“Poisipõli” – 12 aastat filmilinal

„Poisipõli“ (Boyhood, USA 2014, 165 min).

Režissöör ja stsenarist: Richard Linklater

Operaatorid: Lee Daniel ja Shane F. Kelly

Montaaž: Sandra Adair

Osades: Ellar Coltrane, Patricia Arquette, Lorelei Linklater, Marco Perella, Ethan Hawke jt.

 

Kui palju me poleks kuulnud lauset, et „filmi vaatamine on kui kellegi teise maailma sukeldumine“? Mõni teos paneb uuesti pinnale tõustes ujumist unustama, mõni õhku ahmima, mõni kiiremini ujuma ja lõpuks kaldani jõudma. Kui Richard Linklater’i loodud maailmast naasin, ujusin ma samamoodi edasi. Võib-olla naeratasin.

Film oli ilus ja seda selle sõna otseses tähenduses. Mõnus muusika ja kaunid kaadrid, kuid ka see, kuidas suudeti kinni püüda nii palju väikesi ja igapäevaseid asju, mille peale muidu ei mõtle.  Peategelane Mason, kelle suureks kasvamise lugu Linklater vestis, läbis kõik need noore inimese elu faasid, mis läbida tuleb. Võib-olla ta nägigi vahepeal välja nagu narkodiiler või käitus nagu üks neist miljardeist olmepiinades vaevlevatest teismelistest, aga see ei seganud, vaid pidigi nii olema. Elu käibki nii.

Hetki, mis äratundmisrõõmu pakkusid, oli mitmeid – alustades esimeste stseenide laiade teksade ja nabapluusidega või sellega, kuidas ema „Harry Potteri“ mulle nii tuttavaid ridu ette luges, ning lõpetades viimases stseenis esitatud aruteluga sellest, kas poleks õigem „püüa hetke“ asemel ütelda, et hetk püüab meid. See võttis ilusti kokku ka kogu filmi olemuse – mida see muud oli, kui erinevad hetked poissi käest kätte pildumas.

Võiks öelda, et see film saavutas täpselt seda, mida sellise žanri film saavutama peaks, kuid mis on see žanr? Millega võrrelda filmi, mis on filmitud 12 aasta jooksul ja mis ei pretendeerigi millelegi muule kui sellele pea kolmele tunnile, mille saad veeta ühe noore poisi elus, ise mitte midagi vastu andmata?

„Poisipõli“ on üks neid filme, mis võlubki oma lihtsusega. Film, mis vaadates siiski esimesena meenus, oli Terrence Malick’i „Elu puu“, kus tegelikult samamoodi ühe perekonna lugu jutustati, kuid hoopis teise nurga alt. Malick tahtis kogu aeg tungivalt midagi öelda – üks sügav lause siit, teine sealt ja kui sa aru ei saa, on su oma viga. „Poisipõli“ trump on aga just vastupidine. Ta on täpselt see, mis ta on, ja rohkemat ta saavutada ei proovigi. Sügavamaid tähendusi on ju sellelgi filmil, kuid vaatajale antakse valikuvõimalus: „Näed, siin on sulle lugu ühest poisist. Kui soovid, aitab see sul elu üle järele mõelda, kui ei soovi, jääb sulle ikka see lugu sellest poisist.“

Kas see film meeldib või mitte, sõltub täielikult, mida sa sellelt ootad. Action’it, erilist pinget ega puänti sealt ei leia, küll aga mingi teatud rahu. Film saab sinuga sõbraks ja garanteerib, et kui pea jälle vee peale pistad, oled taaskord millegi võrra rikkam.

Saara Liis Jõerand

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s