“Nullpunkt” – plusspunkt Eesti filmikunstile

10648302_586571181454679_8657132026353935310_o“Nullpunkt” (Eesti 2014, 111 min).

Režissöör: Mihkel Ulk

Stsenarist: Margit Keerdo-Dawson

Operaator: Mihkel Soe

Kunstnik: Sirly Oder

Montaaž: Margo Siimon, Hendrik Mägar

Helilooja: Janek Murd

Produtsent: Evelin Soosaar-Penttilä

Osades: Märt Pius, Epp Eespäev, Saara Kadak, Suur Papa, Linda Kolde, Henrik Kalmet, Reimo Sagor, Külliki Saldre, Tambet Tuisk jt.

Ostes pileteid “Nullpunkti” kinoseansile olin äärmiselt skeptiline. Raamatut, tuleb tõdeda, polnud ka lugenud ja ega ma väga ei kippunud ka. Filmi avastseen lajatas mulle aga lagipähe. Murdsekundi vältel tundsin end osana diegeesist, kaotasin ehk isegi veidi reaalsustaju. Märt Piusi, Kärt Tammjärve ja Epp Eespäeva trio tekitas tunde nagu oleksingi sealsamas, Lasnamäe köögis. Osa sellest perest ja osa nende probleemist.

Kui peaksin võtma “Nullpunkti” juhtiva teema ühe sõnaga kokku, siis oleks seda teha peaaegu võimatu. Abiturient Johannes, kes otsustab vahetada gümnaasiumi lõpuklassis kooli, satub Tallinnasse naastes suurde probleemidetornaadosse. Temast saab ootamatult koolikiusamise ohver, ta ema kannatab raskekoelise depressiooni all, vanadest lapsepõlvesõpradest on sirgunud pätid ja elupõletajad ning tema luulelooming satub väga valedesse kätesse.

Kuigi peategelane Johannes paistab silma oma loomupärase vaoshoidlikkuse ja sümpaatsusega, on ta stereotüüpne “valel ajal vales kohas” kangelane. Ebaõnn jälitab teda igal sammul, ning meeleheitlikud katsed eluga sina peale saada kukuvad tal lootusetult läbi. Ühest probleemist tekib näiliselt lõpmatu doominoefekt, millest ta elu tükk tüki haaval lagunema hakkab. Johannese krooniline viltuvedamine on kübeke ebarealistlik. Ebameeldivate situatsioonide korrapärane kokkulangemine mõjub ülepaisutatuna, etapiliselt paisuv probleemikoorem muutub rutiinseks ja triviaalseks.

Kõrvaltegelased tekitasid omavahel terava kontrasti – üheks äärmuseks tohmakad Lasnamäe “jorsid” ja teiseks äärmuseks tsiviliseeritud ja peenutsevad eliitkooli abituriendid, äratundmisrõõmu oli rohkelt. Kuigi jutt käib näiliselt kahest totaalselt erinevast maailmast, siis reaalsuses ei ole muru roheline ei ühel ega teisel pool.

Kui esimene pool filmist on paljulubav, siis teisest poolest saab filmi “Achilleuse kand”. On viljeletud klassikalist happy ending’ut. See annab publikule meelerahu, kuid on kergema vastupanu teed minek ja kulgeb äärmiselt šablooni järgi. Vastukaaluks võib väita, et filmi tuumaks ongi see, et “nullpunktist” saab elu minna ainult paremaks.

Näitlejad teevad kahtlemata laitmatut tööd. Märt Pius, Johannese osatäitja, sobib rolli nagu rusikas silmaauku ja on igati usutav. Samuti on kiiduväärt Epp Eespäeva, Linda Kolde ja Tambet Tuisu esitus. Lisaks huvitavatele rollilahendustele on tooniandvad ka silmapaitavad kaadrilahendused, mis ühilduvad hästi stseeni emotsiooniga ja teevad filmi veelgi nauditavamaks.

“Nullpunkt” võib ju olla üks väike samm filmimaailmas, kuid sellegipoolest on see tohutu hüpe Eesti filmikunsti arengu suunas. See annab lootust, et kuigi meie riigi noortele suunatud visuaalkunst on alles lapsekingades, hakkab see tasapisi tiibu sirutama.

Elss Raidmets

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.