Väike terav nuga

väike terav nuga
Kätlin Kaldmaa ,,Väike terav nuga”

Tuum, 2014. 206 lk. 
Toimetanud: Krista Leppikson
Illustreerinud: Angelika Schneider

,,Väike terav nuga’’ on natuke kummaline raamat. Kaant pealtpoolt vaadates justkui ei arvakski, aga kaante vahel juhtub igasuguseid veidraid asju.

Kõige esimese asjana märkasin ma seda, et kõik ,,st’’ täheühendid on ühendatud tillukese kaarekesega, mis väljub T-tähe ülaosast ja maandub S-tähe katusele. Mis loo jutustamise rollist ei oma erilist mõju, aga pani kindlasti mõtlema, et kui suur on üldse ühe kindla täheühendi esinemise tõenäosus keeles. Kui ma selle välja uurin, siis ütlen teile ka, sest otsing ,,täheühend st’’ ei andnud erilisi tulemusi ning nõuab sügavamat juurdlemist.
Teiseks märkasin ma esimese loo ajal seda, et ühel hetkel oli tekst kuidagi teistmoodi. Sahistasin paar lehte tahapoole ning tuli välja, et kiri oli stabiilselt lõikude kaupa pisitasa suuremaks läinud – ise ei pannud tähelegi.
Visuaalseid vimkasid aga esineb veelgi. Üks lugu on kirjutatud nii, et tekst täidab ainult pool lehekülge korraga ja teise loo ajal lagunevad sõnad ja laused kohati mitme lehe peale laiali. Mõni peab sääraseid asju labaseks, olgu siis muusika või kirjanduse juures, et see justkui muudaks selle asja liiga lihtsaks- aga minule tundub natuke teisiti. Need vigurid toimivad nagu illustratsioonid lasteraamatutes, annavad lugudele mõõtmeid juurde, samas nad ei häiri mälupilti, ei ütle talle asju ette. Väike tüdruk eksib metsa ära, ta mõtted on puhtad ja lihtsad, aga lehe ülaosast aina lähemale hiiliv must ruut paneb juba halba aimama. Lõpus haarab must juba terve lehekülje. Ja natuke rusuv on, rohkem kui tavaliselt sääraste juttude peale.

Lisakurioosumina tundub olevat autoril eriline lembus haruldaste nimede suhtes, nagu näiteks Danger, Ailill ja Einhver. Natuke naerad ja siis tunned äkki natuke huvi ka.

,,Väike terav nuga’’ on novellikogu. Ja novellikogudega on alati kiusatus, et tahaks asetada kõik need jutukesed ühte väiksesse maailma ja vaadata, kuidas need siis töötaksid. Selles raamatus tekib justkui kaks ühe ja sama spektri kõige kaugemat otsa. Esimene, see, mis on natuke rõhuv ja meenutab politseiraporti kaadreid, mida kohati on justkui isegi ebamugav vaadata. Ja siis see teine, õhuline ja vaevuaimatavalt helge ots, kus asjade tähendus on ümber tõstetud või isegi sootuks kadunud.
Ja nii rullubki lahti see väike maailm, kus vanematel pole oma laste jaoks eales aega ja keegi ei saa ilma oma ,,südamerohtudeta’’ hakkama, samas aga sünnivad täiuslike tiibadega lapsed, kes lendavad haiglast ära ja professor Veidemann kirjutab geriljatüdrukutest inspireerituna pärast oma loengut täiusliku sonetipärja. Mis võib olla kas paradoks või täiuslik harmoonia, katsu siis kinni võtta, kumb täpselt.

Üks peamisi novellide tunnuseid on see, et tekstid on väikesed, aga lood suured. Selle raamatu puhul tundub, et vahel isegi liiga suured. See on ju kirjaniku suurim unistus, öelda peotäis sõnu ja kõigutada inimesi, nagu see oleks piibel või Dante ,,Jumalik komöödia’’. Aga mõnikord ei tule see välja. Neljas lugu, ,,Lastekaitsepäev’’, on lugu, mis kannatab liiga vähe ja liiga lihtsalt ütlemise all. Lehenurgas paistavad tumedad nired ja toon on ähvardav. Kellelegi makstakse, aga kas see on kellegi seltsidaam või isiklik meelemürgivarustaja, jääb lahtiseks. Nutetakse, põrandal on liiv ja on parasjagu lastekaitsepäev. Aga aru ei saa midagi, kuigi väga tahaks saada.
Lugeja ei ole rumal, aga raske on mõista midagi, mida seletatakse ainult läbi abstraktsioonide. Ka kõige hullumeelsem sürr sisaldab endas mõnda täiesti klaari hetke, kus kõik paistab läbi. See vist kipubki olema selle žanri võlu. Seal loos mina seda hetke aga ei tundnud.

,,Väike terav nuga’’ tundub olevat rohkem autoportree kui fiktsioon. Mulle tundus, et ma ei saa seda lugeda kui fantaasiat, vaid ma pean seda lugema samamoodi, nagu ma loen inimesi enda ümber. Leida neid väikseid kohti, kus sisemus läbi kumab, kasvõi need kohatised inglisekeelsed fraasid või hüplikud mõtted, mille peale tavaliselt ma ütleksin stiili murdmine, aga siin ma ütlen, et on natuke nagu miski muu ka. Pealegi, nii kummalise küljendusega raamat võib endale natuke kohatusi lubada ka.

R.T

R.T intervjuud Kätlin Kaldmaaga loe siit!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.