12 krooniga ahvide planeedile

12 EEK Monkey „Xibalba Spa“

Biidid: Lauri Täht, Dew8, Tatmo Savvo, Otto, eib, Priidas
Produtseering: Genka, Põhjamaade, Marx
Salvestus: Blacklist Stuudio (2015-2017)
Mix: Margo “Marx” Rindemaa
Master: Tanel Roovik, Ajar Stuudio
Disain: Viktor Gurov
Legendaarne Records 2017 (legenda0032)

 

Millal viimati nägid sa Eesti plaati, mis on valmistatud umbes seitsmekümne protsendi ulatuses puidust? Juba seegi seik määrab Genka ja Põhjamaade Hirmu kümme aastat marineerinud ühisloomekogumiku elitaarse ja müstiliselt erilise pale. Plaati mängima vajutades olin ma teinud (õnneks) vaid nii palju taustauuringuid, et otsisin internetist välja vasted nimele „Xibalba“ ning meenutasin, kui palju palasid on nende räpipioneeride kätetööst viimastel aastatel mu kõrvu helisema jäänud, seejärel aga kargasin pea ees jääauku. Ja ma ei pidanud kohe kindlasti pettuma.

Möödus umbes minut avapaugust ning tõdesin külmavärinate saatel, et olen leidnud justnimelt selle, mida ma alati alateadvuslikult ühest „teemareisi-plaadist“ otsin. Mind tiriti läbi tühjast õhust tekkinud šahtlõksu helilavastusse, mille stseenides räuskavad sõjavangidel südameid rinnust rebivad šamaanpreestrid, kus puhuvad ohvreid lume alla matvad marutuuled, taovad rasked sõjatrummid ning mis peamine, mille laval tammuvad kaks duonäidendit lavastavat mustkunstnikku, kes end igal sammul uutesse kostüümidesse riietavad. Tundsin ennast nagu pahaaimamatu turist, kes astub lõbustuspargi õudustemajja, ning mingil veidral kombel oli kogu see raskekoelisus, sõnarohkus ja ootamatu gravitatsioonitus endassehaarav ja hingetukstegev. Teisel korral olid mul juba refräänid selged, hommikusel koolisõidul oma katkist AUX-juhet väänates, et kõik soovitavad helid läbi tuleksid, ulpisin taaskord samale lainele nagu esmakuulamiselgi. Mõne lauluga on sageli nii, et hoidun seda liiga palju mängimast, kartes, et teos muutub liialt rutiinseks ja igavaks, samas aga võin nüüd omast kogemusest rahus lausuda, et „Xibalbale“ on arvatavasti mingit sorti nõidus peale pandud, kuna võimalusel mängiksin selle arvatavasti ribadeks.

Kui hakata aga kogu terviku karkassi puurima, et otsida koore alt selgeid aastarõngaid, võib öelda, et enamikes instrumentaalides lööb läbi sügav ambient-joon. Pea iga loo lõpus kõlab üleminekuks märgutulena iseloomulik heli hammasrataste liikumist meenutavatest raginatest külmade tuuleiilideni. Peamine on panna kujutlusvõime tööle ning selle avardamist need heliilmingud ka lahkesti pakuvad. Kuna kuulan muusikat enamasti teel olles, annab kogumik sombuse ilma käes jalutades ka palju huvitavama efekti, kandes otseselt edasi loomeilmingu ilmastikuoludega mängivat kontsepti. Ehkki biidimasinate taga on asja valmimise käigus istunud terve trobikond erinevaid meistreid, võib iga tausta juures leida teatavat üheshingamist. Kindlasti olekski nõnda pikalt viimistletud radadelt täpipealt nii head taset oodanud. Samamoodi ka sõnalise poolega, igal tähevõrgustikul on täiesti oma näolapp, kirjeldatagu siis maakera veevarude lõputut voolu ürgajastuist meisse endisse nagu palas „HD209458b“ (arvatavasti kõige keerukam pealkiri tervel plaadil) või maalitagu külmades toonides pilt maailma kõledaima linna ja päikesesüsteemi kaugeima planeedi meeleolude kaudu. Ning seegi on kõik vaid tõlgendamise küsimus, tuleb vaid sulgeda silmad ja tormata vaatemänguareenile.

Lõpetuseks võiksidki ehk helendama jääda järgnevad sissejuhatuspalalt pärit read:

Siin pilved praksuvad kui söed, tuuled uluvad kui soed
Ja kui sõlmin taevaga oma 99 pakti
Mõttetormid kompresseerivad kõik mu koed
Mõlemasse kõrvaklappi, jumalatega kontakti
Nii, et mul poorid lahti ja püüan piksenooli
Sõrmeotsad kui antennid imevad siin inspiratsiooni.

Eesti keel elab edasi kultuuris, eriti aga muusikas, veelgi paremini muusikas, mis on sügavalt keelega mängimisele pühendunud. Mõelgu pärdikud siis välja ükskõik milliseid ahvitempe.

7.5 / 10

Plaat: http://legendaarne.ee/album/xibalba-spa/

Videod: „Mu Xitt on Kosmos“ – https://youtu.be/4r21BNTLOZU

„Kanalisatsioon“ – https://youtu.be/UesxnZWnc80

 

Eik Erik Sikk

„Põlenud mägi“ kui austusavaldus kirjandusele

Põlenud mägi

Vanemuise lavastus „Põlenud mägi“
Lugu raamatute lugemisest.

Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tiit Palu

Kunstnik: Eugen Tamberg
Videokunstnik: Janek Savolainen
Valguskujundaja: Andres Sarv

Osades: Ester Kuntu, Kärt Tammjärv, Aivar Tommingas, Riho Kütsar, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees, Raivo Adlas

 

Minu jaoks tähendab raamatu lugemine põgenemist. Mitte tingimata millegi halva eest, vaid ka igapäevasuse, rutiini eest. Mulle meeldib mõelda, et raamat on sõber, mis kunagi ei hülga. Tundub, et ka Ernest Hemingway jagab minuga sama arvamust. Ta on öelnud: „Ükski sõber pole nii truu nagu raamat.” Hea raamat ootab vaikselt riiulis kinniste kaantega oma aega. Kui ta viimaks avatakse, on raamat alati isetult valmis oma sisu lugejaga jagama. Raamat võib peita Egiptuse vaarao kullakambriga võrdseid aardeid, kuid ta pole kunagi nii kitsi, et lugeja neist osa ei saaks.

Orhan Pamuk: „Ühel päeval lugesin ma raamatut ja terve mu elu muutus.“

Olles põgusalt oma arvamust raamatutest selgitanud, on kindlasti arusaadav, miks ma tahtsin näha Vanemuise lavastust „Põlenud mägi“, mida on kirjeldatud kui lugu raamatute lugemisest. Teatritükki näinuna võin nüüd öelda, et tõepoolest olid raamatud nii lava peamised dekoratsioonid kui ka osatäitjad. Raamaturiiuli sisse ehitatud õdusasse lugemisnurka oleksin tahtnud isegi pugeda. Ja vähe sellest, et raamatud olid laval – neid jätkus publiku toolidelegi. Lavastaja Tiit Palu on kirjutanud, et lavastus on inspireeritud Mats Traadi jõgiromaanist „Minge üles mägedele“. Mina seda romaani lugenud ei ole, kuid mägedest oli „Põlenud mäes“ juttu palju. Mäed meis endis, mäed raamatutes. Kas raamatute abil jõuame mõtteliste mägede tippu ja suudame neid ka ületada? Arvan, et piisavalt inspireeriv kirjandusteos võib siin abiks olla küll. Aga kas on igast lugemiselamusest vaja oodata seda kõige-kõige ülevamat, tõelist tippteost? Ei, sest iga teos ei saagi sobida kõigile. Pole halba kirjandust, on vaid vale lugeja. Ja ka kehvemapoolsel raamatul on oma nišš – anda puhkust väärtkirjandusest väsinud ajule.

A. H. Tammsaare: „Vägevad ja võimsad kaovad, riigid ja rahvad mööduvad, aga looming jääb, kui ta on see õige.“

„Põlenud mägi“ jutustab kaduvast kunstist, oskusest raamatuid hinnata ja neid kasutada aknana maailma vaatamiseks. Üks peategelasi, Mari (Ester Kuntu), armastab raamatuid. Saades vanalt mehelt (Raivo Adlas) päranduseks tohutu raamatukogu, selgub aga, et sülle sadanud varandusega pole midagi peale hakata. Kõik raamatud koju ei mahu, aga koolidel, lasteaedadel, vanadekodudel on olemas! Kõigil on kõik olemas! Mari abikaasa Indrek (Jaanus Tepomees) on innovaatilise mõtlemisega. Portfell käes, käib ta ringi ja räägib keerulist majanduslikku juttu: täiesti ratsionaalset, emotsioonidest mõjutamatut. Ja kainelt võttes polegi hulga eelmisest sajandist pärit raamatutega midagi peale hakata. Ent kirjandus ei ole kunagi ratsionaalne, ta on kirglik, nostalgitsev, väga isiklik ja – minugipoolest – kas või ärritav, aga mitte üheselt mõistetav ega tabelisse mahtuv (sellised on telefoniraamatud, mida samuti lavastuses loetakse). Indrek kehastab uut ajastut, maailma, kus pole aega, et lugemist nautida. Vaja on kõike ja kiiresti. Tehnoloogilised lahendused on kõikjal ning paberraamatuid on üha vähem. Kas peaksime kartma, et raamatut kui sellist ei olegi varsti enam olemas? Niikaua, kui lugeja on elus, elab ka raamat. Peame endas pesitsevat lugevat inimest elus hoidma, sest siis jääb ellu ka raamatulugemise kaduv kunst.

Christopher Morley: „Tõelise raamatuga kohtumisel pole eksimise võimalust. See on nagu armumine.“

Lavastuses „Põlenud mägi“ on väga erinevaid karaktereid. Realist Indrekut ja unistaja Marit ma juba nimetasin. Neile lisandub teinegi paar: Flavio (Reimo Sagor) ja Isabella (Kärt Tammjärv). Noored armastajad mõjuvad täiesti ebatõenäolistena. Nende vanamoodsad kostüümid, liigutused, tülitseminegi, kõik on kirjanduslik. Nad on olemas võrdväärselt teiste tegelastega, kuid samas on nad otse romaanist välja astunud. Suheldes omavahel kirjanduskeeles, on nad nagu kujutluspildid, mis head romaani lugedes silme ette tulevad. Flavio ja Isabella lisavad kogu lavastusele kergust ja mängulisust. Ja siis on muidugi Professor (Aivar Tommingas), kelle leebusega öeldud tarkusesõnad lepitavad kõiki. Kapten (Riho Kütsar) pole kunagi olnud suuremat sorti lugeja, kuid ta on avatud meelega ja istub nüüd koos teistega lugemisklubis, et anda oma osa. Tegelikult on igaühe jaoks olemas See Õige Raamat. Seda võib olla keeruline üles leida, aga kui lugeja ta kord leiab, ei suuda ta seda käest panna enne, kui uus päev koidab ja loetud on viimase lehekülje viimane sõna. Lugemine ühendab inimesi, raamatutest rääkimine võib anda vestlusele, mis ei taha hästi sujuda, uue suuna. Ja kui inimestel on erinev raamatumaitse, tekivad sealtki arutelud. Üksteisele saab raamatuid soovitada ja laenata. „Põlenud mäes“ juhtusid koos raamatuid lugema väga erinevad inimesed, kuid nende vahel tekkis sünergia. Raamatutel on tõesti ühendav jõud.

Robert Frost: „Heal raamatul ei ole lõppu.“

…ja võiks ju väita, et heal lavastusel ei ole samuti, aga ükskord tuleb siiski teatrisaalist koju minna. Minu jaoks jäi lavastuse lugu pisut poolikuks, fragmenteeritus oli tingitud ilmselt sellest, et viidati nii paljudele kirjandusteostele ja kirjanikele. Nende tervikuks sidumine polnud kindlasti kerge ülesanne. „Põlenud mägi“ oli huvitav lavastus, sest kuigi ma ei saanud palju uut teada, sain siiski kinnitust, et raamatutel on suur võim ja lugemine pakub rohkelt võimalusi. Tegelikult sellest piisabki, sest kuigi lavastuses olid ka põnevad karakterid, oli minu jaoks selle staariks siiski Kirjandus. „Põlenud mäel“ tuleb lasta endast läbi voolata, seda liigselt analüüsimata, sest siis kaoks vahetu emotsioon. Laval esitati küsimus: „Kui kõik raamatud on loetud, siis mis üldse enam loeb?“ Arvan, et kui kõik raamatud on loetud, on juba lugeja teha, mis ta kogu selle tarkusega peale hakkab. See, kes loeb, saab kindlasti paremaks inimeseks. Ja see ongi ju see, mis loeb.

Hanna Marrandi

Eestlased katsuvad rammu Kreekamaa traagikutega

Foto: Johan Elm
Foto: Johan Elm

 

NO37,9 Lavakunstikooli aktsioon: Kreeka tragöödiad

Laval EMTA Lavakunstikooli füüsilise teatri magistrandid: Agur Seim, Jaanika Tammaru (Teater Must Kast), Kersti Heinloo (Eesti Draamateater), Mait Joorits, Martin Mill (Ugala), Raho Aadla, Sergei Furmanjuk (Vene Teater), Sylvia Köster ja Tanel Saar (VAT Teater)
Kursuse juhendaja: Jüri Nael

Etendus 28. jaanuaril 2017 Teater NO99 suures saalis

 

Pealkiri on “Kreeka tragöödiad” ehk siis siit järeldub kohe mitu asja. Esiteks, me näeme laval Aischylost, Euripidest ja Sophoklest, teiste sõnadega vana-atika tragöödiat. Teiseks, kuna tegu on mitmusega, ei näe me neid originaalis: autorite teosed kantakse lavale lühendatud kujul, mis aga tähendab, et neid on kohandatud. Ja see äratab huvi! Kuidas? Näitekirjanduse suurimate esindajatega, selle esiisadega, on Eestis püütud olla loominguline? Nende näidendid on võetud kätte, nendega on tegeldud, nendesse süvenetud ja siis, oh julgust, on püütud neile läheneda oma isiklikust vaatenurgast? Ja kõik see suurepärasus riigis, kus puudub igasugune pidev traditsioon Kreeka tragöödiate ettekandmisel! Kurb fakt on see, et Eestis Kreeka tragöödiat laval ei esitata. Eesti teatripublik, eriti noorem publik, ei ole kuulnud Agamemnonist, Orestesest, Antigonest. Eestis puudub suur traditsioon nende näidendite ettekandmisel. See tähendab, et ei saa ennast nii-öelda minevikus tehtu najal üles upitada: puudub võrdlus. Aktsiooniga oli olukord küll veidike teistmoodi kui lavastusega, kus mängivad elukutselised ja kogenud näitlejad, kuna laval olid tudengid, magistrandid, ning kasutati erialaõppejõudude abi. Kuid ilma abita oleks see kõik olnud võimatu!

Laval nähti üheksat (see on suur number!) lühilavastust, igaühe lavastajaks üks magistrant. Moodustus kaks tsüklit. Kui esimeses osas esitatud lavastused ei olnud märgatavalt omavahel seotud (tinglikult võib küll väita, et Kuningas Oidipus ja Kreon olid), siis teises ja kolmandas osas esitatu seda oli. Teise osa kolm pala moodustasid Agamemnoni-tsükli: lavastused põhinesid peamiselt Euripidese tragöödial Iphigeneia Aulises, kuid viimane, Jaanika Tammaru Klytaimnestra, ka Aischylose triloogia Oresteia esimesel näidendil Agamemnon. Kolmas osa moodustas Hippolytose-tsükli: esimene Hippolytos ja teine Phaidra põhinesid Euripidese tragöödial Hippolytos. Muide, nende kahe tsükli puhul oli üleminek eri osade vahel kahel korral tabamatu. Kahe Agamemnoni vahel oli paus ja saal läks pimedaks, kuid teise Agamemnoni ja Klytaimnestra vahel ning Hippolytose ja Phaidra vahel puudus igasugune üleminek, mis teeb keeruliseks ühe magistrandi lavastuse eristamise teisest.

Agur Seimi Prometheus oli kõige unikaalsema lähenemisega ükeksast esitatud lavastusest. Lugu käsitles titaani mässu jumalate vastu, tema kingitust inimkonnale tule näol ja tema vangistamist peajumal Zeusi käe läbi ning sellele järgnenud piinu. Põhines ta Aischylose tragöödial Kinnineeditud Prometheus (J. Jõgevere tõlge). Umbes pooletunnises lavastuses öeldi vaid mõni lause. Selle algus, mis kujutas Prometheuse mässu, oli kõige meeldejäävam. Näitleja tuli lavale ja hakkas lemniskaadikujulisel trajektooril kõndima, tema samm muutus üha kiiremaks, kuni lõpuks ta jooksis. Saalis valitses kogu see aeg vaikus ning laval oli ainult Prometheus, kes ei öelnud ühtegi sõna. Jooks oli mäss. Esimese lavastuse omapärane lähenemine jättis kõige sügavama mulje kui tõeliselt moodsast, tänapäeva teatrisse kuuluvast lavastusest.

Sergei Furmanjuki Kuningas Oidipus käsitles kuulsa loo tõe ilmsikstuleku hetke. Psühholoogise pinge edasiandmine on näitlejale selle rolli puhul kõige raskem. Häiriv asjaolu selle lavastuse juures oli, et monoloog, mis vastupidiselt eelmisele palale omas märkimisväärset rolli Teeba kuninga tunnete ja mõtete edasiandmisel pärast kohutava tõe teada saamist, esitati täies mahus (ja, muide, täiesti ootamatult) vene keeles – võõrkeele kasutamine aga raskendas selle mitteoskajail Oidipuse mõtete mõistmist.

Mait Joorits uurib Kreonis nimitegelase, kuulsast Antigone loost pärit kuninga, hinge. Tegevus leiab aset Teebas pärast Oidipuse surma. Viimase pojad Eteokles ja Polyneikes olid äsja võidelnud trooni pärast, hukkudes mõlemad. Kuningaks sai Kreon, kes oli eelmise valitseja Oidipuse ema ja abikaasa Iokaste vend. Kreon on Teebas tõstnud au sisse Eteoklese kui tõelise patrioodi ja kangelase, kelle surmas kurjuse kehastus Polyneikes, kelle matmise ta on muide keelanud (selleks, et kohalikele midagi selgeks teha, peab surnukeha lebama matmata kusagil avalikus kohas vähemalt kuu aega, ütleb ta). Eteoklese-kultus kindlustab tema trooni – Kreon oli osav poliitik. Eriti küüniliselt mõjub Kreoni mõtteavaldus, kui ta üritab Antigonele, Eteoklese ja Polyneikese õele, selgeks teha oma arusaamist Eteoklese-kultusest: Kreon ütleb, et tema jaoks pole vahet, kas lahinguväljalt toodi ära Eteoklese või hoopis Polyneikese surnukeha, ei, ta läheb veel kaugemale, ta ütleb, et ta ei teagi kindlalt, kas linnas mitte Polyneikese surnukeha ei austata. Tema jaoks pole sellel tähtsust, loeb vaid see, et inimesed usuksid, et nad avaldavad austust Eteoklesele. Kreon on peamiselt monoloog, mis avab suurepäraselt kuninga hinge ja käitumismotiive. Lavastusel on huvitav lähenemine: Kreon, kes vestleb näiliselt Antigonega, kuid tegelikult peab monoloogi, pühib kogu oma vestluse ajal põrandalt üht liivast moodustatud ringi ära, mille jättis sinna eelmise lavastuse Oidipus. Kas see osutab sellele, et Teebas võimule tulnud uus režiim pühib mineviku, eelmise valitsusaja jälgi? Või hoopis patte?

Sylvia Kösteri Agaue algas hirmsalt. Muusika oli nii vali, et tahes-tahtmata tuli pähe mõte saalist lahkuda. Õnneks vaikis muusika veidike pärast seda, kui see mõte tekkis – aitas ka kõrvade kinnikatmine. Vali muusika, mille käigus tulid lavale hullunud pidulised ehk bakhandid ning toimus võigas valgusemäng prožektoritega, kujutas bakhanaali ehk orgialikku pidustust. Lavastus rajaneb Euripidese Bakhantidel. Teeba linna sisenenud võõrusu jüngriks on saanud Agaue, kuningas Pentheuse ema, keda tema poeg kuningas sellepärast hurjutama asub. Pentheus on uue võõrusu, veini ja pidustuste jumaluse Dionysose kultuse kõige ägedam vastane. Nii tõmbab ta endale veinijumala viha, kes korraldab selle, et bakhantlikku ekstaasi sattunud Agaue tapab oma poja, pidades teda lõviks. Psühholoogiselt on kõige raskemini mängitav stseen (ka originaalis) äratundmisstseen: Agaue avastab, et tema käes ei ole mitte lõvi, vaid tema lihase poja pea. Tema ümber olevad pidulised on korraga kainenenud ning vaatavad süüdistavalt Agauet, osutades talle näpuga. Lavastuses keris kõik selle viimase stseeni ootuses: Agaue võidukas käitumine, kui ta uhkeldab omaenda kätega tükideks rebitud lõvi peaga, tema trofeega, mida ta kavatseb oma pojale näidata. Seepärast mõjus äärmiselt häirivalt kui selle nii emotsionaalse äratundmisstseeni suvatses keegi publiku seast leida naljakas olevat, millest andis märku paar naeruturtsatust. Sylvia Kösteri lavastuses jäi omapärase ja huvitava joonena silma see, et pärast alguse bakhanaali kujutamist läksid ülejäänud pidulised saalitribüüni taha, kus istus publik. Tekkis mulje, et nad lahkusid saalist, kuid hiljem, mõne sobiva Agaue monoloogi koha juures, algasid veidrad naeruhääled ning lõpuks oli selge, et hullunud pidulised, ekstaasis kaotanud reaalsustaju nagu Pentheuse emagi, viibivad ikka ruumis ja naeravad koos naisega kaasa selle kõige võikama teo üle.

Teise osa Raho Aadla ja Martin Milli Agamemnonid on sisult täpselt samad. Mõlemad käsitlevad Mükeene kuninga Agamemnoni kõige raskemat sorti valikut: kas ohverdada oma armastatud tütar Iphigeneia ning saada tasuks rahvahulkade austus ja lugupidamine või jätta ta elama, kuid saada Kreeka hõimude poolt ära põlatud ning jäädvustuda ajalukku kui kehv valitseja, lühidalt, kas täita oma kohust perekonna või riigi ees. Iphigeneia ohverdamist nõuab nimelt jumalanna Artemis, kes ilma selle ohvrita ei kingi kreeklastele tuuli, mida on Egeuse mere ületamiseks vaja. Mõlemad lavastused põhinevad Euripidese tragöödial Iphigeneia Aulises. Meeldejäävam kui need kaks oli tsükli viimane lavastus, Jaanika Tammaru Klytaimnestra. Klytaimnestra lugu on oma teemalt ja tunnetelt võimsam ja laiahaardelisem kui tema abikaasa moraalse valiku lugu, mis on pelgalt filosoofiline. Kytaimnestra oli Agamemnoni abikaasa ja Iphigeneia ema, kes saabus koos oma tütrega just sinna paika, s.o Aulise sadamalinna, kus kuningas Agamemnon kavatses Iphigeneia ohverdada. Lavastus, nagu ka Aischylose näidend, käsitleb ema tundeid, eelkõige kurbust, meeleheidet ja viha oma abikaasa vastu, mis kõik lõpeb Agamemnoni tapmisega naise poolt. Kuninganna ahastuse edasiandmine õnnestus hästi.

Kolmanda osa Hippolytose-tsükkel, Tanel Saare Hippolytos ja Kersti Heinloo Phaidra, räägivad Theseuse pojast Hippolytosest, kes põlgab ära oma võõrasema lähenemiskatsed. Solvunud Phaidra, Theseuse teine abikaasa, vihastub ning valetab kirjas mehele, et hoopis Hippolytos üritas teda võrgutada, pärast mida naine läheb vabasurma. Kolmas osa oli mõnusalt lühike ning ka humoorikas. Oli meeldiv, et huumorit toodi pika teatriõhtu viimasesse osasse, kus ausalt öeldes mõtted juba mujale tüürisid (ja ühtlasi üllatav ning kiitustvääriv, et seda osati paigutada niivõrd sobival viisil tragöödiasse). Hippolytos oli nimelt kütt, kes kummardas jahipidamise jumalannat Artemist, kelle jaoks ta korjas austuse avaldamiseks hirvesarvi. Kõige naljakamal viisil esinesid neli napilt riides noormeest, sarved peas, hirvede rollis: liikudes, põgenedes ja lõpuks ka jahimehele vastu hakates, unustamata kordagi hirvelikke liigutusi ja isegi kehahoiakut.

Selle aktsiooni puhul peab rõhutama, et see oli EMTA Lavakunstikooli füüsilise teatri magistrantide osalusel tehtud lavastus: magistrandid olid ise idee ja lavastuse autorid ning ettekandjad laval. Seetõttu ei saa oodata, et see aitaks suuresti kaasa ametlike teatrite tähelepanu juhtimisele vana-atika tragöödiate lavastamisele. Sellest on kahju, sest ise pole Tallinna Draamateater või Linnateater selle peale tulnud – vähemalt pole asi lavastamiseni jõudnud. Siiski, laupäevane teatriõhtu oli just oma vaba ja julge klassikutega ümberkäimise poolest niivõrd elamusterohke, et ei saa jääda lootmast tulevikus näha ka originaale meie teatrite lavadel. Ja kes teab, ehk võetakse kunagi ette ka Oresteia täismahus ja originaalis lavale toomine! Julgen siiski arvata, et kui tulevikus mõeldakse ühegi vanakreeka näidendi lavastamisele, siis meenutatakse muuhulgas just seda aktsiooni.

Marten Teemant

Kõik tuleb tagasi anda

joobnud

„Joobnud“
Theatrum

Autor: Ivan Võrõpajev
Lavastaja: Lembit Peterson

Tõlkija: Tiit Alte
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Muusikaline kujundaja: Marius Peterson
Produtsent: Aive Sarapuu
Osades: Andri Luup, Anneli Tuulik, Eva Eensaar või Mari-Liis Lill, Helvin Kaljula, Laura Peterson või Kristiina-Hortensia Port, Maria Peterson, Marius Peterson, Tarmo Song, Liina Olmaru, Piret Krumm, Rain Simmul, Sulev Teppart, Mart Aas, Leino Rei

 

Vahel harva, kui purjus inimesed pole uppunud kustumatusse melusse ja labasesse läbusse, kostab sotsiaalsete piiride lahtuvuse tagajärjel kuldseid sõnu. Maskid langevad, valehäbi on kadunud. Sel hetkel on näha, millest need inimesed mõtlevad, mida usuvad, mis neid täidab ja edasi viib. See hetk on justkui esimene tõeline kohtumine. Lavastus „Joobnud” on virvarr taolistest hetkedest, kusjuures näitlejad kehastavad isiksusi, kes suuresti erinevad ühiskondliku staatuse poolest. Ühine on vaid see, et kõik tegelaskujud on sügavas joobes.

Fjodor Dostojevski teosest „Vennad Karamazovid” kumav mõte väidab, et inimene, kes Jumalat ei usu, ei tohiks karta oma tegude tagajärgi. Sellest järeldub, et karma on olemas vaid siis, kui inimene seda tõeks peab. Jumalat uskudes aga, usub ta, et halvad teod ei jää karistuseta. Nuhtlus langeb osaks kõigile, kas siis selles elus või surmajärgselt. Lavastuses „Joobnud” tunnistasid ka põikpäisemad realistid lõpuks, et kuulevad Jumala sosistamist enda südames. Seda vaikset häält võib tõlgendada inimese enda moraalse kompassina, sest näidendi järgi ei ole Jumal midagi kauget ja tabamatut, vaid lasub meis kõigis. See on ehedate täitumata sisesoovide valgus, õiglusetunnetus, mis valdavas osas inimestes olemas on, kuid on tihti peitunud aastatega akumuleerunud ekslike otsuste, ihade ja valede varju.

Tõde ei ole alati üheselt mõistetav. Vahel on äärmiselt raske eristada õiget valest. Alaliselt õigeid otsuseid langetada ei ole esmatähtis, oluline on kõikidest juhtumustest õppida. Ükskõik kui kaugele valeuskumused inimest oma põhimõtetest juhtinud ka poleks, tähtis on ennast usaldada ja vigade suurusest ning arvust hoolimata püüelda eksiteilt koduteele.

Oma lihtsuses jahmatasid mind Lourenzi (Andri Luup) sõnad: „Ärge põdege!” Inimest jälitab tihti katkematu enesesüüdistus. Melanhoolias ulpida on meeletult magus, kuid sellest välja tulemine ülimalt vajalik. Pessimism ja raskemeelsus on läbinisti mõttetu, need paljunevad iseeneslikult ning nakkavad kõigile ja kõigele ümbritsevale, muutes elu asjatult raskemaks. Kammitsevatest ja süüdistavatest mõtetest vabanemine viib muutuseni nii sise- kui välismaailmas.

Kõike seda on lihtsam saavutada, kui prostituut Rosa (Piret Krumm) siirad sõnad kõrvus kumisevad: „Keegi ei saa mult rohkem nõuda, kui ma anda suudan.” See lause sisendab minusse lõpmatul hulgal meelekindlust ja vabadust. Lavastaja Lembit Peterson on öelnud: „Vabadus on armastuse eeltingimus.” Vabadus, nagu väitis etenduses Laura (Eva Eensaar või Mari-Liis Lill) tegelaskuju, tähendab anda ära oma süda teadmises, et tuled toime, mis iganes sellega juhtub. Usaldus enda vastu tekib just sellisel viisil oma kutsumust järgides. Usaldus oma armastatu vastu tekib, kui too oskab väärtustada ja hoida talle antud südant. Laura süda aga kuulus kellelegi, kes oli enda oma andnud kellelegi kolmandale. See nii loomulik elu osa muudab vahel eksiteilt lahti laskmise ääretult raskeks. Mõni rada on aga määratud olema ringtee või juhatama vaid tupikusse.

Inimesed on kahtlemata suhteliselt halvad ennustamises, mis neid õnnelikuks teeb. Püsivat õnne on raske saavutada ja usalduse ehitamine võtab aastaid. Just seetõttu kõnnime lihtsamat teed, langeme ihade küüsi ja sõlmime sidemeid kuradiga nagu Faust, lootes, et see meid õndsuseni viib. Mark (Marius Peterson) sõnas lavastuse lõpustseenis: „Kõik tuleb tagasi anda.” Enamik, mis inimene maailmalt võtab, mis talle ei kuulu, mis koguneb, on kammitsev ning rusuv süükoorem, tühine vatist täitematerjal. Sellest kõigest tuleb lahti lasta ja anda oma süda. Vaid eneseusalduse tiivul vormub argipäevast visand ja elust kunstiteos.

Kretel Kopra

Bon Iver “22, A Million”

22_a_million_cover

Bon Iver “22, A Million”

Jagjaguwar 2016

Produtseerinud: Justin Vernon, BJ Burton

 

 

 

 

Kui Bon Iveri eelmised albumid, “For Emma, Forever Ago” (2008) ja “Bon Iver, Bon Iver” (2011), jäid kuulajatele hinge oma toorete akustiliste lauludega, siis uue albumiga keeratakse bändi vaga ja tasakaalukas helikeel heas mõttes pahupidi. Vernoni ülipeenele falsetile, akustilisele kitarrile ja klaverile on lisandunud mahe, kuid korrapäratu elektrooniline taust, killud teiste loomingust (Paolo Nutini, Mahalia Jackson jpt.), robotlikud häälemoonutused, saksofonisoolod ja krõbisevad põhjad. Bändi eestvedaja ja lugude autori Justin Vernon elab ja loob muusikat tagasihoidlikult Wisconsinis metsamajakeses. Tema stiil on sama kui aastaid tagasi, kuid selle pakend on veidi muutunud.

Kui eelmised Bon Iveri albumid kõnelesid käegakatsutavatest asjadest, südamevalust ja minevikust kinni hoidmisest, siis uus album räägib igatsusest millegi järgi, mida pole kunagi olnud, sümbolitest ja numbritest, mis tähendavad meile korraga nii palju, aga samas mitte midagi, ja eksistentsist, lõpust, igavikust.

Esimene lugu “22 (OVER S∞∞N)” alustabki sõnadega “Where you gonna look for confirmation?”, viidates pidevale kinnitusele ja rahulolutundele, mida nii väga tahame leida, aga mida me kunagi ei saa. “33 “GOD”” ja “666” küsivad küsimusi religiooni, jumala ja usu kohta: “33 “GOD”” lõpus võib vaikselt kuulda küsimust “Why are you so far from saving me?”. “A word about Gnosis: it ain’t gonna buy the groceries” – sõnad albumi viimases loos “00000 Million”, tuletavad meelde, et meie püüdlused elu ja inimloomust mõttestada ei muuda meie kohustust oma argieluga toime tulla: tõusta üles, minna tööle, minna toidupoodi.

Vernoni muusika murrab kõikidest struktuurinormidest välja. See on muusika, mis elab ja hingab. See on sassis, see on vale, see on veider, see on auklik. See on siiras, see on habras, see on ilus. See on inimese olemus: me eksime, me valetame, me räägime endale vastu, me jätame triikraua sisse. Me ei tea, miks me midagi tunneme, miks meil midagi tundmata jääb, miks inimesed meie eludesse tulevad ja meie eludest lähevad, miks meil on nii raske korras hoida nii oma tuba kui ka oma elu, miks meil alati millestki vajaka jääb, miks meid ei armastata, miks me ei suuda armastada. Me otsime harmooniat ja lahendust ja korrapärasust ja mõtet, nii muusikas kui ka argielus, ja kui see leidmata jääb, siis muutume kohmetuks.

“22, A Million” ei valeta, ei tee järeldusi, ei luba, ei anna vastuseid. See ei leevenda valu, ei pane meid oma muresid unustama, ei vasta meie küsimustele. See tuletab vaid meelde, et tegelikult oleme me kõik natukene kadunud.

Elss Raidmets

Eesti esimene ballett

kratt

Eduard Tubina ballett kahes vaatuses
Maailmaesietendus: 31. märtsil 1943 Vanemuise teatris
Esietendus: 18. septembril 2015 Rahvusooperis Estonia

Koreograaf-lavastaja: Marina Kesler
Dirigendid: Vello Pähn, Kaspar Mänd, Lauri Sirp
Kostüümikunstnik: Gerly Tinn
Dekoratsioonikunstnik: Madis Nurms

Valguskunstnik: Karmen Tellisaar (Endla Teater)
Videokunstnik: Argo Valdmaa (Endla Teater)
Graafika: Joanita Janson

Tantsijad: Denis Klimuk, Anatoli Arhangelski, Eneko Amarós, Jevgeni Grib, Marika Muiste jt
Laval esinesid: Rahvusooper Estonia orkester, naiskoor ja Eesti Rahvusballett

 

Jah, just nimelt – lugesite pealkirja õigesti. „Kratt“, Eduard Tubina muusikale kirjutatud ballett, oli esimene päris Eesti oma. 1943. aastal, kui möllas maailmasõda, oli ühel kevadõhtul inimestes piisavalt huvi ja pealehakkamist, et seada sammud Vanemuise teatrisse „Krati“ esietendusele. Ei tea, kas tollal sellele mõeldigi, kui murrangulise ettevõtmise tunnistajaks oldi. Nimelt jäi „Kratt“ ka viimaseks tükiks, mida vana Estonia lavalauad nägid, sest 9. märtsi õhtul 1944. aastal, vahetult pärast eesriide tõusmist, pommitati teater maatasa.

Aastakümned läksid, riigikorrad muutusid, kuid Kratt jäi ikka eesti rahvaga. Sellel hooajal Estonias tantsitav lavastus on juba mitmes variant Tubina muusikale ehitatud koreograafiast, kuid pole unustatud tähtsat pisiasja, et kunstil tuleb ajaga kaasas käia. Laval on näha uuenduslikkust igas aspektis – lavakujundusest ja valgustehnikast ebatraditsiooniliste balletielementideni välja.

Tegemist on tõesti suurepärase sõuga – saab nii välku, pauku kui tossu –, kuid pole unustatud eesti rahva mütoloogiat, kust Krati tegelaskuju pärineb. Kuigi Kurat ja tema käsilased oma välimusega pigem jaapani sõdureid meenutavad ja Krati peadki sätendav hõbedane parukas katab, tantsivad ikkagi külaelanikud simmanil rahvatantse, kannavad triibuseelikuid ning käivad saunas. Saunastseen oli mu isiklik lemmik – väga lõbustav oli vaadata tantsijaid (kellest osad ilmselgelt teisest rahvusest) end reipalt vihtlemas ja seejuures muhedat nägu tegemas. Muigasin, et ka esinejate jaoks ikka ehe põhjamaa kogemus.

Peale Madis Nurmsi lavakujunduse olid väga efektsed kõik Gerly Tinni kostüümid; nende kohta võib öelda, et rusikas silmaauku. Peened, ajastukohased, lausa selline täppistöö, et iga tikand paistis kätte! Kunstilise poole pealt ei saaks ma tõesti rohkem rahul olla.

Eriti tahan veel välja tuua Eneko Amaróse ehk Krati imelise töö laval. Tantsijal oli tegelasest lihtsalt nii hea arusaam, et laval ei tundunudki liikuvat inimene, vaid tõesti müstiline olend. Iga liigutus meisterlik, ent metsik; iga pilk konkreetne, ent salakaval. Nii hästi mängimist ja rolli veenvalt sisseelamist on publikuna au jälgida, loo kulg ei olnud sugugi lihtne või ühedimensiooniline.

Kas Krati väärtus on ajas kasvanud? Kindlasti. Meie avanevas maailmas tuleks iga rahvapärandit au sees hoida ning minu jaoks on Krati lugu otsene sild lapsepõlve mälestustemaailma. Olles ka suur teatri- ja tantsusõber, on taoliste tükkide vaatamine ja seedimine suur mõnu. Soovitan soojalt!

Saskia Puusaar

Argipäeva ootamatust võlust

kaheksa-ootamatut-lugu

Roald Dahl „Kaheksa ootamatut lugu“

Draakon & Kuu, 2015, 144 lk.

Tõlkinud Epp Aareleid

Toimetanud Marilin Lips

Illustreerinud Juss Piho

Kujundanud Leelo Märjamaa

Kuigi kuulsust on Roald Dahl kogunud eelkõige lastekirjanikuna, ei maksa unustada, et tegemist oli ka vilunud novellikirjanikuga, kellele ei olnud võõras ka küpsema publiku köitmine, nagu tõestab käesolev „Kaheksa ootamatut lugu“, mis väärib Dahli sajanda sünnipäeva lähenedes kahtlemata käsitlemist.

Antud kaheksa ootamatut lugu on õigupoolest kokku kraabitud erinevatest kogumikest, mis on kõik avaldatud Dahli karjääri hilisemas osas, kui ta ennast juba surematuks lastekirjanikuks kirjutada jõudnud oli. Sellist post-lastekirjanduse maiku on teoses tunda küll, kuna lood on üldiselt meeldiva ja lihtsa ülesehitusega ning vaid keerukam keelekasutus ja tõsisemad teemad reedavad, et tegemist on siiski vanemale lugejale suunatud novellidega.

Jääb üle vaid oletada, miks mahtusid ühiste kaante vahele just need kaheksa lugu, aga ühisosana figureerib neis kõigis kahtlemata ootamatuse moment, nagu pealkiri ise lubab. Tegemist on lühikeste kirjutistega, mis pakuvad põgusat pilguheitu mõne protagonisti ellu, keda tabab ootamatus, olgu siis omapärase tegelase või kummalise juhtumi näol. Kõlab küll lihtsa valemina, aga teose väärtust näitab tõsiasi, et déjà vu tunnet ei teki, iga loo käik on omamoodi ootamatu ja kaasahaarav. Oma rolli mängib selles kahtlemata tegelaste mitmekesisus. Suurepärase detailitajuga ehitab Dahl oma lühikeste lugude jooksul üles nõnda eriskummalised ja vastandlikud tegelased, et igav ei saakski hakata. Ühel peol ei kujutaks ma neid igatahes ette.

Eelnevalt mainisin ma ühtlaselt kulgevat ootamatuse motiivi, aga pooltes lugudes tõstab tuntavalt pead ka „skeemimise“ tegur. Üsna meelevaldselt jagasin ma need neli lugu paaridesse. Näiteks klapivad minu arvates eriti hästi „Vihmavarjumees“ ja „Ülemteener“, kus mõlema puhul figureerib kaval ning hea kasvatusega härra, keda iseloomustab armastus alkoholi vastu ning mõtteteravus selle hankimisel.

Teise duo moodustavad lood „Raamatukaupmees“ ja „Minu käes on kättemaks“, kus sündmuste keskel on rahamaias paar, kes rikastelt jõukust välja pressib, üks leidlikumalt kui teine. Suurt äratundmisrõõmu pakkusid mulle novelli „Minu käes on kättemaks“ peategelased, kelles märkasin ma ohtralt ühiseid jooni Kenderi „Iseseisvuspäevast“ tuntud Karli ja Marksiga. On midagi kummaliselt nauditavat selles, kuidas kantpead leiavad viise nutsu hankimiseks.

Huvitav võrdlusmoment tekib „Kaheksa ootamatu loo“ puhul ka Dahli varasema novellikoguga „Kiisu-kiisu“, mis on originaalis avaldatud aastal 1960, ehk enne seda, kui Dahl jõudis lastekirjanikuna maailmakuulsaks saada. „Kiisu-kiisu“ kirjutised on nimelt mitu kraadi süngemad ja meenutavad pigem Edgar Allan Poe loomingut. Kogumiku novell „Taevatee“ sarnanes minu arvates näiteks kohutavalt Salingeri kuulsa „Parima päevaga banaanikala püügiks“, ehk ilmselgelt ei maksa „Kiisu-kiisust“ erilist lillelisust oodata. „Kaheksa ootamatu juhtumi“ lood pärinevad aga hilisemast perioodist ja selgelt on näha, kuidas Dahl on kirjanikuna aja jooksul muutunud. Lugude kvaliteet pole sugugi langenud, nagu on endiselt tasemel ka tema jutuvestmise oskus, aga ära on jäänud grotestksed pöörded ja traagilised lõpplahendused.  Kui novellikogusid „Kiisu-kiisu“ ja „Kaheksa ootamatu juhutmit“ võrrelda, jääb paratamatult tunne, et Dahl on ajaga läinud tunduvalt pehmemaks ja leebemaks. Aga see ei pruugi olla üldse mitte halb.

Ehk on tõesti närvikõditavam lugeda Dahli varasemat loomingut, kus üks groteskne käik ajab teist taga, kuid lugemismõnu poolest ei jää „Kaheksa ootamatut lugu“ põrmugi maha. Halli argipäeva passib too isegi paremini, ergutades meeldivalt kujutlusvõimet oma lihtsate, kuid geniaalsete ja südamlike lugudega, millesse pehmesse diivanisse vajununa süveneda, ennast argipäeva ootamatust võlust kanda lastes.

Daniel Tamm