Näidend ühest haigest ja meist ülejäänuist

 

vaga-haige-plakatVHK Teatrikooli 19. lennu lõpulavastus “Väga haige”

Autor: Molière

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater)

Kunstnikud: Mae Kivilo

ja VHK kunstikooli abituriendid: Emma Pipi Penelope Visnap ja Piret Roos

Liikumisjuht: Tiina Mölder

Valguskunstnik: Emil Kallas

Produtsent: Aive Sarapuu

Osades: Otto Tiidermann, Hanna Maria Salong, Mairen Mangusson, Doris Järvsoo, Ruth Parman, Rea Kõiv, Hardi Möller, Rauni Saagim, Kristen Karri, Rhett Kütsen, Cameron George Cocker, Maria Koff, Eva-Britta Simson

Esietendus 24. märtsil 2017 Hopneri majas

 
24. märtsil esietendus Hopneri majas Molière’i komöödia Le malade imaginaire VHK Teatrikooli 19. lennu lõpulavastusena. Prantsuskeelne pealkiri tõlgiti eesti keelde kui “Väga haige” ega kasutatud 1936. aasta tõlke pealkirja “Ebahaige”. Seda on seletatud Theatrumi kodulehel nii, et selle taga on taotlus näidendi sidumiseks tänapäevaga ja et ta kõnetaks publikut praegugi. Lähemalt siiski põhjendatud ei ole, mida see vastne pealkiri endas hõlmab. Etenduses on truuks jäädud algsele variandile, uusi mõtteid lavastuses ei esine. Ainuke, mida inimene teha võib, on mõtiskleda pealkirja muutmise põhjuse üle, selle asemel, et paralleele luua tänapäeva maailma puudustega. Uuslavastuse kriitika seisis selles, et me kaasajal peame end liialt sõltuvaks tehnoloogiast, kujutades endast seega le malade imaginaire’i (eesti k “kujuteldav haige”) – selles suhtes on uuslavastuse idee suurepärane, kuna tabab naelapea pihta väga suurt kahekümne esimese sajandi probleemi.

Tegevus keerleb peategelase Argani (Otto Tiidermann) ümber, kes hea tervisega inimesena peab end ometi haigeks ning konsulteerib pidevalt arstiga. Näidendis on hoitud alles algne rõhuasetus, milleks oli Argani tegelaskuju üle nalja heitmine. See loobki võimaluse näidend meie kaasajale kõnekaks teha. Meeleolu on pilamise tõttu kerge. Meenub Argani ja härra Diaforus’ (arst) tutvumisstseen, kus mehed alustavad ja lõpetavad teineteise lauseid, olles esimesest silmapilgust heal teineteisemõistmisel. Molière’i satiiriga nende üle, kes haiguseid ja surma kardavad, liitub teine, perekondlik liin. Argani abikaasa Béline (Mairen Mangusson) saab autorilt oma saamahimu tõttu kena hulga lööke. Etenduse lavastamine Hopneri majas on õnnestunud, kuna nii on paigutatud Molière’i näidend omasse aega. Lavadekoratsioonid seetõttu kindlasti muret ei valmistanud, lisati vaid esemed, mida tegevuseks vaja läheb, kõik muu pakkus hoone.

Otto Tiidermanni Argan on tõetruu ja loomulik. Argani tegelaskuju on väga mitmetahuline – kitsarinnaline, peamiselt endaga arvestav, mina-tean-paremini mentaliteediga, kohati rumal –, Tiidermann toob kõik iseloomujooned mängleva kergusega esile. Mairen Mangussoni tegelane Béline on selline, kes näidendi edenedes ei arene: ta kõigest vahetab kesta, õigemini viskab kesta üldse vahepeal minema. Mangusson kujutab hästi tema kasuahnet ja kavalat iseloomu. Kõige meeldejäävam oli vast Toinette (Eva-Britta Simson). Tema elav ja igale poole nina vahele toppiv iseloom täitis lava igas stseenis, kus ta esines. Toinette’i kujutamine ei tohiks näitlejale suuri raskusi valmistada, kuna tal puudub enda karakter: kogu tema olemus on vaid “naeru kaudu ravimine”, mistõttu on ta üheplaaniline ning ilma arenguta, tõepoolest ilma mineviku ja tulevikuta tegelane. Selliseid tegelasi esineb Molière’il veelgi (toatüdruk Dorine “Tartuffe’ist”), nende eesmärk on äärmusena äärmuse kõrval esinedes vaatajat kainestada. Hardi Möller mängis nii Béralde’i, Argani venda, kui ka härra Bonnefoy’d, tema notarit. Esimene tegelane on, nagu Toinette’ki, Argani ravijaks. Ta on üleni ainult mõistlikkus (jällegi üks Molière’i tüüpkaraktereid, samuti Cléante “Tartuffe’ist” ja Philinte “Misantroobist”). Notar Bonnefoy esineb vaid korraks. Tegelase, keda on võimalik ka täiesti tuimalt ja isikupäratult mängida, on Hardi Möller suutnud paeluvaks muuta. Petja hingega karakteri esitus on naljakas ning seejuures niivõrd omalaadne, et seda ei saa muuna tõlgendada, kui Hardi Mölleri isikliku huumorimeelena. Veel jäi meelde Kristen Karri, kes mängis Cléante’i. Oli olukord, kus ta pidi end Arganile valenime all esitama, härra Purgoni, Angélique’i muusikaõpetaja asendajana. Ta pidas neiule tundelise tiraadi (improviseeritud ooperi süžee) terve perekonna silme all ja mõjus nagu noor armastaja kunagi.

1673. aasta 10. veebruaril Palais-Royali teatris esietendunud näidend oli osaliselt ka ballett (seepärast ka: ballettkomöödia). Lavastuses ei oldud tantsunumbreid unustatud, nii et kiitus tantsijatele, viiulimängijatele (Eva-Britta Simson ja Doris Järvsoo) ja Hardi Möllerile, kes mängis vahepeal flööti. Ajastutruudust on ka uustõlgenduse puhul meeldiv täheldada: tore oli näha, kui ühel tegelasel olid jalas ülikuulsad punase kontsaga valged meestekingad. Samas olid meesnäitlejate kostüümid korduvad (ma ei pea silmas arstide riietust – on loomulik, et ühe tööala esindajad kannavad samasugust ametirõivastust), mitmel näitlejal oli identne riietus (alussärk, püksid ja ülakuub).

Kahjuks ei oldud kavaga vaeva nähtud. Juba tõik, et enam kui kaks kolmandikku sellest oli täidetud Ott Ojamaa 1974. aasta Molière’i teoste väljaandele lisatud näitekirjaniku elu kronoloogilise (kohandatud) ülevaatega, näitab, et kava koostajad kas ei teadnud, mida sinna panna, või ei soovinud vaeva näha. Kavas oleks võidud viidata ka pealkirja kohandamisele ning teose aktuaalseks muutmisele, millest kõigest sai praegu aimu vaid teatri kodulehelt, mida ometi kõik ei pruugi külastada – neile oleks lavastuse tänapäeva probleemidele lähenemine võinud märkamatuks jääda.

Üleüldiselt oli lavastus õnnestunud. Tõepoolest, see oli selline lavastus, mida läheks meelsasti jälle vaatama. Kuid see on 1673. aasta tõlgendus, mida seal näha saab.

Marten Teemant

Advertisements

Kättemaksust läbi vanakreeka müütide

„The Killing of a Sacred Deer” 2017, 120 min

Iirimaa, Suurbritannia

Režissöör: Yorgos Lanthimos

Produtsendid: Ed Guiney, Yorgos Lanthimos

Stsenaristid: Yorgos Lanthimos, Efthimis Filippou

Operaator: Thimios Bakatakis

Osatäitjad: Colin Farrell, Nicole Kidman, Barry Keoghan, Raffey Cassidy, Sunny Suljic

„Püha hirve tapmine” on kreeka režissööri ja stsenaristi Yorgos Lanthimose ning kaasautori Efthimis Filippou teine ingliskeelne film, mis on valminud Iirimaa ja Suurbritannia koostöös ning linastus tänavusel PÖFFil programmi Panoraam raames. Film lahkab inimeste käitumist ja selle ekstreemolukorras avalduvaid varjukülgi ning sealsed karakterid sarnanevad loomujoonte poolest Lanthimose eelmise filmi „Homaar” (2015) tegelastega. Ta on lahutanud inimloomuse osadeks ja ehitanud neist äärmuslikult ratsionaalsed tegelaskujud.

Tegevustik keerleb pealtnäha terve musterperekonna ümber, mille pea Steven Murphy (Colin Farrell) töötab südamekirurgina. Kuid senini eeskujuliku arsti ontlik pealispind hakkab mõranema, kui vaatajale näitab end teismeline Martin (Barry Keoghan), kelle ta justkui lunastusena on enese hoole alla võtnud pärast seda, kui nooruki isa tema operatsioonilaual suri. Martini tutvumine Steveni naise (Nicole Kidman) ja lastega lükkab käima filmi sündmuste ahela. Peagi pärast perekonnaga tutvumist kuulutab Martin ette perekonda tabavat haigust ning tema öeldu leiab ajapikku sõna-sõnalt kinnitust.

Film algab häirivalt detailse kaadriga inimese tuksuvast südamest operatsioonilaual, mis võtab minu arvates hästi kokku kogu filmi olemuse – pilt on ühtaegu häiriv ja köitev ning sellelt on ebamugavusest hoolimata raske pilku pöörata.

Lanthimose loodud maailm on meie omaga peensusteni sarnane ja samas hirmuäratavalt erinev. Ebaloomulikult ratsionaalsed ning masinlikult kõnelevad inimesed tekitavad loomulikuna näivas keskkonnas ebamugavust. Samuti äratab umbusaldust tegelaste seletamatu avameelsus, rääkides tavapärastest tabuteemadest, näiteks tütre menstruatsioonist. Samas on just väljaöeldud mõtete absurdsus see, mis sunnib filmi žanrist rääkides mainima ka komöödiat.

“Püha hirve tapmise” pealkiri ning loo selgroog põhineb vanakreeka tragöödiakirjaniku Euripidese teosel “Iphigeneia Aulises”. Müüt jutustab Agamemnonist, kes tapab püha hirve ning peab selle eest jumalale ohverdama oma tütre Iphigeneia. Filmi süžee järgib sama loogikat. Ühel õhtul vaatab Martin telerist Hollywoodi komöödiat “Groundhog Day” (“Lõputu küünlapäev”). Vaatajagi näeb telerist stseeni, kus peategelane küsib: “Kust sa tead, et ma pole jumal?” Sellest annab luua vajalikud seosed: Martin pole mitte lihtsalt uje teismeline, vaid kehastab jumalat, kelle hirve – isa – Steven tappis ning peab nüüd ohverdama ühe oma pereliikmetest.

Üks olulistest filmis käsitletud teemadest on lähedase kaotus ning sellega toime tulemine. Lanthimos ise ei nimeta Martinit selgelt jumalaks, vaid jumala võimetega teismeliseks, kes maksab isa surma eest kätte nii kuis oskab, mõistmata olukorrast suurt enamat kui ülejäänud filmitegelased. Seega, tuues situatsiooni reaalsusse, räägitakse süüdistamisest ja süüdlase otsimisest, rahuldust pakkuvast kättemaksust. Võim on antud alama kätte. Steveni piltilus perekond on selgelt paremal elujärjel kui Martin, kuid ometi on vaene teismeline võimeline julmalt purustama perekonnaidülli, olgu teadlikult või mitte.

“Püha hirve tapmist” on raske liigitada ühe žanri alla, selles põrkuvad eelkõige komöödia ja psühholoogiline õudus. Iroonia võtab tihti kohutavaid pöördeid ja areneb õuduseks ning vaataja seatakse valiku ette, kas naerda või karjuda. Kindlasti ei ole see film kerge vaatamine ning nõuab täielikuks mõistmiseks vähemalt kahekordset süvenemist. Sümbolite ja metafooridena on filmi pikitud niivõrd erinevad aktuaalsed teemad, et ühe korraga polegi vast võimalik neid kõiki tabada. Visuaalis mängitakse tihti vaataja häirimisele ning kui seda omaks võtta ei oska, on raske filmi sisule keskenduda ning vaatamist nautida. Samas julgen väita, et kui juba üks Lanthimose filmidest köidab, kõnetavad ilmselt ka teised. Lanthimos on “Püha hirve tapmises” taas leidnud tasakaalu kahe äärmuse vahel ning mängib süüdimatult vaataja tunnetega.

Roberta Bühler

Rahulik meel

„Midagi kasulikku“ („Ise Yarar Bir Sey“) 2017, 107 min

Türgi, Prantsusmaa, Holland, Saksamaa

Režissöör: Pelin Esmer

Produtsendid: Pelin Esmer, Marsel Kalvo
Stsenaristid: Baris Bicakci, Pelin Esmer
Operaator: Gökhan Tiryaki

Osatäitjad: Öykü Karayel, Basak Köklükaya, Yigit Özsener

PÖFF 2017 Parim stsenaarium

 

„Restoranivagun on tore. Seal näivad aknad suuremad.“

Teadsin Türgi filmidest enne vaid nii palju, et need kipuvad olema „sellised aeglased kulgemised“. Lisaks oli filmi kohta öeldud, et tegemist on „küpse režissööri rahuliku meele väljendusega“, nii et panin vaimu valmis ja ütlesin endale, et kui magama jään, siis see on okei, aga ära seda pärast arvustusse kirjuta. Jäin. Aga ainult alguses ja ainult hetkeks, pärast mida olin nii palju ärksam ja tähelepanelikum vaataja, et julgen seda nippi salaja soovitadagi.

Noor meditsiini õppiv neiu nimega Canan (Öykü Karayel) sõidab oma sõbra palvel halastussurma saatma tolle sõbra sõpra, kes on üleni halvatud. Teel sinna närivad teda aga sellisele olukorrale iseloomulikud tunded ja peagi pole ta enam kindel, mida elult üldse tahab. Aga mis oleks, kui paneks selle kõige keskele ühe luuletaja? Kuidas ta ümbritsevat elu näeks ja Cananile antud ülesandega suhestuks? Režissööri sõnul filmi algne idee umbes niimoodi sündiski. „Midagi kasulikku“ on üks pikk luuletus, mis sõidab nagu rong läbi ümbritseva maailma. Aga mitte kiiresti ja kinnisilmi, vaid vastupidi. Aknad on suured.

Vaataja kohtab Canani ja poetess Laylat (Basak Köklükaya), kes klassikokkutulekule sõidab, samal hetkel, kui nad omavahelgi kohtuvad – vahetult enne rongile minekut. Canan on tagasihoidlik, samas natuke naiivne, Layla seevastu enesekindel ja rahulik. Oma malbe enam-vähem muutumatuna püsiva näoga suhtub Layla kõigesse võrdse uudishimuga, ta märkab pisiasju ja mõistab peidetud tähendusi. Duo on nii harmooniline, et filminautija võib ennast täielikult nende kätte usaldada, kartmata ehmatavaid vastuolulisi tegusid või põhjendamatuid ütlemisi.

Mis selle filmi puhul juba esimestest minutitest peale võlub, on mingi teistsugune maailmataju. Osalt tuleb see ka kultuurilistest erinevustest (kuigi vahe pole üldse nii suur, kui arvata võiks), aga peaasjalikult on selle põhjuseks Layla. Ta vaatab aknast välja ja me vaatame koos temaga. Siis kirjutab paar rida või vestleb või sööb restoranivagunis, mõtleb, kõnnib, jälgib. Kaadrid on täpsed ja sageli pikad – mitte miski ei häiri minu, Canani ja Layla rongisõitu. Hiljem, kui paar on sihtkohta jõudnud, poleks nagu midagi muutunud, aga tegelikult on seal peidus filmi kulminatsioon. Enne nii naiste kui vaataja peas kujutluse ja kauge sihtmärgina eksisteerinud halvatud mees on järsku ekraanil ja päriselt olemas. Rongiaknast grafitina möödavilksatanud vares lendab aknale. Kõik on lahtine, elus, ja me ei tea, mis saab edasi.

Sõnapaari „midagi kasulikku“ kasutab Layla ühe korra siis, kui seletab, miks ta luuletamise kõrvalt ka advokaadina töötab. Jääbki meie otsustada, kas viimased kaks tundi kinos veedetud aega siis oli ikka natuke kasulik ka või pigem mitte? Või jätame kasulikud asjad advokaatide hooleks ja lähme ise kinno, mõne Türgi filmi esilinastusele näiteks.

Saara Liis Jõerand

 

Jaapani ajalugu uue nurga alt

Anarchist_from_Colony-p02

„Anarhist kolooniast” (“Anarchist from the Colony”), 2017

Lõuna-Korea, Jaapan

Keeled: jaapani, korea

Režissöör: Joon-ik Lee

Produtsent: Sungcheol Kim

Stsenarist: Sunggoo Hwang

Osatäitjad: Jehoon Lee, Moon Choi, In-woo Kim

 

 

 

„Anarhist kolooniast“ on järjekordne ajalooline film režissöörilt Joon-ik Lee, mis räägib Korea anarhisti Park Yeoli (Jehoon Lee) ja tema jaapanlasest armukese Kaneko Fumiko (Moon Choi) elust 1920ndatel, kui Jaapanis oli konflikt jaapanlaste ja korealaste vahel. Park Yeol asutas anarhistliku rühmituse, mis tegeles vandalismi ja rahvahulkade poliitilise mõjutamisega ning pälvis sellega Jaapani valitsuse tähelepanu, kes kasutas 1923. aastal olnud maavärinat ettekäändeks represseerida teda ja teisi korealasi.

Film põhineb osaliselt Kaneko Fumiko autobiograafial ning tema kirjelduste järgi on loodud ka tegelaste iseloomud. Osad Parki rühmituse liikmed oleksid nagu välja kukkunud mõnest ülemängitud komöödiast. Nad on ühepalgelised ja nendevahelised konfliktid on nii absurdsed, et jäi mulje, nagu nad ei kuuluks sinna filmi. Seejuures Park Yeoli ja Kaneko Fumikot oli kujutatud tuisupäiste noortena, kellel oli traagiline saatus. Sellegipoolest ei tekkinud nendega emotsionaalset sidet. Põhjuseks oli see, et kordagi filmi jooksul ei selgitatud, mis on nende või rühmituse lõplik eesmärk. Eesti vaatajad, kes 1920ndate Jaapanist eriti midagi ei teadnud, polnud kursis sellega, kuidas korealasi sel ajal koheldi ning miks Yeol oma rühmituse lõi. See on Jaapani ja Korea vaatajate puhul arvatavasti teistmoodi.

„Anarhisti kolooniast“ ei saa paigutada ühe kindla žanri alla. Tegemist on traagilise looga, aga see ei peegeldu peategelaste käitumises. Parki ja Kaneko humoorikad repliigid ka kõige tõsisemates olukordades viitasid komöödiale, kuigi olid vahel kohatud ja vaatajate naerupurskeid päris välja ei teeninud. Kanekot kujutati väga muretu ja naljakana, aga vahel tundus, nagu oleks see rõõmsameelsus ülepingutatud ja ebaloomulik. Parkiga oli neil omapärane suhe ja dünaamika, mida oli huvitav jälgida.

Kuna Korea filmid näitavad tavaliselt ainult 1920ndate Jaapani varjukülge, otsustas Lee Joon-ik seda muuta, näidates jaapanlasi teise nurga alt ja keskendudes nendele, kes aitasid Yeoli ja Fumikot. Filmis ei olnud palju vägivalda ja ei pandud rõhku maavärinale ning korealaste kogukondade hävitamisele, vaid peategelaste olukorrale. See lisas filmile südamlikkust ja pani rohkem mõtlema nende olukorra tõsidusele. Kanekot mänginud näitleja rääkis, et üks põhjustest, miks ta soovis filmis mängida, oli see, kuidas linateos näitas ajalugu teise nurga alt.

Huvitav oli näha filmi sündmustest, mille kohta pole varem kuulnud, ja selle kaudu täiendada ajalooteadmisi. Siiski  sobiks „Anarhist kolooniast“ paremini vaatajatele, kes teavad, mis ajendas Park Yeoli rühmitust looma, sest siis tekiks tegelastega tugevam side ning taolisel vaatajaskonnal on võimalus näha ajaloolisi sündmusi uue nurga alt.

Marie Tombu

Vabadus vaikuses ja lähivõtetes

„Vaba elu“ („La Vida Lliure“) Hispaania

Keel: katalaani

Režissöör, produtsent, stsenarist: Marc Recha

Operaator: Hélène Louvart

Montaaž: Belén López

Helilooja: Paul Recha

Osatäitjad: Sergi López, Núria Prims, Miquel Gelabert, Mariona Gomila, Macià Arguimbau

„Vaba elu“ on režissöör Marc Recha kaheksas linateos. Ta on võitnud  FIPRESCI auhinna Locarno festivalil Kirsipuuga“ (L’arbre de les cireres) (1998) ja nomineeriti Cannes’i filmifestivalil Kuldsele Palmioksale filmiga „Pau ja tema vend“ („Pau i el seu germà“) (2001) . Vabas elus“ on režissöör sarnaselt oma eelmise filmiga „Täiuslik päev lendamiseks“ (Un dia perfecte per volar“) (2015) kasutanud tiheda dialoogi asemel näitlejate miimikat ja kehakeelt. Tulemuseks on pooleteisttunnine postkaart Menorca saladustest läbi kahe lapse silmade.

25. novembri lõunavalgus oli režissööri arvates olnud täiuslikus harmoonias filmis kujutatava atmosfääriga. Nimelt kumas päeval läbi hallikaspunaste pilvede külmkullane valgus, mis heitis linnale kummalise oranži varjundi. Igapäevane Tallinn oli järsku muinasjutuline ja salapärane. „Vaba elu jutustabki loo, milles põimuvad vastandid ja loovad tavalisest saarest maagilise kuvandi. See on rännak helesinises unistuses, aga ka tormises reaalsuses. See on lugu Tina (Mariona Gomila) vaatepunktist, kes oskab näha maailma nii läbi fantaasiasilma kui ka reaalsuse, mis annab tema loole uneleva, ent mitte naiivse tooni.

Suure osa filmi olustikust seab valgus, täpsemalt ilm, mis muutub koos süžeega ning võlub juba esimestest stseenidest alates. Film algab ruugete lehmade ja sünkjassinise valgusega, puhub tugev tuul. Paarile  piltilusale panoraamvõttele ümbritsevast maastikust järgnebki Tina jutustus. On aasta 1918, mandril algab sõda ja saarele jõuab gripp. Tina ema on Alžeerias tööl, kuid tema koos venna Bieliga (Macià Arguimbau) Menorca saarel, kus pole suurt midagi peale kaljude ja mõne millimallika. Pilt ei jää aga kuigi kauaks melanhoolseks. Ilm selgineb. Lapsed jooksevad, kilkavad, lähevad randa, räägivad lugusid printsessist, kes oli kunagi lossis vangis, aga nüüd puhub tuulena läbi mahajäetud hoone, ja aardest, mis on kuhugi koopasse peidetud.

Suur motiiv kogu filmis on meri ja selle tähendus lastele, eriti Tinale. Saarest pisut kaugemale saabub ühel päeval jaht, millest saab tüdrukule vaba ja kättesaamatu elu sümbol. Nähtav, aga piisavalt kauge, teadmaks, et pardale pääs on võimatu. Jahiga oleks ta iseseisev ning nad saaksid vennaga ema juurde Alžeeriasse sõita. Tinale jääb silma ka kummaline naine (Núria Prims), kes kunagi laevalt ei lahku ning tuleb vaid harva tekile kõndima. Naisel on huvitav mõju, sest kuigi tal pole ühtegi repliiki, on tema kohalolu paeluv ning sisestab Tinasse usku, et ükskord võib ta saarelt pääseda. Siiski ei näe Tina olukorra kõiki ohte ning ei usu onu manitsusi ja lugusid kaldalähedastest kaljuteravikest, mis uljaid seiklejaid varitsevad. On kibemagus jälgida, kuidas tüdruk oma kujutluse nimel tihti mõistlikkuse piire eirab ja endale kujutlusi loob.

Üldiselt on film jagatud kahte liini: maagiline ja reaalne. Maagilises osas on meri rahulik ja taevas hubaselt udune või päikseline. Siin osas mängivad Tina ja Biel rannal, kuulavad jahilt tulnud mehe Romi  jutte, mõtlevad ise oma seiklusi välja, söövad mustikamoosi ja pehmet leiba.  Need pildid viivad vaataja maalilisele rännakule läbi kogu saare, näidates selle salakohti. Maagia kõrvale kerkib aga ka tumedam, jahedam ja tormisem liin, millega luuakse üldiselt rahulikku kulgemisse pinget ja hädaohtu. Ilusasse argipäeva lisandub raske töö, onu umbusaldus Romi vastu, gripp, sõda ja selle ohvrid. Imelisel kombel ei domineeri neist kumbki, sest alati järgneb helgele stseenile midagi karmimat. Samuti on kasutatud antagonismi ning hetkes pealtnäha süütu sõnavahetus peidab endas süngemaid tagamõtteid. Nii ongi mõlemad poolused oskuslikult tasakaalus, jättes olukorra hindamise ja analüüsi vaatajale.

Filmile lisas reaalsust, aga ka saladuslikkust režissööri otsus mitte kasutada tihedat dialoogi, vaid tuua esiplaanile tegelaste miimika ja kehakeel. Mitmed dialoogid jäävad poolikuks, paljud mõtted ütlemata, mis jätab rohkelt tõlgendamisruumi. Selline võte on üllatavalt mõjuv, sest kõik näitlejad on kinolinal väljendusrikkad ja siirad, mistõttu tunduvad ka pikad vaikushetked loomulikud. Kahjuks ei töötanud pidevad lähivõtted ja taotuslikult vabam kaameratöö nendes stseenides eriti hästi ja pilti oli keeruline jälgida, vähemalt minu neljanda rea istmelt.  Siiski, kui vaatasin oma kohalt diagonaalis üles, oli silmadel juba rahulikum ja suur ülesvõte näost mõjus palju terviklikumalt ja võimsamalt. Niisiis arvan, et filmi tasuks pigem vaadata saali tagumistest ridadest.

Film lõppes konkreetselt ja kiiresti, täpselt seal, kus pidi. Põhjatuul tõusis ja muinasjutupaat sõitis edasi, tuli sügis. Elu on vaba, seda ei saa pausile panna ja tagasi kerida. Elu on ees, seal, kus on teine rannik, Rom ja tundmatu naine laevatekil. See juhtub just nii ja just siis, kui heaks arvab. Saarele jäävad nüüd vaid keerdunud kiik ja Tina, kes surub parmupilli koos aardega tugevamalt pihku.

Anna Laura Alamets

 

Kõhe ja ulmeline „Thelma“ pakub mõtteainet

„Thelma“ 2017, 116 min

Norra, Rootsi, Taani, Prantsusmaa

Režissöör: Joachim Trier

Stsenaristid: Joachim Trier ja Eskil Vogt

Osatäitjad: Eili Harboe, Kaya Wilkins, Henrik Rafaelsen, Ellen Dorrit Petersen jt

 

„Thelma“ on norra režissööri Joachim Trieri neljas pikem linateos. Kuigi ka siin leidub Skandinaavia kino kaubamärgiks saanud jahedust ja minimalismt, erineb ta siiski üsna palju režissööri eelmistest filmidest ja asub klassikalistest žanritest väljaspool.

„Thelma“ on ühtaegu thriller, müstiline õudusfilm, armastuslugu ja perekonnadraama. Läbivateks teemadeks on religioon ja sellest tingitud piirangud, minevikuvarjude mõju olevikule ja nende kiuste iseendaks saamine. Thelma (Eili Harboe) on tütarlaps, kes kolib väikesest külast Oslosse, et alustada ülikoolis bioloogiaõpinguid. Kristliku taustaga perest pärit neiu kohtub suurlinnas Anjaga (Kaya Wilkins) ning armub. Sisemised piirangud sellele suhtele on aga nii tugevad, et Thelmat hakkavad kimbutama krambihood, millega kaasnevad üleloomulikud juhtumused. Thelma mõttejõud on arusaamatult võimas ja see mõjutab teisigi tema ümber. Müstilistest sündmustest kummalisemgi on Thelma suhe oma perega. Kõhe eelaimus, et kõik ei ole päris korras, saab alguse juba esimesest stseenist ja filmi arenedes see tunne ainult kasvab. Lapsepõlves toimunud traagilised perekonnasündmused jälitavad Thelmat senini ja nende tagajärjed on karmid.

„Thelma“ pildikeel on jahe, ülekaalus on külmad toonid, meelde jäävad sügiseselt nukrad vaated ja talvised lumehanged. Kogu filmist ei jäänud meelde pea ühtki päikeselist stseeni. Iseloomulikud on lähivõtted kehaosadest, näiteks huultest või kätest, ning huvitavatest rakurssidest, nagu fookuses oleva inimese kukla tagant. Taolised detailsed võtted lasevad vaatajal thrillerivääriliste stseenide vahel hetkeks mõtteid koondada ja hinge tõmmata. Eriti kõhedaks teeb filmi asjaolu, et kuigi sündmused on erakordsed, on kõik võttepaigad igapäevased. Tegevus toimub raamatukogus, ujulas, asjalikus haiglaõhkkonnas, Oslo modernses ooperimajas, aga seda kõike varjutab üleloomulikkuse loor, mida Thelma endaga varjuna kaasas kannab. Thelmaga toimub midagi seletamatut, kuid maailm tema ümber jääb samaks. Lõpuks ei saagi aru, kui palju toimub tütarlapse peas krampideaegses transiseisundis ning kui palju päriselt.

Sügavalt haaravad vaatajat need stseenid, kus Thelma võitleb krambihoo ajal sisemiste deemonitega. Nii nagu Thelma on kontaktis üksnes omaenda sisekosmosega, on ka vaataja fookus neis stseenides suunatud vaid Thelmaga toimuvale. Kõik muu kaob ekraanilt peale Thelma ebaõiglaselt valusa võitluse. Näiteks tundub bassein järsku põhjatu tumeda sügavikuna, millele on peale tekkinud kividest sein, nii et Thelma ei pääse kuidagi veest välja. See motiiv kordab üht Thelma lapsepõlves juhtunud traagilist sündmust, mille tüdruku võimed põhjustasid. Võimalik, et Thelma elab seda endiselt nii tugevalt läbi, et manab end krambihoo ajal sarnasesse seisundisse. Mitmel korral tekitavad noore naise nägemused tema silme ette maod, kes ilmuvad eikuskilt ja tuletavad pahaendeliselt siueldes meelde, mis paradiisiaias patustajatega juhtus. Ka Thelma tunneb, et on mõtete ja tegudega pattu teinud ning palub Jumalal end keelatud ideedest vabastada. Mida kaugemale oma ihadesse Thelma langeb, seda võimsamaks muutub ka ta üleloomulikkus. Asjatundlikum silm tabab filmis ilmselt veel hulgaliselt piibliviiteid.

Kõige õõvastavam on aga Thelma vanemate kalkus. Kodu, paik, mis peaks alati olema inimesele kõige turvalisem, saab Thelma jaoks äkki vanglaks. Vanemad, ainsad inimesed, kes võiks last tingimusteta armastada, peavad tema asemel olulisemaks omaenda religioonist tingitud tõekspidamisi, neidki aga valikuliselt. Kristlikku peremudelit peetakse oluliseks, kuid ligimesearmastus ja andestamine unustatakse sootuks. Ellen Dorrit Petersen ja Henrik Rafaelsen mängivad kõheda usutavusega välja Thelma vanemate mõistmatuse ja hingelise kauguse. Eriti mõjus on stseen, kus Thelma kummardab koristama purunenud tassi, mille ema on kogemata maha pillanud. Pilk, millega viimane oma tütart tõusmas jälgib, kõneleb igasugusest helluse puudusest, aga ka hirmust. Thelma on osutunud anomaaliaks ja on seetõttu kardetav, etteaimamatu. Kohati saab perekond omavahel ka paremini läbi, kuid kui saab selgeks, milleks Thelma vanemad tegelikult valmis on, jätavad need stseenid tagantjärele veelgi ähvardavama mulje.

Nii mõnigi stseen meenutab õudusfilmiklassikaks kujunenud Alfred Hitchcocki „Linde“. Ehkki see jookseb linateosest läbi kõrvalise liinina, on Thelmal lendajatega omamoodi suhe. Linnud võivad sümboliseerida iha vabaduse järele, mis Thelmale lapsest saati keelatud viljana kättesaamatu on olnud. Nemad võivad lennata sinna, kuhu tahavad, Thelmat aga on piltlikult hoidnud maa küljes kinni tagasihoidlik rist kaelaketi küljes ja vanemad, kes ei ole lasknud tüdrukul teha enda valikuid.

Norra võõrkeelse filmi Oscari kandidaat „Thelma“ on linateos, mis tundub oma põhjamaise olustikuga Eesti vaatajale ühest küljest tuttav, teisalt tekitab jällegi oma üleloomulikkusega ärevust ja hoiab publikut tugevas haardes. Ettevaatlik kõhedus jääb alles ka pärast kinosaalist lahkumist, kuid selle kõrval on ruumi ka lootuseks. Kuigi Thelma-sarnaseid meie hulgas ilmselt ei liigu, on iseenda sisemistest dogmadest üle saamine ja minevikust lahti laskmine keeruline ka võimeteta lihtsurelikele. Seetõttu leidub „Thelmas“ midagi nii fantastika kui ka realistliku kinokunsti austajatele.

Hanna Marrandi

 

BIG DATA – infoühiskonna Suur Ema

Autor, lavastaja Alexandre Zeff

Kunstiline nõustaja Claudia Dimier

Stsenograaf Benjamin Gabrie

Dramaturg Antoine Hamel

Helikujundus Argo Vals

Valguskujundus Priidu Adlas

Esinejad Marita Weinrank, Jevgeni Grib, Mirtel Pohla ja Jarmo Reha

Vali pulseeriv muusika ja hämar teatrisaal. Lava keskel asub südamelöökide rütmi järgi pulbitsev valgustatud poolkera. Mull paisub aeglaselt, kuid visalt. Viie minuti möödudes hakkab publik vaikselt koha peal nihelema: kas siis ei saa juba tükiga alustatud. Möödub veel umbes sama kaua, et kuppel oma lõpliku suuruse saavutaks ja nähtavale ilmuks inimkogu infoühiskonda kujutava mulli keskel. Juba tüki alguses pannakse vaataja proovile: elades maailmas, kus kõik peab toimuma võimalikult kiiresti ja olema võimalikult paeluv ning lööv, tundub ka lühikest aega muusika ja videoefektide taustal oma mõtetega üksi olemist võõrastav.

Ingliskeelne lavastus on üles ehitatud dialoogina tavalise inimese (Jarmo Reha) ja BIG DATA (Mirtel Pohla) vahel. Vahepaladena astuvad üles ka tantsijad, kes annavad kehalise liikumisega edasi varem sõnadega ette kantut. Suur roll on heli- ja videotehnikal, mis loovad etenduse teemale sobiva õhkkonna. Korraga hõlmatavat infot on küll palju, aga nii kipubki see tänapäeva ühiskonnas olema. Osad täiendavad üksteist ja moodustavad ühtse terviku.

BIG DATAt kujututakse võrgutava häälega tikkkontsadel naisena, kes ahvatleb inimesi end omaks võtma. Ta kasutab ära peategelase seksuaalset nõrkust, olles võtnud mehe jaoks internetist kogutud info põhjal välimuselt ideaalse kuju. Oma olemuselt meenutab ta Suurt Venda George Orwelli romaanist „1984“, kuid ta ei valitse maailma hirmu abil. Suure Venna asemel tahab ta olla Suur Ema, kes teab kõigist kõike “olulist”, on alati olemas ja omab tegelikult oma laste üle täielikku kontrolli. Et oma elu mugavamaks muuta, usaldavad inimesed end vabatahtlikult BIG DATA rüppe ja annavad seda tehes talle võimu. Infoühiskonnas on teave see, mida saab müüa, mille kaudu saab teisi mõjutada. Tehnoloogia arenedes sõltutakse sellest järjest enam, mis muudab inimese lõpuks BIG DATA orjaks.

Kogu infoühiskonnale on vastandiks toodud peategelase lapsepõlvemälestused, mida ei tea ega väärtusta keegi peale tema. BIG DATAt vihastab selline kontrollimatus. Mida pole internetis, pole olemas. Kui keegi teine peale sinu asjast ei hooli, ei ole see ka oluline. BIG DATAle ja tema maailmakorraldusele allumine tundub lihtsam ja loogilisem, kui oma individuaalsuse säilitamine. Teisiti hakkama saamine ei tundu enam lihtsalt võimalik.

Ka lavastaja ise tõi pärast etendust toimunud vestlusel välja, et BIG DATAga võitlemine on keeruline, kuid vajalik, et tehnika meie elu üle ei võtaks. Veel lisas Alexandre Zeff, et teater on tema meelest üks viimaseid vastandeid internetimaailma pealetungile. Inimeselt inimesele edasi antavas etenduses on veel reaalset kontakti ja võimalus end kasvõi lühikeseks ajaks netist välja lülitada. Teatris on ka minu jaoks alati olnud midagi elavat, tõelist. Võrdluseks võib tuua igapäevase suhtluse, mis on interneti teel võimalik ja äärmiselt mugav, kuid kiirsõnumid ja videopilt ei asenda loodetavasti kunagi täielikult näost näkku vestlust. Žestid, miimika, puterdused, väiksed grammatilised eksimused – need kõik moodustavad ebatäiusliku, kuid inimliku terviku. Vead eristavad meid masinatest. Sama kehtib teatri puhul. Kõik ei ole küll alati perfektsuseni lihvitud, kuid see muudabki kogemuse ausaks, reaalseks.

Kuigi etenduses kõlavad ideed on aktuaalsed, jääb nende esitusviis veidi puiseks. Näitlejate inglise keele hääldus on kerge eesti aktsendiga, mis riivab kohati kõrva. Tegijad tõdesid vestlusel, et ettevalmistusteks ja proovide jaoks oli vähe aega, mis jõudis ka vaataja poolele. Kõige võimsamalt mõjus lavastuse lõpus olev eestikeelne monoloog. Keeleoskus ei häirinud enam ja keskenduda sai puhtalt sõnumile. Etenduse viimane publikule kaasa antav idee jäi peas kauemaks kummitama: me peame välja mõtlema, mida me tahame tahta, et edasi minna.

Saalist väljudes oli veidi kõhe tunne. Nutitelefon tundus kotis kümme korda rohkem kaaluvat. Trammis otsisin välja vana tšeki ja pastaka ning selle asemel, et sõidu jooksul ajaviiteks internetiavarustes ringi kolada nagu tavaliselt, sirgeldasin paberile jooni. (Enne seda olin küll sõidugraafikut telefonist kontrollinud, aga mis ikka, ka väike samm on muutuse algus.)

Helen Laane