Päike silmis, torm südames

Marcelo Birmajer „Nekroloogiklubi“

Tänapäev, 2017, 158 lk.

Hispaania keelest tõlkinud Ehte Puhang

Toimetanud Siiri Rebane

Kujundanud Villu Koskaru

Sarja kujundanud Jüri Jegorov

Marcelo Birmajer kutsub meid kaunisse Buenos Airesesse ning jutustab loo armastusest, selle tähendusest ja argentiinlastest, kelle elu ja olu ta nii põhjalikult uurinud on. Raamat on üks suur tagasivaade kogenud ärimehe Genaro elule ja naisele, keda ta ootas ja aastaid armastas, mistõttu on raamat eelkõige armastuslugu. Ridade vahel on peidus rikas Argentiina kultuur, mis teeb lugemise ka harivaks kogemuseks.

Kuigi raamat pöörleb peaasjalikult peategelase Genaro ja tema armastatu, noore Fernanda ümber, tutvustab lugu ka paljusid sefaradi juutide kombeid. Süüakse huvitavaid rahvustoite nagu lahmašine, burekasid ja murrakisid. Pered elavad teatud kommete ja uskumuste järgi – naistelt oodatakse varakult mehele minemist ja poegadelt pereäri üle võtmist. Tegevus toimub soojas Argentiinas, seega on raamatut kätte võttes iga kord tunne, justkui astuksime hetkeks soojale maale. Birmajer kirjeldab eredalt Buenos Airese loodust ning kõike, mida linn pakub: lugematult tränipoode, siestat, salapäraseid inimesi ja nende pööraseid elusid.

Siiski tahab autor rääkida loo inimestevahelistest suhetest ja nende raskustest. Eriti puudutab see armastajatevahelisi sidemeid –lõunamaa inimeste keevalised iseloomud teevad suhted pahatihti keeruliseks. Samas sobib see kõik Buenos Airese sündmusterohkesse olustikku, kus linnapilt on kirev ning tundeid avaldatakse grandioosselt ja valjult.

„Nekroloogiklubi“ võib vaadata nii uurimuse, tragöödia kui ka armastusloona. Kuna armastus on põhjuseks, miks lugu sündis, oleks õiglane eelkõige analüüsida raamatut kui armastuslugu. Genaro ja Fernanda suhe on pettunud armastus, kuna mõlemad osapooled unistasid teineteisest, kuid hiljem, reaalsuses ei mõista nad üksteise iseloomu. Nad eeldavad teineteisest midagi, mida neil pole võimalik saavutada. On üürike aeg, mil nende suhe õitseb, kuid terve loo vältel elavad nad erinevates mõttemaailmades. Selle veidra abielu teeb märkimisväärseks Genaro katkematu armastus Fernanda vastu juba enne nende abielu. Too valib naise endale välja aastaid varem, kuid Fernanda tulihingelisus vaibub, hiljem otsustab ta ikkagi tulla mehe juurde, kes teda tingimusteta armastab. Kuid Genaro kiindumus on tärganud Fernanda ilust, teadmiseta, kui keevaline naine on. Genaro, tasakaaluka mehena, eirab abielu mädanevat seisukorda. Fernanda aga ei hakka kunagi meest usaldama, see kahjustab nende suhet ning lahutab armastajad üuksteisest. Fernanda surm lahutab nad aga igaveseks.

Nekroloog äratas Marcelo Birmajeris huvi. Naise surm viis autori loo keerisesse. Birmajer reisis läbi Buenos Airese, kohtus erinevate inimestega, küsitledes neid, tahtes tõe osaliseks saada. Seega võib raamatut võtta ka uurimusena, kuna kõik tegelased on päris inimesed ja kõik sündmused on reaalses elus toimunud.

Autor kohtus ka isiklikult Genaroga, kes jagas talle siiani saladuslikke detaile. Too kordas Birmajerile oma uskumust, mille järgi ta elab: „Ime on juhuslik sündmus nähtuna usklike silmade läbi.“ Kaunid ütlused pole aga ainus põhjus, miks „Nekroloogiklubi“ tasub lugeda. Igaüks, kellel on huvi Argentiina kultuuri ja inimeste vastu, peaks selle romaani kindlasti kätte võtma, lisaks muidugi needki, kes tahavad sefaradi juutide kohta rohkem teada saada, sest see raamat pakub ka neid teadmisi. Teos on küll traagiline, kuid kultuurikirjelduste ning ausate tunnete poolest kaunis.

Mirell Talbre

 

Kirjandusfestivali HeadRead raames võib juudi juurtega argentiina kirjanikku Marcelo Birmajeri näha pühapäeval, 27. mail kell 13.00 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb tõlkija Ehte Puhang. Rohkem infot siin!

Advertisements

Sätendavad soomused või tuhmid silmad – oleneb, kust vaadata

Pjotr Aleškovski „Kala: Ühe rände lugu“

Varrak, 2017, 256 lk.

Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

Toimetanud Krista Mõisnik

Kujundanud Britt Urbla Keller

 

Pjotr Aleškovski „Kala: Ühe rände lugu“ ilmus vene keeles 2006. aastal ning pääses samal aastal ka Vene Bookeri auhinna lühinimekirja, mis on tolleaastaste nominentide esikuuik. Tagakaas vihjab, et tegemist on eelkõige ühe naise, ent tegelikult kõikide lugudega, kes elus ühel või teisel põhjusel rändama on pidanud. Lugedes mõistsin, et jutustus on teatud määral laiendatav iga inimese elus toimuvale. Kõik kordub, mõõnale järgneb tõus, lõppudest kasvavad uued algused.

Pjotr Aleškovski on hariduselt ajaloolane ning tööalased reisid on teda viinud Kesk-Aasiasse ja Põhja-Venemaale. Seda tausta on teoses läbivalt näha nii peategelase kujutamises kui ka teda ümbritsevas maailmakirjelduses. Nimelt osaleb peategelane Vera Tadzikistanis elades arheoloogilistel väljakaevamistel ning kujutused sealsest olust on omapärased ja loomulikud. Samas ei jää tunnet, et autor kasutab Verat vaid oma mälestuste kandjana. Vera on mitmemõõteline ja muutuv karakter, iga kujutatud tundmus sobib tema iseloomuga ning on loosse loogiliselt põimitud. Tegelikult uurisin autori tausta kohta alles pärast lugemist, mistõttu oli see pigem põnev üllatus ja ühendus kui detail, mis lugedes silma hakkas. Lisaks saadavad naise rännakuid kirjeldused ajaloost, ent jällegi annab Vera ülevaate vaid sellest, mis teda selles hetkes kõige rohkem puudutas. Näiteks teine osa algab nii: „Stalini käsul kasvas suurest mägikišlakist linn ja kõik see aeg, mis ma seal elasin, ehitati seda edasi.“ Ajalooline kontekst on huvitav ja aitab kaasa igapäevaelu mõistmisele, ent on siiski piisavalt informatiivne ning õppisin nii mõndagi tolle aja Venemaa ja ülejäänud maailma ajaloo kohta.

Lugu on jaotatud neljaks osaks, mis kõik järgivad võrdlemisi sarnast ülesehitust: saabumine uude kohta – juhtub midagi halba/head –, leppimine/arusaam – juhtub midagi halba/head –, liikumine järgmisesse kohta. Tegu on ilmselt taotusliku võttega, ent sellele skeemile ei pöörata eraldi tähelepanu, mistõttu ei teki tunnet, et Aleškovski tahaks kõiki tegevusi ühtemoodi lõpetada või seda lainetust tehislikult vorpida. Jällegi tundub kulg sujuv ja loomulik, mistõttu püsib pinge viimase osa lõpuni ning lõpplahendus ei ole läbinähtav. Võimalik, et selle efekti tekitab Aleškovski hea tempotaju ja intuitiivne võime tabada, millal mingist hetkest on piisavalt räägitud. Paljudest helgematest perioodidest, näiteks Vera nooruspõlvest, räägib koguni neljandik kogu romaanist, ent Vera viibimist Nurmekundes kirjeldatakse üsna põgusalt. Siiski jätab see võte loomuliku mulje, sest kõik vajalik saab öeldud ja edasiliikumine tundub iseenesestmõistetav.

Nagu pealkiri viitab, on paljud detailid ja mõttekäigud teoses seotud kaladega, sealhulgas ka peategelase hüüdnimi, mis teoses vahelduvat tähendust omab. Kuigi osati on selline pilge solvav, ei pane Vera seda alguses pahaks, kuna ta on kalade tähtkujust ning tunneb nendega hoopis ühendust. Näiteks mõistab ta ühel hetkel, et sarnaselt merehõbedaga ei suuda naine ühte kohta paigale jääda, vaid peab pidevas liikumises olema. Samuti suudab ta sujuvalt erinevatesse keskkondadesse sulanduda. Hiljem vägivaldse suhte tõttu endasse tõmbudes on pilanimi Verale solvav, kuna ta teab, et tema tuimus on vaid kest, millega end karmi välisilma eest kaitsta. Kalad on teoses jätkumise ja liikumise sümbolid, saates Verat nagu sõjaväemuusika Polkovniku Leske. Lisaks võib neis näha kohatist enesega leppimist ja siis jälle mitteleppimist, konflikti, mis tänapäeval paljusid saadab.

Raamatut lugema hakates olin valmis palju filosoofilisema jutustuslaadiga romaaniks, kuna lühitutvustus kõlas mõtlikult ja keerukalt. Üllatusin, et lugu ise oli minimalistlik ning sügavamad ja keerukamad mõtted kerkisid teost lugedes pigem iseenesest kui otseselt kirjutatust lähtuvalt. Tundub, et autor on keskendunud pigem terviku mõjule, andes lugejatele pealtnäha lihtsa ja igapäevase loo, mis tekitab paratamatult küsimusi moraalist ja valikutest. Tegu on tuntavalt läbimõeldud romaaniga. Iga meenutus, kirjeldus ja sõna sobivad üldpilti ning moodustavad ilusa mosaiigi, mõjuva terviku. See on lugu, mida on hea lugeda, kui olla ka ise mõnel teelahkmel või hetkes, kus kõik on just muutunud. Ühtlasi paneb teos mõtlema sellele, mis on olnud, ning kas ja kuidas me sel end mõjutada laseme. Teisalt tuletab romaan aga meelde, et kõikidel dilemmadel on mingi lahendus või lõppmäng, mida alati ette ei näe ja ehk ei peagi.

Anna Laura Alamets

 

Kirjandusfestivali HeadRead raames võib vene kirjanikku ja ajaloolast Pjotr Aleškovskit näha reedel, 25. mail kell 16.00 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb tõlkija Ilona Martson. Rohkem infot siin!

Siin- ja sealpool Tsooni

Katrina Kalda „Maa, kus puudel pole varju“

Varrak, 2017, 328 lk.

Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar

Toimetanud Leena Tomasberg

Kujundanud Britt Urbla Keller

 

Tänavust HeadRead festivali külastab teiste seas Eesti juurtega prantsuse kirjanik Katrina Kalda (s 1980). Kui 10-aastaselt Prantsusmaale kolinud Kalda esimesed kaks romaani rääkisid peaasjalikult Eestist, siis tema viimane teos „Maa, kus puudel pole varju“ on olemuselt düstoopiline ning loo tegevus leiab aset nimetus maailmas. Romaani tegevus on kirja pandud kolme eri põlvkonna naise silmade läbi ja kulgeb erinevates ajaperioodides. Sündmused saavad raamatu lõpuks kokku ning moodustavad terviku.

Romaanis kirjeldatakse kaht piirkonda Linna ja Tasandikku –, mida eraldab teineteisest inimjalale läbimatu ala ehk Tsoon. Tasandik on sisuliselt Linna elus hoidev organ, kus töödeldakse tekkinud prügi kasutuskõlblikeks materjalideks. Sinna küüditatud inimesed virelevad mustuses ja vaesuses, et Linn omaenese jäätmetesse ei lämbuks. Omavahel ühendab alasid vaid raudtee, mis justkui veresoonena võimaldab Linnal energiat ammutada ja elus püsida. Tavalised linnaelanikud ei tea, et Tasandik eksisteerib samas, kui sinna saadetud inimesed igatsevad kirglikult tagasi pääseda. Teade Tasandikule ümberasustamisest võib võimudega vastuollu sattunuteni saabuda iga hetk. Nad kaovad jäljetult ja unustatakse peagi. Tasandikul saab inimesest tehasetööline, kelle ainus funktsioon on Linna heaks tööd teha.

Teose peatükid on vaheldumisi kirja pandud eakama naisterahva Sabine’i, tema tütre Astridi ning lapselapse Marie’ poolt. Sabine’i peatükid kulgevad päevikuvormis 15 aasta jooksul alates Tasandikule saabumisest. Ta on kohaneja: ka halvimates tingimustes otsib naine võimalusi tegeleda oma meelisala botaanikaga. See võõrandab ta pereliikmetest ajapikku täielikult. Astridit kirjeldavad kõige paremini Marie’ esimesed sõnad: „Mu ema on seisma jäänud kell“. Tema elutu kest on trööstitul Tasandikul, kuid hing jäi maha Linna oma armastatu juurde. Ka Astridi kirjutised on valdavalt varasemast elust; ta elab selle unistuse nimel, et ühel päeval tagasi pääseda. Marie’d on ema ja vanaema kasvatanud Linna vaimus ta ei kohandu Tasandiku eluga, kuigi pole teistsugust keskkonda oma silmaga näinudki. Kujutlus Linnast kui ideaalmaailmast püsib tema peas ümbertöötlemistehasest varastatud trükiste najal. Nõnda otsustavad Astrid ja Marie üritada kaubarongiga Linna pääseda, hetkekski mõtlemata, mis või kes neid seal ees ootab.

Kuigi teose kolm naist moodustavad pere, on igaühe tegevus ja mõtted individualistlikud. Mida aeg edasi, seda enam tegutsevad kõik kolm oma isiklike eesmärkide nimel ning jääb mulje, et omavaheline suhtlus peaaegu katkeb. Koostöö toimib mingil määral siis, kui see on mõlemale osapoolele kasulik. Kõige banaalsemal viisil ilmestab seda periood, mil Marie’ vanaemale tehase kõrvalt botaanikaraamatuid varastab ning viimase kõrgendatud huvi lapselapse vastu kestab täpselt nii kaua, kui raamatuid jätkub. Mitte ainult peresiseselt, vaid Tasandikul üldiselt pole sõprusel ja suhetel kohta. Et režiimis ellu jääda, on igaüks iseenda eest väljas. Mida enam aga autor Linna ja Tasandiku olemust lugeja ees lahti rullib, seda vähem tundub Linn sisuliselt „parema“ paigana. Inimesed on pideva kontrolli all mõlemal pool tsooni: Linnas piiratakse lihtinimesi salaja, mugav elu kestab seni, kuni käitud võimude silmis õigesti. Tasandikul on elu karm tegelikkus aga täielikult paljastatud.

Kalda kirjastiil on haaravalt isiklik. Autor on keskendunud peamiselt tegelaste tundmustele, lootustele ja pettumustele. Peategelased on väga erinevate karakteritega, võitlemas oma eelkäija käitumise ja otsuste vastu. Igaühe mõtted ja juhtumised jäävad pereliikmete eest sama varjatuks nagu mistahes võõra jaoks. Lugejale avanevad need just nagu kolm erinevat päevikut. Romaani tegevustik kulgeb küllaltki aeglaselt, kuid samas on Kalda osavalt suutnud teose lõpuni hoida üleval pinget ja mingisuguse pöörava sündmuse ootust. Kuigi düstoopia, on teoses kirjeldatud maailm teravalt realistlik: ühed tegemas musta tööd ja elamas viletsuses, et teised saaksid nautida mugavusi. Raamatu lõpuks jõuab lugejani arusaam, et osakeseks süsteemist jääb inimene nii ühel kui teisel pool Tsooni.

Anita Maasalu

 

Kirjandusfestivali HeadRead raames võib romaanikirjanik Katrina Kaldat näha reedel, 25. mail kell 19.00 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb kirjanik ja tõlkija, prantsuse kirjanduse asjatundja Indrek Koff. Rohkem infot siin!

Austusavaldus muusikale Tallinnas

Hommage

Tallinn Music Week

Kivi Paber Käärid lava

06.04.2018

Eesti uus progressiivse roki esindaja, bänd nimega Hommage, peidab endas midagi palju põnevamat ja uudsemat kui pelka austusavaldust muusikale. Noored, kes on vaevaks võtnud juba pea aasta aega muusikat luua, tulevad Tallinnast ning on osalenud näiteks Tartu Tudengibändi ja Noortebänd 2017 konkursil. Seekord tõid nad oma loomingu kuulajate ette Tallinn Music Weeki raames, esinedes restoranis Kivi Paber Käärid.

Restoran oli kontserdi algusajaks üsna rahvast täis ja ilmselgelt oli huvi bändi vastu suur. Meeldiva õhkkonna lõi hämar ruum ja esinejate lähedus inimestele. Värvilised valguslahendused tekitasid sooja ja ootusäreva tunde, kõrvulukustavad esimesed trummilöögid olid avapauguks tervele järgmisele pooltunnile. Nii väikese koha puhul, nagu on Kivi Paber Käärid, juhtus paratamatult olukord, kus vahel oleks võinud heli tasakaal paremini paigas olla. Sellele vaatamata jõudsid muusika põhikäigud kuulajateni. Mõnikord tekib väikestel lavadel momente, kus mõni bändiliige varjab teise ära, kuid seda probleemi polnud – suurte trummikomplektide, mitmete süntesaatorite ja kitarride kõrval mahtus Hommage lavale nii, et kõigil sai silma peal hoida ning tõesti tunnetada läbi esitajate nende muusikat.

Hommage’i omavahelist suhtlust ja sidet, ning ilmselt võib öelda, et lausa tervet bändi sünkroonis, hoidis trummar Karmo Järv. Noormehe väsimatu energia kandus üle ka tema silmadesse. Oli näha, et poiss jälgis kõige rohkem oma bändiliikmete liigutusi, kehakeelt, kõige väiksemaidki nüansse. Noorte omavaheline sünergia hoidis neid hetkes ja see omakorda kuulajaid. Bassimängija Kaspar Kluge tundus sügavalt nautivat oma keerulisi soolopartiisid. Kui tihtipeale jäävad kogenematu kõrvaga kuulates basskitarri käigud rokkbändide puhul tähele panemata, siis Hommage’i helikeele teeb mõne loo puhul kindlalt äratuntavaks tavalisest huvitavamad bassikeerutused, mida on ka üle trummide, klaveri ja kitarri kuulda. Bändi kitarrist Martin Mänd võis ennast tunda tõelise rokkarina, eriti lugude vahemängude ajal. Väga suuresti kandis just Mänd Hommage’i meloodialiine ning täitis mõnusate kitarrikäikudega lugude harmooniaid. Vokaali ja klahvpillide eest hoolitses bändi ainus neiu Ode Pürg. Klaveri taga istudes on üldiselt üsna keeruline lugudele kaasa rokkida, kuid ta sai sellega hästi hakkama – neiu tundis end ilmselgelt mugavalt nii ühe kui ka kahe süntesaatori üheaegsel kasutamisel. Tema suhtlus publikuga hoidis ilmselt kõige rohkem kuulajatel pinget sees. Kogu ihu ja hingega oma muusika juures olles ei püsinud Pürgil neutraalne ei näoilme ega ainult klahvide peal käed, kuid just see andis esitusele kindlat sorti võlu.

Juba esimestest lugudest sai ilmselt ka esmakordne kuulaja aru, et tegemist ei ole tavalise ülesehitusega paladega. Hommage’ile on iseloomulik keskmisest keerulisem ja dramaatilisem helikeel, pikad vahemängud, ebatavalised rütmikooslused ja esimesel kuulamisel mitte alati loogilisena tunduvad meloodiakäigud. Tavalised on intervallid ja kooskõlad, mida peavoolumuusikas tihti ei kuule, samuti tempo- ja rütmivaheldused, mis liigendavad lood refrääniks, vahemänguks, salmiks jne. Noori on arusaadavalt mõjutanud jazz, hip-hop, aga ka klassikaline stiil. Mõne kuulaja võib ilmselt selline muusika alguses ära ehmatada. Samas tekib juba pärast paari lugu eelaimdus, millises suunas nende palade ülesehitus liigub. Ainult bänd, kes on oma liikmete oskustes ja võimetes väga kindel, suudaks sellised käigud ja ideed perfektselt välja mängida. Kaugele on kuulda Hommage’i noorte musikaalsus: kitarristid esitavad mängleva kergusega soolosid, trummar hoiab eksimatult rütmi ja tempot ning pianist laulab nii madalaid kui kõrgeid noote ülima täpsusega.

Ilmselt kõige hommage’likum lugu, mis noorte repertuaaris oli, kannab nime „Spontaneous“. Ode Pürg esitab refräänis meloodialiini, mis tundub alguses üsnagi ebaloogiline, kuid jääb juba varsti kummitama. Vahemängust kumavad läbi Kaspar Kluge bassikäigud, mida asub kitarril kordama Martin Mänd. Nendest keerulistest soolodest lihtsama muusikalise osa juurde aitab edasi minna trummar Karmo Järv, et siis taaskord rütmi ja tempot vahetada, kuni lugu läbi saab. Teine lugu, mis jääb meelde noortele omase stiili tõttu, kannab nime „Sleazy“, kus leidub hoopis hip-hopi mõjutusi ning mis näitab muusikute mitmekülgset repertuaari.

Kindlasti on Hommage üks uus kooslus, kelle tegemistel tasub silma peal hoida. Nagu noored on ise öelnud, ei pea nad ennast levimuusika bändiks. Nende keeruline stiil ei pruugi kõigile meeldida, kuid oma esinemistes annavad nad endast rahvale nii palju, kui suudavad. Jääb igaühe enda otsustada, kas  sellisesse progressiivse roki esindajasse süveneda, kuid vähemalt korra võiks neid kindlasti kuulamas käia. Emotsioone need noored tekitada suudavad, vastukaja samuti. Kui ei ole soovi Eesti muusika uusi staare maha magada, siis tasub leida mõni õhtu ja kuulata bändi Hommage justnimelt live’is. Elamus on garanteeritud igal juhul.

Greete Jakobson

Muusikaline vaatemäng väljaheidetud inimese siseellu

 Marius Ivaškevičius „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ väljaheitmine

Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Laura Pählapuu (külalisena)
Kostüümikunstnik Liisi Eelmaa (külalisena)
Valguskunstnik Oliver Kulpsoo (külalisena)
Muusikaline kujundaja Andre Pichen
Helikujundaja Sten Tigane
Videokujundaja Tauno Makke

Liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere (külalisena)
Liikumisjuhi assistent Sandra Veermets (külalisena)
Tõlkinud Tiiu Sandrak

Osades Kristo Viiding (külalisena), Jüri Tiidus, Markus Luik, Nikolai Bentsler (külalisena), Inga Salurand, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Liisa Saaremäel, Karmo Nigula, Christopher Rajaveer, Hendrik Toompere jr, Valter Soosalu (külalisena), Johannes Tammsalu.

Bänd Andre Pichen, Valter Soosalu, Andreas Altmäe, Urmas Jõgi, Mihkel Roolaid

Esietendus 24. aprillil 2016 Draamateatri suures saalis.

„Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ räägib immigratsioonist ja võõras olemisest, aga mitte ainult. Lavastus käsitleb paljusid erinevaid teemasid: armastus, kättemaksuiha, inimese olemus.

Peategelaseks on idaeurooplane Ben (Kristo Viiding), kes tuleb koos sõbra Vandaali (Nikolai Bentsler) ja teiste ebaseaduslikult riiki sisenenud immigrantidega Londonisse, kus nad ilma dokumentideta parki jäetakse. Kitsast bussist maha laaditud ja petetud „õunad“ peavad edaspidi võõras riigis ise hakkama saama. Elu Londoni tänavatel on karm ja üksi jäänud Ben kogeb palju vägivalda ja pettumust. Lugupeetud inglise „härrasmehe“ käest jõhkralt peksa saamise järel juhib immigrandi elu alguses vaid kättemaks, kuid ta suudab kohaneda ja end üles töötada. Temast saab ebaseaduslikult hangitud dokumentide abil esmalt turvamehena töötav poolakas Mark ja hiljem politseinikust inglane Robert Walker. Oma olemuse muutmine ei käi aga sama lihtsalt kui nime vahetamine ning Ben peab eelmistes eludes kohatud inimestega kokku sattudes oma mineviku ja sisemiste deemonitega silmitsi seisma.

Vägivald iseloomustab lavastuses lisaks immigrantide raskele elule ka idaeuroopalikku poolt Benis. Ta usub, et igas idaeurooplases on Tšingis-khaani ja metsikust, ning üritab sellest lahti saamiseks matkida kõike inglaslikku, alustades kõneviisist ja lõpetades kehahoiakuga. Kui Ben üritab oma päritolu unustada, siis veidi lihtsameelne, kuid muhe Vandaal esindab peamist idaeurooplase stereotüüpi: ta on äkilise olemusega, viinalembene ja ei mõtle liialt tulevikule.

Läbivat rolli mängib lavastuses Freddie Mercury, kellest saab Beni iidol ja teejuht Londonis. Freddie võimas hääl on talle lohutuseks ja meeldetuletuseks, et kõik on võimalik. Seetõttu tabab Beni eriti karmilt esmalt avastus Freddie seksuaalse sättumuse kohta ja seejärel tõdemus, et talle kõike inglaslikku esindav jumalus oli tegelikult Farrokh Bomi Bulsara Sansibarist. Mercury on vahend avamaks peategelase hingeelu ning tema homofoobiat ja rassismi, kuid lisaks annab laulja etendusele muusikalise tausta. Tuntud Queeni laulude järgi seatud trupi hoogne tantsuline liikumine on äärmiselt nauditav: Ben saab neil hetkedel end tõeliselt vabaks lasta ning koos temaga kogeb seda ka publik.

Beni lugu on värvikirev ja sündmusterikas. Marius Ivaškevičius tegi näidendi kirjutamise eel uurimistööd, veetes 2010. aastal kuu aega Londonis, kus ta Smirnoffi viina abil kohalikelt leedulastelt ja teistelt immigrantidelt nende lugusid välja meelitas. Tükk ei ürita moraali lugeda, vaid annab edasi paljude inimeste kogemustest inspireeritud väljavõtte ühe sisserändaja elust 15 aasta jooksul. Tegelasi ja süžeeliine on palju, kuid nendest moodustub ühtne tervik.

Juba enne etenduse algust lähenetakse lavastusele klassikalisest teatritükist veidi teise nurga alt. Samal ajal kui rahvas istekohadele koguneb, toimub laval taustaks tegevus: paar kodutut mängivad kaugemal suupilli ja elavad oma elu, tekitades paralleeli igapäevaeluga. Kui tihti me linnas ringi liikudes tänaval elavaid inimesi märkame? Tavaliselt on nad pigem ebameeldivaks taustaks, mida ignoreerides edasi minnakse. Lisaks lõhutakse niinimetatud neljas sein publiku ja näitlejate vahel: Ben mitte ainult ei jutusta vaatajatele oma lugu, vaid kõnetab mitmel juhul publikut ning samamoodi käitub ka tema sõber Vandaal. Selline vaatajate kaasamine mõjub ootamatult ja värskendavalt. Näitlejatöö on suurepärane, eraldi tasub välja tuua Nikolai Bentsleri Vandaali tegelaskuju, kelle lihtsakoelise olemuse edasiandmise naudingut tajub saalis igaüks.

Kuna etendus on kolmevaatuseline ja suhteliselt pikk, siis kasutatakse vahepeal publiku tähelepanu säilitamiseks huumorit. Seda eriti teises ja kolmandas vaatuses, mil vaatajaskond võib juba veidi väsima hakata. Kohati labased ja lapselikud naljad pälvivad küll saalist naeruturtsakaid, kuid ei sobi näidendi ülejäänud temaatikaga eriti kokku – korraks lavale jooksev alasti mees, keda kurjustav saalitöötaja taga ajab, ei anna teemakäsitlusele midagi juurde. Sama võib öelda ka popkultuuri kasutamise kohta. Kui Freddie Mercury mängib näidendis väga olulist rolli, siis hetkeks lavale ilmuvad Inglise kuninganna ja Harry Potter mõjuvad kummaliselt ning tunduvad ka ise äärmiselt segaduses olevat, kuidas ja miks nad lavale on sattunud.

Kokkuvõttes on tegemist nauditava vaatemänguga, millesse panustatud tööd, vaeva ja armastust on tunda näitlejatööst ning lavastuslikust poolest. Olemas on nii hoogne lavaline liikumine, Queeni kuulsaimad palad, elav bänd, huumor kui armastus ja vägivald, lisaks räägib lavastus aktuaalsetest probleemidest. Kõige huvitavam aspekt kogu tüki juures on aga Beni tegelaskuju: tema vaated, areng ja kättemaksuiha, mis viimases vaatuses sobiva allegoorilise lõpu leiab.

Helen Laane

Kaunilt absurdsusest, progresseeruvast idioodistumisest ja muust sõnnikust

 

Tõnu Õnnepalu „Valede kataloog. Inglise aed“

Eesti Keele Sihtasutus, 2017, 392 lk.

Toimetanud Marika Mikli

Kujundanud Indre Suur

 

Minu jaoks on Tõnu Õnnepalu südamerahukirjanik. Kui avada mõni tema raamat, siis on kindel, et saabub seletamatu rahu ja heaolutunne. Tema sõnade valik on lihtne ja mitte liialt ilustav, lausetest peegeldub hingelist suurust.

„Valede kataloogi“ võlu peitub selle isiklikkuses, ta kirjutabki täiesti ausalt endast, kuid piisavalt kaugelt, et ei tekiks tunnet, nagu oleks tegu elulooraamatuga. Esimene pool teosest on üles ehitatud põhiliselt lühikestele filosoofilistele mõtisklustele ja teine tähelepanekutele Inglismaa kohta. Minu elufilosoofia kattub väga suures osas Õnnepalu omaga, mistõttu leidsin neilt lehekülgedelt palju äratundmisrõõmu ja kaunilt kirja pandud lihtsaid tõdesid.

Õnnepalu raamatus on küsimusel all ühed suuremad filosoofilised probleemid, nagu inimene, eksistents ja selle vajalikkus.

Tõnu Õnnepalu käsitleb inimeste igapäevaelu absurdsust ääretu graatsilisusega, kuid siiski täiesti ausalt. Näiteks võtab kõige suurema aja täiskasvanud inimese ärkvelolekust tööl käimine. Kuid miks me käime tööl ja mida me siis seal teeme? Ta väidab, et töötamine on mõttetu hädavajalikkus. Meil on vaja end defineerida, tunda vajalikuna, seega me käime, kirjutame projekte, programme ja avaldusi, et oma lõppematut vajadust asjade ja raha järele rahuldada, vajadust kogu aeg midagi teha. Aga raha pole mitte hüve, vaid uimasti. Inimesed on sõltuvuses oma rahutusest ja rahatusest.

Tegelikult võiks tööd teha palju vähem, kuid meil on vaja asju. Tohutus koguses asju. Ja siis tuleb jälle rohkem tööl käia, et nende asjade eest maksta. Mida rohkem me tööl käime, seda rohkem meil on vaja seal käia ja see ring on lõputu. Õnnepalu kirjeldab seda lihtsalt: „Kui tahad, siis võid endale osta vabrikus tehtud väikese aiamaja. Mängumaja. Ja mängida, et elad hästi.“  Kuid tegelikkuses ei kasuta neid asjademägesid keegi, sest oleme kogu aeg tööl, et maksta järelmakse, kindlustusi ja osta endale maakodu, kus me kunagi ei käi. Ja kui sinna satumegi, siis jaburus jätkub, nagu Õnnepalu seda kirjeldab, on elu maal üks lõputu mateeria teisaldamine. Maa ühest kohast teise tassimine: muld, sõnnik, kompost… Kuid ta ei vaatle seda lootusetuse või pahameele maiguga, vaid lihtsalt, objektiivselt, ennast samasuguse elu süüst vabastamata.

Palju mõistlikum eesmärk tundub olevat otsida tarkust, kuid tarkus oleks elu vältimine, sest kõik, mida me teeme, on rumalus. Rumal on vihata, tappa, pidada sõdasid, sünnitada, armuda ja elada. Tarkus elab rumalusest ja meie selle sees, kuid ometi püüdleme me täieliku tarkuse poole. Seega on ka igati loogiline, et budistlikud mungad valgustumise korral loobuvad igasugusest maisest varast ja pühendavad oma päevad sisekaemustele ja joogale. See on ainuke viis, nad väldivadki elu, kuid kui me kõik seda teeks, siis ei saaks maailm toimida, seega juba siia sündinuna on meile pandud peale kohustus olla rumal ja elada surmani oma rumaluses. Kuigi väga suur osa inimkonnast on saanud koolihariduse osaliseks, siis nagu Tõnu Õnnepalu ütleb, kogeme me „progresseeruvat idioodistumist“, seega pole tegelikult mitte midagi teha. Ja mida rohkem me teame, seda rumalamad me oleme, iga päevaga aina rumalamad. Aga kus see kõik siis lõppeb?

Õnnepalu väljendab kaunilt ka oma suhtumist ususõdadesse: „See paistab olevat jumala plaan, et inimesed ei kiida teda mitte ühena, vaid mitmena. Ta on peitnud ennast paljude maskide taha, laskund endast kirjutada miljoneid pühakirju. Aga kas saakski kuidagi teisiti olla, kui ollakse Lõpmatus?“ (lk 196) Jumal on kõik ja kõikjal, usu kuidas tahad, peaasi et sul endal hea on.

Väga lühikeste ja täpsete mõtteavaldustega kirjutab ta oma raamatus ära kogu elu mõtte ja mõttetuse. Tõnu Õnnepalu võlu seisneb selles, et ta on kaunis ja aus ja neid kahte asja on ütlemata ilus koos lugeda.

Karoliine Pruul

 

Instagram – omanäoline kunstigalerii

Sotsiaalmeedia oma pideva infovoolu ja erinevate äppide rohkusega võib aeg-ajalt tekitada tahtmise enda tehnikavidin üldse välja lülitada ja ainult pärismaailmale keskenduda. Üks kanal, millele ma ei suutnud näiteks teiste saitidega võrreldes kaua mõtet leida, oli Instagram.

Loomulikult on meeldiv end teiste tegemistega visuaalsel kujul kursis hoida, kuid Facebookis on ju sama võimalus olemas – milleks siis peaksime oma meeli veel ühe virtuaalse infolaviiniallikaga häirima? Kuniks ma leidsin sellele äpile meeldiva otstarbe – kaasaegne kunstigalerii minu oma taskus. Oma isikliku galerii püstipanemiseks on aga vaja leida endale meelepäraseid autoreid ning nõnda olengi välja toonud mõned virtuaalses Instagrami-maailmas tegutsevad kunstnikud, kelle kontosid jälgides võib igaüks oma rutiinsesse sotsiaalmeediaellu värvikust (mis on osa žanride puhul küll vaieldav) ja silmailu juurde tuua.

@Joleelooren

Vähemalt üks meemisid postitav konto on iga Insta-surfari jälgitavate nimekirjas, sest nende elu iroonilisi tõsiasju kujutavate kildudega saavad pea kõik suhestuda. Tavaliselt on meemide visuaalseks põhjaks võetud mõni pilt või klassikaline kunstiteos, kuid USA illustraator Julie Houts loob kogu sisu ise ning sõna otseses mõttes illustreerib iseenda elu, kujutades oma töödes absurdseid hetki koos joonistuste kõrvale kiirelt kribatud kommentaaridega, mida vaadates ja lugedes tekib tahtmatult suule muie ja seda saatev äratundmisrõõm. Tema lihtsad akvarellidega värvitud pliiatsijoonistused mõjuvad kerge meelelahutusena, mis on ehk originaalsem kui laialt levinud tavalised naljapildid.

@Annakouhkna

Jätkame illustraatorite lainel. Eesti kunstniku Anna Kõuhkna Instagrami konto on kohustuslik igaühele, kes naudib pastelseid toone ning delikaatset naiselikkust. Tema teoste võlu peitub pideva joonega minimalistlikult kujutatud hetkedes, mis on justkui otse elust võetud, kuid seejärel kunstniku loomingulise käe kaudu oma kuju ja vormi muutnud. Anna on ühtlasi illustreerinud Heljo Männi teose (Päike, kuu ja tähed”) ning Merike Miti raamatu inspireerivate mõtteteradega (Sinu unistused võivad täide minna”).

@joseparla

Abstraktse kunsti sõpradele on see konto päris tore leid. Pean aga tunnistama, et ma ise olen üks neist, kelle jaoks taolise žanri sügavam mõte jääb tihti häguseks. Samas on tore ajajoonel oma sõprade postituste vahel näha José Parla interpretatsiooni turbulentsest kosmosest, mille kaootilisus paneb võrdluseks tundma, et mu enda sassis tudengielu on täiesti organiseeritud.

@krylev

Portreejoonistused teeb enamasti huvitavaks tehnika, mis muudab realistliku palge millekski muuks peale näojoonte ja ilme, ning annab kujutatavale isikule juurde tähelepanuväärse lisaomaduse. Los Angelese kunstniku Kristianne Kyle Villarta graafilisi portreesid võib just nõnda kirjeldada. Tema joonistuste monokroomsus mõjub tõsiselt, kuid võluvalt ning tekitab tahtmise kuulda iga töö taga peituvat lugu või pildil oleva tegelasega mõne minuti juttu puhuda.

@art_dailydose

Selle konto puhul on tegemist kunstikogukonnaga, mis jagab vähemtuntud kunstnike töid ning kust võib leida teoseid igale maitsele. Hiljuti jäi mulle sealsete postituste seast silma Sean Yoro, kontonimega @the_hula, kes näiteks maalis jõe ääres olevale müürile uppuva naise ning iga tõusu ja mõõnaga on see neidis kas pooleldi veest väljas või täielikult uppunud, vaid tema sõrmeots on vaatajale näha.

Ühtlasi võib Daily Dose of Arti postituste hulgast leida digitaalkunstnikke nagu @aquasixio, kelle fantaasiarikkad ning dünaamilised tööd panevad unustama selle üles-alla pöidlaliigutuse, mida me nii harjunud tegema oleme, ning viskavad vaataja hetkeks imedemaale, kus värvid harmooniliselt üksteisesse sulanduvad ning kujutlusvõimel pole piire.

‘Sotsiaalmeedia põhineb jagamisel ja kunst on selle enda jaoks kindlasti väga kasulikult tööle pannud. Mingem siis selle ideega kaasa ja võtkem vahelduseks Instagrami kui loomingulisuse mängumaad, mis annab kõigile võimaluse liuelda läbi enda kokku pandud galeriide ning nautida mitmekülgset eneseväljendust, samal ajal viibides kus iganes.

 

Carina Kärt Mättikas