Igaüks võib leida pärli

 

Ed Sheeran „÷

Asylum/Atlantic 2017

 

 

 

Ed Sheerani plaadi „÷“ („Divide“) varjatud tähendus peitub isikupäraste lugude mitmekesisuses. Eri stiilide hõngu oli tunda juba esimesest kahest ilmunud loost „Shape Of You“ ja „Castle On The Hill“.

Ed Sheerani „Shape Of You“, algselt kirjutatud Rihannale, räägib baarijoomingust, -tutvusest ning ihalusest kellegi keha järele veidi häirivlabastes sõnades. Olenemata pinnapealsest süžeest on laulul vastupandamatult kaasatõmbav meloodia koos aafrikapärase  rütmi ja sialike marimbahelidega.

„Castle On The Hill“ aga  annab laulule „Shape Of You“ väga suure kontrasti. See U2-stiilis kitarritaustaga autobiograafiline laul jutustab Edi elust enne kuulsust, lapsepõlve- ja nooruseidüllist. Laulus peegeldub igatsus tunda end ümbritsetuna pere ja vanemate sõpradega nagu aastaid tagasi. Selle laulu ilu ja valu peitub võimetuses puutuda minevikku, kuid samas selle hindamises ja väärtustamises. Ed ei ole unustanud, kust ta tuleb, kes ta on ning kes kujundasid tema väärtushinnangud.

Kuna album „÷“ („Divide“)  on äärmiselt mitmekesine, leidub seal palju laule, mis igaüht ei kõneta. Nende seas on nt „Galway Girl“ ning vanaisa ja vanaema romeojajulialikust armastusloost kirjutatud „Nancy Mulligan“, mis oma lustlike viiulihelidega on eelkõige mõeldud iiri publikule. Veel on nende hulgas muretud ja elurõõmsad laulud „Barcelona“ ning „Bibia Be Ye Ye“ (eesti k. „kõik on hästi“). Siiski on neis lugudes tunda Sheerani kui laulukirjutaja arengut. Seda just tänu Iiri, Hispaania ja Aafrika mõjutustele. Oma poliitilist erapooletust ja kohati naiivselt esitletud ideed sellest, kuidas armastus võivat hetkega maailma muuta näitab Sheeran laulus „What Do I Know?“. Ka lugu „New Man“ kirjeldab absurdset klišeed endise armastatu uuest uskumatult haledast poiss-sõbrast. Olenemata sellest, et Sheerani sõnad neis lugudes on suhteliselt pealiskaudsed, oskab ta siiski neid uskumatu kergusega üksteisega riimuma ja sobituma panna. Kõik lood on ka meloodiliselt väga nauditavad, positiivsed, kaasahaaravad ning eristuvad oluliselt tüüpilistest popplugudest.

Enne albumi väljaandmist veetis Sheeran aasta eemal sotsiaalmeediast ja kuulsuseelust. Ta võttis aega, et oma armastatuga reisides tugevat suhet ja sidet luua. Tänu sellele jõudsid albumile kolm lugu õnnelikust armastusest, millest „Hearts Don’t Break Around Here“ ja „How Would You Feel“ tunduvad vaid jäljendid imepäraselt kauni kunstiteose „Perfect“ kõrval.

Kui Edi debüütalbumil ilmunud lugu „You Need Me, I Don’t Need You“ rääkis artisti heitlustest tippu jõudmisel, siis kolmandal albumil ilmunud „Eraser“ on justkui selle loo edasiarendus, vastukaja mõrumagusast vallutatud tipust. Ta laulab: „I used to think that nothing could be better than touring the world with my songs / I chased the picture-perfect life, I think they painted it wrong.“ Ta näeb häid ja halbu külgi nii praegusel eluviisil kui elul enne kuulsust. Ta on mõistnud, et ainuüksi laulmine ja enda muusika ülemaailmne esitamine ei suuda teda õnnelikuks teha. Samas aga tajub ta survet tunda ennast õnnelikuna, lauldes: „Ain’t nobody wanna see you down in the dumps / Because you’re living your dream, man / This shit should be fun.“ Laulust käib läbi mõte, et raha on justkui kõige kurja juur. Isegi kui Sheeran ise ei muutu, kohtlevad ümbritsevad inimesed teda raha tõttu siiski teisiti. Sheerani varjamatu ausus on põimitud rabavalt elegantsesse, julgesse, läbimõeldud, nauditavalt süngesse räppi.

Melanhoolia, mis kaasneb kiire eluga, kumab läbi ka lisaloost „Save Myself“. See on äärmiselt aus ja valus lugu, kus artist on kaotanud energia ja tahte, aidates kedagi, kes samaga ei vasta. Edil on artistilik võime oma lugudes väga tihti emotsionaalsust edasi anda oma virtuoossete, ootamatute vokaaltehniliste häälevärinate või valusate kärinatega. Sellesama meeldiva kärinaga kombib Ed oma vokaalseid piire Jessie Ware´iga koos produtseeritud laulus „Dive“. Laulus väljenduv emotsionaalsus on selgesti tajutav. Õrnust ja äärmist haavatavust võib leida Edi ema perspektiivist kirjutatud, lahkunud vanaema mälestuslaulus „Supermarket Flowers“. Meisterlikult on laulu sõnades väikeste detailide abil maalitud ilustamata, kuid ehtne ja usutav pilt kaotusvalust. See töötab hästi, sest taolises olukorras on suured sõnad tihti üleliigsed.

Ed Sheerani albumi „÷“ puhul on märkimisväärne, et igaüks võib leida sealt laulu, mis teda kõnetab. Sheeranil on eriline võime panna äärmiselt lihtsalt kirja sügavaid emotsioone, mille väärtus ei kahane nende ilmselgsusest. Parimad lood on siiski valust, mitte õnnest. Tõeline pärl minu jaoks on „Happier“. Selles laulus on otsatult erinevaid varjundeid: valu, isetust, sügavat küpsust ja alalhoitud lootust. Igast sõnast, eelkõige lõpufraasist leian oma mõtted täpsemalt kirja pandult, kui ise kunagi väljendada suudaksin. Haruldane oskus anda eri inimestele võimalus kindla looga oma lauludest täielikult samastuda on põhjus, miks Ed Sheeran suudab puudutada paljusid hingesid.

Kretel Kopra

Eestlusest, praktiliselt

Tartu Uus Teater „Praktiline Eesti ajalugu“
Autor ja lavastaja: Ivar Põllu

Kostüümikunstnik: Kristiina Põllu
Toidukunstnik: Ann Ideon
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Muusikajuhid: Rando Kruus ja Oliver Vare

Osades: Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus, Tambet Seling, Rando Kruus, Oliver Vare ja Ann Ideon
Esietendus 23. veebruaril Tartu Uues Teatris.

„Me oleme alati olnud need, mida me sööme, ja tahtnud saada millekski muuks, mida me veel söönud pole.“

Ivar Põllu uus lavastus „Praktiline Eesti ajalugu“ kõlab esmapilgul ilmselt paljudele kui Eesti kultuuris järjest enam populaarsust koguv trend ennast taaskord kuidagi defineerida ja eestlust läbi veel ühe eriti põneva vaatenurga näidata. Et kuidas me oleme ikka siia jõudnud ja olgem uhked, eestlased! Eks ta seda loomulikult ongi, aga vaatamata eelarvamustele pidin pärast esimest 15 minutit endale tunnistama, et kui seda piisavalt hästi teha osata, püüab see vaataja päris lihtsasti võrku. Miks siis mitte, oleme me ju kõik suuremal või vähemal määral hirmul meie väikse ja armsa soomeugrilise kultuuri pärast, mis globaliseeruvas maailmas järjest väiksemaks ja armsamaks tundub muutuvat.

Uue Teatri kodulehel tutvustab lavastus ennast kui „kahevaatuseline muusikaline teraapia, praktiline ekskursioon eestlaseks söömisesse, eestlaseks rääkimisse ja eestlaseks laulmisesse“. Läbivat narratiivi pole, selle asemel on sketšid, jutustused ja Kukerpillide laulud, taustaks koopamaalingud, hõrk toidulõhn ja publikust kostvad sõbralikud naeruturtsatused. Laval toimuv saab tegelikult pärast esialgset võõristust üsna pea omaks, sest atmosfäär on soe ja tõepoolest mingis mõttes teraapiline, toob sellist lihtsat rõõmu ja samas pidupäevalikkust.

Lisaks professionaalsetele näitlejatele löövad kaasa kokk, paar pillimeest ja väga efektne ukuleleansambel, nii et kokku moodustab tükk sellise suure kompoti kõigest, millest kogu eesti ajalugu praktiliselt võiks koosneda – söök, muusika ja ajas muudkui arenevad inimestevahelised suhted, mõtted ja suured ideed. Valges kitlis kokamütsiga Ann Ideon, kes kõik toimuva omalaadse jutustajarolliga tervikuks seob, võlub esimestest hetkedest peale oma tohutu energia ja ehtsalt telekokaliku osavõtlikkusega, samal ajal pliidi taga professionaalsete liigutustega askeldades. Robert Annus üllatab ikka ja jälle oma suurepärase lauluhääle, pillioskuse ja äärmiselt täpsete maneeridega, tänu millele ta iga uue rolliga muige näole toob. Väga lahedalt ja värskelt mõjub Endla teatrist pärit Tambet Seling, ka naised on head, kuigi tundub, nagu poleks nad end selles lavastuses nii palju avada saanud, kui oleks tahtnud näha. Ja Odd Hugo muusikud on muhedad!

Laulud on pärit pigem Kukerpillide algusaastakümnetest, paljud neist küll tuttavad, aga sõnu miskipärast ikka kunagi välja kuulnud pole. Lavastuses illustreerivad nad kogu meie teekonda dinosaurustest tänapäevani ja miks ka mitte, oma lihtsa, optimistliku, kohati absurdsegi lüürika ja kaasahaarava viisiga sobivad nad selleks suurepäraselt. „Praktiline Eesti ajalugu“ ei rõhu meie rahva kannatustele, vaid olmele – me oleme ju siiani jõudnud! Nii et söögem, joogem, laulgem ja rõõmustagem.

Saara Liis Jõerand

Ühe briti bändi metsik maailm

 

Bastille „Wild World“

Virgin Records 2016

Produtseerinud Mark Crew ja Dan Smith

Muusika ja sõnad: Dan Smith

 

Pärast 2013. aasta alguses tormilise kiirusega hittsingliks tõusnud “Pompeiid” on tagasihoidlik indie-pop bänd Bastille vallutanud edetabeleid üle maailma. Lisaks debüütalbumile “Bad Blood”, mis pälvis kuulajatelt rohket positiivset tagasisidet, on bänd avaldanud mitmeid vanakooli hõnguga miksteipe. Mullu hilissuvel tuli grupi sulest kuuldele uus kauaoodatud maiuspala, album “Wild World”, mille saatel punt selle suve lõpuni maailmaavarustes tuuritab.

Erinevalt esimese albumi mahedast elektroonilisest kõlast, langes bändi otsus teise albumi loomise rajal raskemate helide ridadesse. Põhiline läbiv instrument klaver on ülevoolava elektrikitarri varju jäänud ning sumedad bassimotiivid teevad nii kõrvale kui ka hingele pai. Ootamatult intensiivsed trummikäigud loovad nostalgilise sümbioosi kahe albumi vahel, mis paneb jala rütmi saatel vaistlikult liikuma.

Inspiratsiooni ammutamisel eelistab pealaulja Dan Smith pegasusel lennata filmi või kirjanduse lainetel, jättes lugude kirjutamisel eraelulised sündmused tahaplaanile. Tsiteerides 16. sajandi kirjandusklassikat või 80ndatest pärit groteskseid dokumentaalfilme, on uue albumi puhul bänd loonud võimsa ja ekstravagantse kompoti. Ei puudu ka Bastille’ signatuurmärgiks saanud filmikatkendid, mis mõne laulu emotsiooni edasi kandmiseks sinna sujuvalt lisaks on lükatud. Albumi kõla üldplaanis on hoogne ning meeldejäävad lausejupid helisevad ajusoppides pikalt. “Wild Worldi” melanhoolseid noote esindab esijoones laul “Four Walls (The Ballad of Perry Smith)”, mis on inspireeritud Truman Capote’i teosest “Külmavereliselt”, mille sisu kirjeldab dokumentaalselt eelmise sajandi julma nelikmõrva. Bändi lüürilised seisukohad on mitmel juhul tumeda ning tõsise alatooniga, mida on pehmendatud hoogsa saatega. Muusikavideote omapärane visuaalne kontseptsioon kandub edasi ka hetkel kestvale “Wild Worldi” maailmaturneele, mis pakub hea muusika kõrvale samaväärilist elamust. Lisaks pealauljale on sel korral oma hääle sekka saanud ka enamasti klahvpillidel figureeriv Kyle. Enamiku laulude põhiliseks harmoniseerijaks nii albumil kui ka kontsertidel on Kyle, kelle mahe bariton kaunistab pealaulja tuntud falsettot. Koos luuakse lauludest omamoodi polüfooniline pop-sümfoonia.

“Wild World” on nostalgitsevale Bastille’ austajale algul ootamatu adrenaliinisüst veeni, millega harjumine võib aega võtta, kui ootused jäid “Bad Bloodi” rüppe. Siiski ei ole uudne ja ootamatu halb ning album esindab omas elemendis tõusvat liidrit, kes edetabeleid hetkel vallutab. Kõla võib teine olla, kuid see ei muuda bändiliikmete omapära ja põhimõtteid, mida on tunda igas seni avaldatud laulus.

Emel-Elizabeth Tuulik

Elektriline tantsumuusikakülaline kevade algusesse

 

Electric Guest “Plural”

Across the Universe/Downtown 2017

 

 

 

Indie pop-rock bänd Electric Guest on pärast viieaastast pausi oma fännid jälle muhemagusa muusikaga üle valanud. 2011. aastal oma debüütalbumiga ameerika indie-skeenel laineid löönud bändi teine album ei jää esimesele kuidagi alla. Laulja Asa Taccone’i falsett ja trummar Matthew Comptone’i kaheksakümnendate mõjulised rütmid töötavad imeliselt koos nostalgilise, aga siiski tänapäevase kõlamaastiku loomisel.

Kohe esimese singliga “Dear To Me” pani bänd paika selle albumi üldisema joone – muusika, mis elavdab ja innustab kaldumata hüperaktiivsusesse. Rahulikult groovy pala, mille salvestamisel lõid kaasa õed bändist Haim, oli hea teaser sellele, mida “Pluralilt” oodata. Teine singel “Back For Me” kannab oma rütmikusele vaatamata melanhoolsemat tooni, andes rõõmsameelsele albumile tundesügavust juurde. Igatsusest ja lootusest kõneldes resoneerib pala imeliselt lauluga “See The Light”. Tempokatele lugudele vastukaaluks kõneleb see nii sõnade kui meloodiaga aja kaduvusest ja lootusest, millegi endas kaotatu uuesti leidmisest. “Somehow / When you feel alright / You’ll step back when you fall / Just to see that it comes to the light again,” laulab Taccone, saateks kella tiksumist meenutav heli.

Lõvisosa sellest albumist moodustavad siiski pigem kerged ja tantsulised lood. “Back & Forth” jääb meelde juba kaasakiskuva rütmikusega, nooruslikust eksivusest kõnelevad sõnad teevad sellest aga laulu, mis jääb mõtteisse kummitama. “Now that you’re older, / Where are you going? / Making it harder when the lights go down / […] / It’s all I can say now / I can’t  run away now / I’m trying to grow old but it doesn’t look fun.” – sõnad, millega samastumisega ei teki minul kui abituriendil üldse probleeme. Suvehõngulised lood “Oh Devil”, “My Omen” ja “Bound To Lose” jäävad ootama roadtrip’e lämbes autos heade sõpradega. Ainuke pala, mis ei võlu täielikult, on retroballaad “Sarah”, mille instrumentaal jääb liiga tehislikuks. Kuigi taotluslikult nostalgia ette kutsumiseks valitud tehislikud trummilöögid täidavad oma eesmärgi, paistab selle kasutamine muidu loomulikuna kõlavas albumis palgina silma.

Electric Guesti teine album “Plural” jääb pähe kumisema kauaks pärast kuulamist. Laulud on meisterlikult viimistletud ja kannavad kõik endas õhulist 1980. aastate suve-vibe’i, mis isegi mulle, keda siis veel elus polnud, nostalgialaineid peale toovad. Laulud moodustavad ühtse terviku rütmilisuse ja Electric Guestile nii omase mänglevusega, tuues ka Eesti lörtsisajusesse varakevadesse killu suvepäikest ja rannatuult.

Ingrid Tamm

Kahtlus kui filosoofia alus


René Descartes „Arutlus meetodist : aru õigeks juhtimiseks ja tõe otsimiseks teadustes“

Ilmamaa, 2016, 134 lk.

Tõlkinud Andres Raudsepp

Toimetanud Marju Lepajõe

 

Iga endast lugupidav filosoofiaõpetaja alustab oma uusaja kursust loenguga René Descartes’ist, prantsuse filosoofist, kes oli Hegeli sõnade kohaselt „tõepoolest nüüdisaegse filosoofia tegelik algataja, kuna ta tegi mõtlemise printsiibiks”. Käesoleva „Arutlusega meetodist“ viis Descartes läbi filosoofilise pöörde, kaugenedes skolastilisest traditsioonist, „filosofeerivast teoloogiast“, ning keskendudes epistemoloogiale ehk teadmisteooriale. „Arutlus meetodist“ ilmus originaalis 1637. aastal ja eesti keeles aastal 1936 Rudolf Kupla tõlkes. Mullu tegi Andreas Raudsepp aga uue tõlke ja „Arutlus meetodist“ avaldati sarjas „Avatud Eesti raamat“.

„Cogito ergo sum“„mõtlen, järelikult olen“ tuleb tuttav ette vast kõigile ja on kujunenud omaette klišeekski. Vaevalt, et mõni teine mõtleja on oma põhiteesiga nõnda põhjalikult kokku sulanud. Meenub veel näiteks Sokratese „ma tean, et ma midagi ei tea“, mis on ühtlasi kaudne lähteprintsiip Descartes’i enda jaoks. Tema metodoloogilise kahtluse meetod seda tõestada üritabki, otsides, kas on üldse midagi, milles ta kahelda ei saa. Descartes avastab, et on. „Kuid panin kohe tähele, et samal ajal, kui tahtsin mõelda, et kõik on väär, pidin mina, kes seda mõtles, paratamatult midagi olema. Ja kui ma märkasin, et tõde, ma mõtlen, järelikult ma olen olemas, on nii vankumatu ja kindel, et ka skeptikute kõige eriskummalisemad oletused ei ole suutelised seda kõigutama, siis otsustasin, et võin selle kõhklematult võtta minu otsitava filosoofia esimeseks printsiibiks,“ kirjutab ta „Arutluse meetodist“ 38. leheküljel ja modernne ajastu Euroopas ongi alanud.

Vähemalt tinglikult. Descartes’i lähtekohad ja järeldused polnud eraldi võttes omal ajal midagi ennekuulmatut ja saavutasid tähenduslikkuse eelkõige omavahelises kombinatsioonis, isegi kui Descartes ei tsiteeri oma seisukohtade kaitseks nimeliselt ühtegi teist autorit ja näib oma argumendid omaenda vaimust sünteesivat. Lisaks ei maksa unustada, et tema arutluse vundament on läbinisti teoloogiline, kuna see eeldab heatahtliku Jumala eksistentsi, kes ei soovi meid eksitada. Alles siis ei ole kahtlemine enam võimalik. Oma 1641. aastal ilmunud toeses, pealkirjaga „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“, kirjutab Descartes näiteks nõnda: „Seega näen selgelt, et kogu teadmise kindlus ja tõde on sõltuvuses ainuüksi teadmisest tõelise Jumala kohta.“ Sellegipoolest sai „Arutlus meetodist“ tormilise vastuvõtu osaliseks ja muutis põhjalikult seda, kuidas Läänes filosoofiast mõeldi.

Oma teoses leiab autor, et on „keeltele ja vanade autorite raamatute, nende lugude ja juttude lugemisele piisavalt aega kulutanud“ ja ihkab luua midagi uut, „midagi, mille üle ei vaieldaks“. Selle tulemuseks ongi Descartes’i kuulus neljaosaline meetod. Pidada õigeks ainult seda, milles kahelda ei ole võimalik, jagada see keerukus võimalikult väikesteks osadeks, mille mõistmist alustada lihtsamatest tükkidest, liikudes vaikselt ülespoole keerukamate tundmuste poole ja lõpetuseks kõik üle kontrollida, et mitte midagi välja ei oleks jäänud. Minu sõnastuses kõlab see kõik natuke lihtsakoeliselt, aga Descartes’i meetod lõi olulise pretsedendi. Nõnda tituleeritud „Kartesiaanlik uuendus“ muutis filosoofia isiklikuks ja julgustas mõtlejaid looma oma süsteeme.

Selle tagajärjeks oligi uusaja filosoofia, mis põhineb olemasoleva edasiarendusel. Iga uus filosoofiline vool saab alguse vastuseisust mõnele valitsevale voolule ja toetub mõnele mineviku mõtlejale, tema mõtetele kas vastu vaieldes või neid edasi arendades. Sellesse rägastikku on aga raske sukelduda, kuna ilma eelteadmisteta on pea võimatu kaasaegses filosoofias midagi mõista, „puhta lehena“ peale lennates kaugele ei jõua. Säärase kimbatuse ees seistes tasubki meenutada, kust see kõik alguse sai, ja nurgakivi Descartes’i juurde tagasi pöörduda. „Arutlus meetodist“ on küll filosoofiline tekst, aga omab sellegipoolest ka teatud kirjanduslikku väärtust. Descartes’i positsioon ei ole üleolev, ta ei võta enda kanda tõe monopoli ja ei välista võimalust, et „mida mina pean kullaks ja teemantideks, on vaid pisut vaske ja klaasi“. Samamoodi väärib märkimist tõik, et Descartes kirjutas tollele ajale tavatult ladina keele asemel oma emakeeles prantsuse keeles, „seda põhjusel, et loodan, et need, kes kasutavad puhtalt oma loomulikku aru, otsustavad minu arvamuste üle paremini kui need, kes ainult vanu raamatuid usuvad.“ Ehk siis, kui täpne olla, mitte „cogito ergo sum“, vaid „je pense, donc je suis“.

Arutlus ise on pelgalt 65 lehekülge paks ja ei eelda erilisi varasemaid teadmisi, ainult avatud meelt. Descartes on õigustatult läinud ajalukku geniaalse filosoofina, kuid siin mõjub ta inimliku mõtlejana, kes palub alandlikult kõik vastuväited saata tema raamatukaupmehele, et ta nendega tutvuda saaks (isegi kui ühtegi vastuväidet tegelikult kunagi ei avaldatud). Tegemist on kahtlemata filosoofilise tüvitekstiga, aga see ei tähenda, et seda tasuks peljata. „Arutlus meetodist“ on suurepärane koht, kust alustada tutvust filosoofiaga. Sekundeerin Jüri Eintalu, kes kirjutas Sirbis sama teost arvustades: „Kui te veel ei tea, misasi on filosoofia, aga soovite millestki aru ka saada, siis alustage sellest raamatust.“

Daniel Tamm

12 krooniga ahvide planeedile

12 EEK Monkey „Xibalba Spa“

Biidid: Lauri Täht, Dew8, Tatmo Savvo, Otto, eib, Priidas
Produtseering: Genka, Põhjamaade, Marx
Salvestus: Blacklist Stuudio (2015-2017)
Mix: Margo “Marx” Rindemaa
Master: Tanel Roovik, Ajar Stuudio
Disain: Viktor Gurov
Legendaarne Records 2017 (legenda0032)

 

Millal viimati nägid sa Eesti plaati, mis on valmistatud umbes seitsmekümne protsendi ulatuses puidust? Juba seegi seik määrab Genka ja Põhjamaade Hirmu kümme aastat marineerinud ühisloomekogumiku elitaarse ja müstiliselt erilise pale. Plaati mängima vajutades olin ma teinud (õnneks) vaid nii palju taustauuringuid, et otsisin internetist välja vasted nimele „Xibalba“ ning meenutasin, kui palju palasid on nende räpipioneeride kätetööst viimastel aastatel mu kõrvu helisema jäänud, seejärel aga kargasin pea ees jääauku. Ja ma ei pidanud kohe kindlasti pettuma.

Möödus umbes minut avapaugust ning tõdesin külmavärinate saatel, et olen leidnud justnimelt selle, mida ma alati alateadvuslikult ühest „teemareisi-plaadist“ otsin. Mind tiriti läbi tühjast õhust tekkinud šahtlõksu helilavastusse, mille stseenides räuskavad sõjavangidel südameid rinnust rebivad šamaanpreestrid, kus puhuvad ohvreid lume alla matvad marutuuled, taovad rasked sõjatrummid ning mis peamine, mille laval tammuvad kaks duonäidendit lavastavat mustkunstnikku, kes end igal sammul uutesse kostüümidesse riietavad. Tundsin ennast nagu pahaaimamatu turist, kes astub lõbustuspargi õudustemajja, ning mingil veidral kombel oli kogu see raskekoelisus, sõnarohkus ja ootamatu gravitatsioonitus endassehaarav ja hingetukstegev. Teisel korral olid mul juba refräänid selged, hommikusel koolisõidul oma katkist AUX-juhet väänates, et kõik soovitavad helid läbi tuleksid, ulpisin taaskord samale lainele nagu esmakuulamiselgi. Mõne lauluga on sageli nii, et hoidun seda liiga palju mängimast, kartes, et teos muutub liialt rutiinseks ja igavaks, samas aga võin nüüd omast kogemusest rahus lausuda, et „Xibalbale“ on arvatavasti mingit sorti nõidus peale pandud, kuna võimalusel mängiksin selle arvatavasti ribadeks.

Kui hakata aga kogu terviku karkassi puurima, et otsida koore alt selgeid aastarõngaid, võib öelda, et enamikes instrumentaalides lööb läbi sügav ambient-joon. Pea iga loo lõpus kõlab üleminekuks märgutulena iseloomulik heli hammasrataste liikumist meenutavatest raginatest külmade tuuleiilideni. Peamine on panna kujutlusvõime tööle ning selle avardamist need heliilmingud ka lahkesti pakuvad. Kuna kuulan muusikat enamasti teel olles, annab kogumik sombuse ilma käes jalutades ka palju huvitavama efekti, kandes otseselt edasi loomeilmingu ilmastikuoludega mängivat kontsepti. Ehkki biidimasinate taga on asja valmimise käigus istunud terve trobikond erinevaid meistreid, võib iga tausta juures leida teatavat üheshingamist. Kindlasti olekski nõnda pikalt viimistletud radadelt täpipealt nii head taset oodanud. Samamoodi ka sõnalise poolega, igal tähevõrgustikul on täiesti oma näolapp, kirjeldatagu siis maakera veevarude lõputut voolu ürgajastuist meisse endisse nagu palas „HD209458b“ (arvatavasti kõige keerukam pealkiri tervel plaadil) või maalitagu külmades toonides pilt maailma kõledaima linna ja päikesesüsteemi kaugeima planeedi meeleolude kaudu. Ning seegi on kõik vaid tõlgendamise küsimus, tuleb vaid sulgeda silmad ja tormata vaatemänguareenile.

Lõpetuseks võiksidki ehk helendama jääda järgnevad sissejuhatuspalalt pärit read:

Siin pilved praksuvad kui söed, tuuled uluvad kui soed
Ja kui sõlmin taevaga oma 99 pakti
Mõttetormid kompresseerivad kõik mu koed
Mõlemasse kõrvaklappi, jumalatega kontakti
Nii, et mul poorid lahti ja püüan piksenooli
Sõrmeotsad kui antennid imevad siin inspiratsiooni.

Eesti keel elab edasi kultuuris, eriti aga muusikas, veelgi paremini muusikas, mis on sügavalt keelega mängimisele pühendunud. Mõelgu pärdikud siis välja ükskõik milliseid ahvitempe.

7.5 / 10

Plaat: http://legendaarne.ee/album/xibalba-spa/

Videod: „Mu Xitt on Kosmos“ – https://youtu.be/4r21BNTLOZU

„Kanalisatsioon“ – https://youtu.be/UesxnZWnc80

 

Eik Erik Sikk

„Põlenud mägi“ kui austusavaldus kirjandusele

Põlenud mägi

Vanemuise lavastus „Põlenud mägi“
Lugu raamatute lugemisest.

Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tiit Palu

Kunstnik: Eugen Tamberg
Videokunstnik: Janek Savolainen
Valguskujundaja: Andres Sarv

Osades: Ester Kuntu, Kärt Tammjärv, Aivar Tommingas, Riho Kütsar, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees, Raivo Adlas

 

Minu jaoks tähendab raamatu lugemine põgenemist. Mitte tingimata millegi halva eest, vaid ka igapäevasuse, rutiini eest. Mulle meeldib mõelda, et raamat on sõber, mis kunagi ei hülga. Tundub, et ka Ernest Hemingway jagab minuga sama arvamust. Ta on öelnud: „Ükski sõber pole nii truu nagu raamat.” Hea raamat ootab vaikselt riiulis kinniste kaantega oma aega. Kui ta viimaks avatakse, on raamat alati isetult valmis oma sisu lugejaga jagama. Raamat võib peita Egiptuse vaarao kullakambriga võrdseid aardeid, kuid ta pole kunagi nii kitsi, et lugeja neist osa ei saaks.

Orhan Pamuk: „Ühel päeval lugesin ma raamatut ja terve mu elu muutus.“

Olles põgusalt oma arvamust raamatutest selgitanud, on kindlasti arusaadav, miks ma tahtsin näha Vanemuise lavastust „Põlenud mägi“, mida on kirjeldatud kui lugu raamatute lugemisest. Teatritükki näinuna võin nüüd öelda, et tõepoolest olid raamatud nii lava peamised dekoratsioonid kui ka osatäitjad. Raamaturiiuli sisse ehitatud õdusasse lugemisnurka oleksin tahtnud isegi pugeda. Ja vähe sellest, et raamatud olid laval – neid jätkus publiku toolidelegi. Lavastaja Tiit Palu on kirjutanud, et lavastus on inspireeritud Mats Traadi jõgiromaanist „Minge üles mägedele“. Mina seda romaani lugenud ei ole, kuid mägedest oli „Põlenud mäes“ juttu palju. Mäed meis endis, mäed raamatutes. Kas raamatute abil jõuame mõtteliste mägede tippu ja suudame neid ka ületada? Arvan, et piisavalt inspireeriv kirjandusteos võib siin abiks olla küll. Aga kas on igast lugemiselamusest vaja oodata seda kõige-kõige ülevamat, tõelist tippteost? Ei, sest iga teos ei saagi sobida kõigile. Pole halba kirjandust, on vaid vale lugeja. Ja ka kehvemapoolsel raamatul on oma nišš – anda puhkust väärtkirjandusest väsinud ajule.

A. H. Tammsaare: „Vägevad ja võimsad kaovad, riigid ja rahvad mööduvad, aga looming jääb, kui ta on see õige.“

„Põlenud mägi“ jutustab kaduvast kunstist, oskusest raamatuid hinnata ja neid kasutada aknana maailma vaatamiseks. Üks peategelasi, Mari (Ester Kuntu), armastab raamatuid. Saades vanalt mehelt (Raivo Adlas) päranduseks tohutu raamatukogu, selgub aga, et sülle sadanud varandusega pole midagi peale hakata. Kõik raamatud koju ei mahu, aga koolidel, lasteaedadel, vanadekodudel on olemas! Kõigil on kõik olemas! Mari abikaasa Indrek (Jaanus Tepomees) on innovaatilise mõtlemisega. Portfell käes, käib ta ringi ja räägib keerulist majanduslikku juttu: täiesti ratsionaalset, emotsioonidest mõjutamatut. Ja kainelt võttes polegi hulga eelmisest sajandist pärit raamatutega midagi peale hakata. Ent kirjandus ei ole kunagi ratsionaalne, ta on kirglik, nostalgitsev, väga isiklik ja – minugipoolest – kas või ärritav, aga mitte üheselt mõistetav ega tabelisse mahtuv (sellised on telefoniraamatud, mida samuti lavastuses loetakse). Indrek kehastab uut ajastut, maailma, kus pole aega, et lugemist nautida. Vaja on kõike ja kiiresti. Tehnoloogilised lahendused on kõikjal ning paberraamatuid on üha vähem. Kas peaksime kartma, et raamatut kui sellist ei olegi varsti enam olemas? Niikaua, kui lugeja on elus, elab ka raamat. Peame endas pesitsevat lugevat inimest elus hoidma, sest siis jääb ellu ka raamatulugemise kaduv kunst.

Christopher Morley: „Tõelise raamatuga kohtumisel pole eksimise võimalust. See on nagu armumine.“

Lavastuses „Põlenud mägi“ on väga erinevaid karaktereid. Realist Indrekut ja unistaja Marit ma juba nimetasin. Neile lisandub teinegi paar: Flavio (Reimo Sagor) ja Isabella (Kärt Tammjärv). Noored armastajad mõjuvad täiesti ebatõenäolistena. Nende vanamoodsad kostüümid, liigutused, tülitseminegi, kõik on kirjanduslik. Nad on olemas võrdväärselt teiste tegelastega, kuid samas on nad otse romaanist välja astunud. Suheldes omavahel kirjanduskeeles, on nad nagu kujutluspildid, mis head romaani lugedes silme ette tulevad. Flavio ja Isabella lisavad kogu lavastusele kergust ja mängulisust. Ja siis on muidugi Professor (Aivar Tommingas), kelle leebusega öeldud tarkusesõnad lepitavad kõiki. Kapten (Riho Kütsar) pole kunagi olnud suuremat sorti lugeja, kuid ta on avatud meelega ja istub nüüd koos teistega lugemisklubis, et anda oma osa. Tegelikult on igaühe jaoks olemas See Õige Raamat. Seda võib olla keeruline üles leida, aga kui lugeja ta kord leiab, ei suuda ta seda käest panna enne, kui uus päev koidab ja loetud on viimase lehekülje viimane sõna. Lugemine ühendab inimesi, raamatutest rääkimine võib anda vestlusele, mis ei taha hästi sujuda, uue suuna. Ja kui inimestel on erinev raamatumaitse, tekivad sealtki arutelud. Üksteisele saab raamatuid soovitada ja laenata. „Põlenud mäes“ juhtusid koos raamatuid lugema väga erinevad inimesed, kuid nende vahel tekkis sünergia. Raamatutel on tõesti ühendav jõud.

Robert Frost: „Heal raamatul ei ole lõppu.“

…ja võiks ju väita, et heal lavastusel ei ole samuti, aga ükskord tuleb siiski teatrisaalist koju minna. Minu jaoks jäi lavastuse lugu pisut poolikuks, fragmenteeritus oli tingitud ilmselt sellest, et viidati nii paljudele kirjandusteostele ja kirjanikele. Nende tervikuks sidumine polnud kindlasti kerge ülesanne. „Põlenud mägi“ oli huvitav lavastus, sest kuigi ma ei saanud palju uut teada, sain siiski kinnitust, et raamatutel on suur võim ja lugemine pakub rohkelt võimalusi. Tegelikult sellest piisabki, sest kuigi lavastuses olid ka põnevad karakterid, oli minu jaoks selle staariks siiski Kirjandus. „Põlenud mäel“ tuleb lasta endast läbi voolata, seda liigselt analüüsimata, sest siis kaoks vahetu emotsioon. Laval esitati küsimus: „Kui kõik raamatud on loetud, siis mis üldse enam loeb?“ Arvan, et kui kõik raamatud on loetud, on juba lugeja teha, mis ta kogu selle tarkusega peale hakkab. See, kes loeb, saab kindlasti paremaks inimeseks. Ja see ongi ju see, mis loeb.

Hanna Marrandi