutatud tipust. Ta laulab: „I used to think that nothing could be better than touring the world with my songs / I chased the picture-perfect life, I think they painted it wrong.“ Ta näeb häid ja halbu külgi nii praegusel eluviisil kui elul enne kuulsust. Ta on mõistnud, et ainuüksi laulmine ja enda muusika ülemaailmne esitamine ei suuda teda õnnelikuks teha. Samas aga tajub ta survet tunda ennast õnnelikuna, lauldes: „Ain’t nobody wanna see you down in the dumps / Because you’re living your dream, man / This shit should be fun.“ Laulust käib läbi mõte, et raha on justkui kõige kurja juur. Isegi kui Sheeran ise ei muutu, kohtlevad ümbritsevad inimesed teda raha tõttu siiski teisiti. Sheerani varjamatu ausus on põimitud rabavalt elegantsesse, julgesse, läbimõeldud, nauditavalt süngesse räppi.

Melanhoolia, mis kaasneb kiire eluga, kumab läbi ka lisaloost „Save Myself“. See on äärmiselt aus ja valus lugu, kus artist on kaotanud energia ja tahte, aidates kedagi, kes samaga ei vasta. Edil on artistilik võime oma lugudes väga tihti emotsionaalsust edasi anda oma virtuoossete, ootamatute vokaaltehniliste häälevärinate või valusate kärinatega. Sellesama meeldiva kärinaga kombib Ed oma vokaalseid piire Jessie Ware´iga koos produtseeritud laulus „Dive“. Laulus väljenduv emotsionaalsus on selgesti tajutav. Õrnust ja äärmist haavatavust võib leida Edi ema perspektiivist kirjutatud, lahkunud vanaema mälestuslaulus „Supermarket Flowers“. Meisterlikult on laulu sõnades väikeste detailide abil maalitud ilustamata, kuid ehtne ja usutav pilt kaotusvalust. See töötab hästi, sest taolises olukorras on suured sõnad tihti üleliigsed.

Ed Sheerani albumi „÷“ puhul on märkimisväärne, et igaüks võib leida sealt laulu, mis teda kõnetab. Sheeranil on eriline võime panna äärmiselt lihtsalt kirja sügavaid emotsioone, mille väärtus ei kahane nende ilmselgsusest. Parimad lood on siiski valust, mitte õnnest. Tõeline pärl minu jaoks on „Happier“. Selles laulus on otsatult erinevaid varjundeid: valu, isetust, sügavat küpsust ja alalhoitud lootust. Igast sõnast, eelkõige lõpufraasist leian oma mõtted täpsemalt kirja pandult, kui ise kunagi väljendada suudaksin. Haruldane oskus anda eri inimestele võimalus kindla looga oma lauludest täielikult samastuda on põhjus, miks Ed Sheeran suudab puudutada paljusid hingesid.

Kretel Kopra

Eestlusest, praktiliselt

Tartu Uus Teater „Praktiline Eesti ajalugu“
Autor ja lavastaja: Ivar Põllu

Kostüümikunstnik: Kristiina Põllu
Toidukunstnik: Ann Ideon
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Muusikajuhid: Rando Kruus ja Oliver Vare

Osades: Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus, Tambet Seling, Rando Kruus, Oliver Vare ja Ann Ideon
Esietendus 23. veebruaril Tartu Uues Teatris.

„Me oleme alati olnud need, mida me sööme, ja tahtnud saada millekski muuks, mida me veel söönud pole.“

Ivar Põllu uus lavastus „Praktiline Eesti ajalugu“ kõlab esmapilgul ilmselt paljudele kui Eesti kultuuris järjest enam populaarsust koguv trend ennast taaskord kuidagi defineerida ja eestlust läbi veel ühe eriti põneva vaatenurga näidata. Et kuidas me oleme ikka siia jõudnud ja olgem uhked, eestlased! Eks ta seda loomulikult ongi, aga vaatamata eelarvamustele pidin pärast esimest 15 minutit endale tunnistama, et kui seda piisavalt hästi teha osata, püüab see vaataja päris lihtsasti võrku. Miks siis mitte, oleme me ju kõik suuremal või vähemal määral hirmul meie väikse ja armsa soomeugrilise kultuuri pärast, mis globaliseeruvas maailmas järjest väiksemaks ja armsamaks tundub muutuvat.

Uue Teatri kodulehel tutvustab lavastus ennast kui „kahevaatuseline muusikaline teraapia, praktiline ekskursioon eestlaseks söömisesse, eestlaseks rääkimisse ja eestlaseks laulmisesse“. Läbivat narratiivi pole, selle asemel on sketšid, jutustused ja Kukerpillide laulud, taustaks koopamaalingud, hõrk toidulõhn ja publikust kostvad sõbralikud naeruturtsatused. Laval toimuv saab tegelikult pärast esialgset võõristust üsna pea omaks, sest atmosfäär on soe ja tõepoolest mingis mõttes teraapiline, toob sellist lihtsat rõõmu ja samas pidupäevalikkust.

Lisaks professionaalsetele näitlejatele löövad kaasa kokk, paar pillimeest ja väga efektne ukuleleansambel, nii et kokku moodustab tükk sellise suure kompoti kõigest, millest kogu eesti ajalugu praktiliselt võiks koosneda – söök, muusika ja ajas muudkui arenevad inimestevahelised suhted, mõtted ja suured ideed. Valges kitlis kokamütsiga Ann Ideon, kes kõik toimuva omalaadse jutustajarolliga tervikuks seob, võlub esimestest hetkedest peale oma tohutu energia ja ehtsalt telekokaliku osavõtlikkusega, samal ajal pliidi taga professionaalsete liigutustega askeldades. Robert Annus üllatab ikka ja jälle oma suurepärase lauluhääle, pillioskuse ja äärmiselt täpsete maneeridega, tänu millele ta iga uue rolliga muige näole toob. Väga lahedalt ja värskelt mõjub Endla teatrist pärit Tambet Seling, ka naised on head, kuigi tundub, nagu poleks nad end selles lavastuses nii palju avada saanud, kui oleks tahtnud näha. Ja Odd Hugo muusikud on muhedad!

Laulud on pärit pigem Kukerpillide algusaastakümnetest, paljud neist küll tuttavad, aga sõnu miskipärast ikka kunagi välja kuulnud pole. Lavastuses illustreerivad nad kogu meie teekonda dinosaurustest tänapäevani ja miks ka mitte, oma lihtsa, optimistliku, kohati absurdsegi lüürika ja kaasahaarava viisiga sobivad nad selleks suurepäraselt. „Praktiline Eesti ajalugu“ ei rõhu meie rahva kannatustele, vaid olmele – me oleme ju siiani jõudnud! Nii et söögem, joogem, laulgem ja rõõmustagem.

Saara Liis Jõerand

Ühe briti bändi metsik maailm

 

Bastille „Wild World“

Virgin Records 2016

Produtseerinud Mark Crew ja Dan Smith

Muusika ja sõnad: Dan Smith

 

Pärast 2013. aasta alguses tormilise kiirusega hittsingliks tõusnud “Pompeiid” on tagasihoidlik indie-pop bänd Bastille vallutanud edetabeleid üle maailma. Lisaks debüütalbumile “Bad Blood”, mis pälvis kuulajatelt rohket positiivset tagasisidet, on bänd avaldanud mitmeid vanakooli hõnguga miksteipe. Mullu hilissuvel tuli grupi sulest kuuldele uus kauaoodatud maiuspala, album “Wild World”, mille saatel punt selle suve lõpuni maailmaavarustes tuuritab.

Erinevalt esimese albumi mahedast elektroonilisest kõlast, langes bändi otsus teise albumi loomise rajal raskemate helide ridadesse. Põhiline läbiv instrument klaver on ülevoolava elektrikitarri varju jäänud ning sumedad bassimotiivid teevad nii kõrvale kui ka hingele pai. Ootamatult intensiivsed trummikäigud loovad nostalgilise sümbioosi kahe albumi vahel, mis paneb jala rütmi saatel vaistlikult liikuma.

Inspiratsiooni ammutamisel eelistab pealaulja Dan Smith pegasusel lennata filmi või kirjanduse lainetel, jättes lugude kirjutamisel eraelulised sündmused tahaplaanile. Tsiteerides 16. sajandi kirjandusklassikat või 80ndatest pärit groteskseid dokumentaalfilme, on uue albumi puhul bänd loonud võimsa ja ekstravagantse kompoti. Ei puudu ka Bastille’ signatuurmärgiks saanud filmikatkendid, mis mõne laulu emotsiooni edasi kandmiseks sinna sujuvalt lisaks on lükatud. Albumi kõla üldplaanis on hoogne ning meeldejäävad lausejupid helisevad ajusoppides pikalt. “Wild Worldi” melanhoolseid noote esindab esijoones laul “Four Walls (The Ballad of Perry Smith)”, mis on inspireeritud Truman Capote’i teosest “Külmavereliselt”, mille sisu kirjeldab dokumentaalselt eelmise sajandi julma nelikmõrva. Bändi lüürilised seisukohad on mitmel juhul tumeda ning tõsise alatooniga, mida on pehmendatud hoogsa saatega. Muusikavideote omapärane visuaalne kontseptsioon kandub edasi ka hetkel kestvale “Wild Worldi” maailmaturneele, mis pakub hea muusika kõrvale samaväärilist elamust. Lisaks pealauljale on sel korral oma hääle sekka saanud ka enamasti klahvpillidel figureeriv Kyle. Enamiku laulude põhiliseks harmoniseerijaks nii albumil kui ka kontsertidel on Kyle, kelle mahe bariton kaunistab pealaulja tuntud falsettot. Koos luuakse lauludest omamoodi polüfooniline pop-sümfoonia.

“Wild World” on nostalgitsevale Bastille’ austajale algul ootamatu adrenaliinisüst veeni, millega harjumine võib aega võtta, kui ootused jäid “Bad Bloodi” rüppe. Siiski ei ole uudne ja ootamatu halb ning album esindab omas elemendis tõusvat liidrit, kes edetabeleid hetkel vallutab. Kõla võib teine olla, kuid see ei muuda bändiliikmete omapära ja põhimõtteid, mida on tunda igas seni avaldatud laulus.

Emel-Elizabeth Tuulik

Elektriline tantsumuusikakülaline kevade algusesse

 

Electric Guest “Plural”

Across the Universe/Downtown 2017

 

 

 

Indie pop-rock bänd Electric Guest on pärast viieaastast pausi oma fännid jälle muhemagusa muusikaga üle valanud. 2011. aastal oma debüütalbumiga ameerika indie-skeenel laineid löönud bändi teine album ei jää esimesele kuidagi alla. Laulja Asa Taccone’i falsett ja trummar Matthew Comptone’i kaheksakümnendate mõjulised rütmid töötavad imeliselt koos nostalgilise, aga siiski tänapäevase kõlamaastiku loomisel.

Kohe esimese singliga “Dear To Me” pani bänd paika selle albumi üldisema joone – muusika, mis elavdab ja innustab kaldumata hüperaktiivsusesse. Rahulikult groovy pala, mille salvestamisel lõid kaasa õed bändist Haim, oli hea teaser sellele, mida “Pluralilt” oodata. Teine singel “Back For Me” kannab oma rütmikusele vaatamata melanhoolsemat tooni, andes rõõmsameelsele albumile tundesügavust juurde. Igatsusest ja lootusest kõneldes resoneerib pala imeliselt lauluga “See The Light”. Tempokatele lugudele vastukaaluks kõneleb see nii sõnade kui meloodiaga aja kaduvusest ja lootusest, millegi endas kaotatu uuesti leidmisest. “Somehow / When you feel alright / You’ll step back when you fall / Just to see that it comes to the light again,” laulab Taccone, saateks kella tiksumist meenutav heli.

Lõvisosa sellest albumist moodustavad siiski pigem kerged ja tantsulised lood. “Back & Forth” jääb meelde juba kaasakiskuva rütmikusega, nooruslikust eksivusest kõnelevad sõnad teevad sellest aga laulu, mis jääb mõtteisse kummitama. “Now that you’re older, / Where are you going? / Making it harder when the lights go down / […] / It’s all I can say now / I can’t  run away now / I’m trying to grow old but it doesn’t look fun.” – sõnad, millega samastumisega ei teki minul kui abituriendil üldse probleeme. Suvehõngulised lood “Oh Devil”, “My Omen” ja “Bound To Lose” jäävad ootama roadtrip’e lämbes autos heade sõpradega. Ainuke pala, mis ei võlu täielikult, on retroballaad “Sarah”, mille instrumentaal jääb liiga tehislikuks. Kuigi taotluslikult nostalgia ette kutsumiseks valitud tehislikud trummilöögid täidavad oma eesmärgi, paistab selle kasutamine muidu loomulikuna kõlavas albumis palgina silma.

Electric Guesti teine album “Plural” jääb pähe kumisema kauaks pärast kuulamist. Laulud on meisterlikult viimistletud ja kannavad kõik endas õhulist 1980. aastate suve-vibe’i, mis isegi mulle, keda siis veel elus polnud, nostalgialaineid peale toovad. Laulud moodustavad ühtse terviku rütmilisuse ja Electric Guestile nii omase mänglevusega, tuues ka Eesti lörtsisajusesse varakevadesse killu suvepäikest ja rannatuult.

Ingrid Tamm

Kahtlus kui filosoofia alus


René Descartes „Arutlus meetodist : aru õigeks juhtimiseks ja tõe otsimiseks teadustes“

Ilmamaa, 2016, 134 lk.

Tõlkinud Andres Raudsepp

Toimetanud Marju Lepajõe

 

Iga endast lugupidav filosoofiaõpetaja alustab oma uusaja kursust loenguga René Descartes’ist, prantsuse filosoofist, kes oli Hegeli sõnade kohaselt „tõepoolest nüüdisaegse filosoofia tegelik algataja, kuna ta tegi mõtlemise printsiibiks”. Käesoleva „Arutlusega meetodist“ viis Descartes läbi filosoofilise pöörde, kaugenedes skolastilisest traditsioonist, „filosofeerivast teoloogiast“, ning keskendudes epistemoloogiale ehk teadmisteooriale. „Arutlus meetodist“ ilmus originaalis 1637. aastal ja eesti keeles aastal 1936 Rudolf Kupla tõlkes. Mullu tegi Andreas Raudsepp aga uue tõlke ja „Arutlus meetodist“ avaldati sarjas „Avatud Eesti raamat“.

„Cogito ergo sum“„mõtlen, järelikult olen“ tuleb tuttav ette vast kõigile ja on kujunenud omaette klišeekski. Vaevalt, et mõni teine mõtleja on oma põhiteesiga nõnda põhjalikult kokku sulanud. Meenub veel näiteks Sokratese „ma tean, et ma midagi ei tea“, mis on ühtlasi kaudne lähteprintsiip Descartes’i enda jaoks. Tema metodoloogilise kahtluse meetod seda tõestada üritabki, otsides, kas on üldse midagi, milles ta kahelda ei saa. Descartes avastab, et on. „Kuid panin kohe tähele, et samal ajal, kui tahtsin mõelda, et kõik on väär, pidin mina, kes seda mõtles, paratamatult midagi olema. Ja kui ma märkasin, et tõde, ma mõtlen, järelikult ma olen olemas, on nii vankumatu ja kindel, et ka skeptikute kõige eriskummalisemad oletused ei ole suutelised seda kõigutama, siis otsustasin, et võin selle kõhklematult võtta minu otsitava filosoofia esimeseks printsiibiks,“ kirjutab ta „Arutluse meetodist“ 38. leheküljel ja modernne ajastu Euroopas ongi alanud.

Vähemalt tinglikult. Descartes’i lähtekohad ja järeldused polnud eraldi võttes omal ajal midagi ennekuulmatut ja saavutasid tähenduslikkuse eelkõige omavahelises kombinatsioonis, isegi kui Descartes ei tsiteeri oma seisukohtade kaitseks nimeliselt ühtegi teist autorit ja näib oma argumendid omaenda vaimust sünteesivat. Lisaks ei maksa unustada, et tema arutluse vundament on läbinisti teoloogiline, kuna see eeldab heatahtliku Jumala eksistentsi, kes ei soovi meid eksitada. Alles siis ei ole kahtlemine enam võimalik. Oma 1641. aastal ilmunud toeses, pealkirjaga „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“, kirjutab Descartes näiteks nõnda: „Seega näen selgelt, et kogu teadmise kindlus ja tõde on sõltuvuses ainuüksi teadmisest tõelise Jumala kohta.“ Sellegipoolest sai „Arutlus meetodist“ tormilise vastuvõtu osaliseks ja muutis põhjalikult seda, kuidas Läänes filosoofiast mõeldi.

Oma teoses leiab autor, et on „keeltele ja vanade autorite raamatute, nende lugude ja juttude lugemisele piisavalt aega kulutanud“ ja ihkab luua midagi uut, „midagi, mille üle ei vaieldaks“. Selle tulemuseks ongi Descartes’i kuulus neljaosaline meetod. Pidada õigeks ainult seda, milles kahelda ei ole võimalik, jagada see keerukus võimalikult väikesteks osadeks, mille mõistmist alustada lihtsamatest tükkidest, liikudes vaikselt ülespoole keerukamate tundmuste poole ja lõpetuseks kõik üle kontrollida, et mitte midagi välja ei oleks jäänud. Minu sõnastuses kõlab see kõik natuke lihtsakoeliselt, aga Descartes’i meetod lõi olulise pretsedendi. Nõnda tituleeritud „Kartesiaanlik uuendus“ muutis filosoofia isiklikuks ja julgustas mõtlejaid looma oma süsteeme.

Selle tagajärjeks oligi uusaja filosoofia, mis põhineb olemasoleva edasiarendusel. Iga uus filosoofiline vool saab alguse vastuseisust mõnele valitsevale voolule ja toetub mõnele mineviku mõtlejale, tema mõtetele kas vastu vaieldes või neid edasi arendades. Sellesse rägastikku on aga raske sukelduda, kuna ilma eelteadmisteta on pea võimatu kaasaegses filosoofias midagi mõista, „puhta lehena“ peale lennates kaugele ei jõua. Säärase kimbatuse ees seistes tasubki meenutada, kust see kõik alguse sai, ja nurgakivi Descartes’i juurde tagasi pöörduda. „Arutlus meetodist“ on küll filosoofiline tekst, aga omab sellegipoolest ka teatud kirjanduslikku väärtust. Descartes’i positsioon ei ole üleolev, ta ei võta enda kanda tõe monopoli ja ei välista võimalust, et „mida mina pean kullaks ja teemantideks, on vaid pisut vaske ja klaasi“. Samamoodi väärib märkimist tõik, et Descartes kirjutas tollele ajale tavatult ladina keele asemel oma emakeeles prantsuse keeles, „seda põhjusel, et loodan, et need, kes kasutavad puhtalt oma loomulikku aru, otsustavad minu arvamuste üle paremini kui need, kes ainult vanu raamatuid usuvad.“ Ehk siis, kui täpne olla, mitte „cogito ergo sum“, vaid „je pense, donc je suis“.

Arutlus ise on pelgalt 65 lehekülge paks ja ei eelda erilisi varasemaid teadmisi, ainult avatud meelt. Descartes on õigustatult läinud ajalukku geniaalse filosoofina, kuid siin mõjub ta inimliku mõtlejana, kes palub alandlikult kõik vastuväited saata tema raamatukaupmehele, et ta nendega tutvuda saaks (isegi kui ühtegi vastuväidet tegelikult kunagi ei avaldatud). Tegemist on kahtlemata filosoofilise tüvitekstiga, aga see ei tähenda, et seda tasuks peljata. „Arutlus meetodist“ on suurepärane koht, kust alustada tutvust filosoofiaga. Sekundeerin Jüri Eintalu, kes kirjutas Sirbis sama teost arvustades: „Kui te veel ei tea, misasi on filosoofia, aga soovite millestki aru ka saada, siis alustage sellest raamatust.“

Daniel Tamm