Muusika kõrgustest

eventNiguliste kirikus musitseerisid 29. detsembri õhtul Ulla Krigul orelil ning Virgo Veldi saksofonil. Esitati vähetuntud muusikat 20. ja 21. sajandist. Kuulda võis nii ainult orelile kui orelile ja saksofonile kirjutatud muusikat, samuti kahte seadet.

Juba saali astudes oli tunda, et kontsert toimub väga mõnusas õhkkonnas. Hämar kirikuruum ning valgustatud rõdu lõid erilise meeleolu, mis jõuludejärgsesse aega väga hästi sobis. Esinejad asusid 18-meetri kõrgusel orelirõdul ja nende jälgimiseks oli kuulajate ette pandud ekraan, kuhu projekteeriti rõdul toimuv. Sellegipoolest oli muusikute vahetu jälgimine huvitavam.

Üldmulje kooskõlast ja koosmängust jäi üsna hea. Kahju oli sellest, et oreli suure kõlajõu ja kiriku väga pika järelkõla tõttu ei olnud saksofoni kiiremates käikudes eriti kosta. Väidetavalt on rõdul mängides järelkõla lühem kui põrandal, kuid sellegipoolest oli kuulaja jaoks kohati helisid liiga palju ning see rikkus pisut kuulamiselamust. Paremini mõjusid laulvamad ja aeglasemate liikumistega teosed.

Kontserdil kõlasid teosed Florent Schmittilt, Hans-André Stammilt, Denis Bédard’ilt ja uudisteos Ülo Krigulilt. Lisapalaks mängisid Veldi ja Krigul Händeli „Ombra mai fu“. Kuuest planeeritud teosest kolm olid Hans-André Stammi sulest. Need teosed mõjusidki selles kirikus kõge paremini. Oli tunda, et helilooja oskas lahendada kirikus mängimise probleeme. Järelkõla ei tapnud muusikat, vaid hoopis rikastas seda, sest teosed olid üsna lihtsad ja läbipaistvad, kuid siiski väga nauditavad. Denis Bédard’i sonaat saksofonile ja orelile nr 1 tundus samuti märkimisväärse teosena, kuid kahjuks lõhkusid tervikettekujutuse sellest asjatundmatu publiku plaksutamine esimese ja teise osa vahel ning äpardus oreliga teise ja kolmanda osa vahel. Õnneks oli publik sõbralikult meelestatud ning oreli parandamise ajal vihaseid kommentaare kuulda ei olnud. Orelit parandanud mehele hoopis plaksutati, seekord juba õigel ajal. Selline juhtumine aitas mõista, kui keeruline instrument see on. Ülo Kriguli uudisteos „Tähtedele“ mõjus samuti huvitavalt. Koos sellele järgnenud Stammi teosega „Under the starry sky“ („Tähistaeva all“) moodustasid nad omapärase kõrgustessevaatava koosluse.

Oli väga põnev kuulda sellele ebaharilikule koosseisule kirjutatud ja seatud muusikat. Eriti äratas huvi saksa helilooja ja orelivirtuoosi Hans-André Stammi looming. Rõõmustas ka uue eesti muusika kuulmine. Kõrgel asuvate muusikute vaatamine valmistas kuulajad ette tähtede märkamiseks, kui nad kirikust väljusid.

Riste Kaaret

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.