Päikesetõusutund – lootusrikkaim aeg päevas


päikesetõusutundLavastaja: Mirko Rajas

Kunstnik: Ann Mirjam Vaikla

Kostüümid: Kristel Maamägi

Helilooja: Ekke Västrik

Noor andekas lavastaja Mirko Rajas on tulnud lagedale uue omanäolise tükiga – “Päikesetõusutund”. Vene tänaval Theatrumi lavalaudadel mängitavas lavastuses näeb nii vanu tegijaid kui ka veidi värskemat verd – ja mulle ka Vanalinna Hariduskolleegiumi seinte vahelt tuttavaid nägusid.

Näidend räägib õigupoolest ühest üpriski tavalisest asjast – armastusest. Või kas siiski nii tavalisest? See jäägu iga vaataja enda otsustada, kui sügavale soovib keegi enda sisse piiluda. Selles napilt alla kahetunnises lavastuses rulluvad lahti mitmed lood: armastus argielus, armastus läbi mitme põlve, armastus teispoolsuses, seal, kus meid enam ei ole. Armastus pole midagi käega kombitavat ega keelega limpsatavat, vaid südamega tajutavat. Igaühel meist on sellest oma arusaam ja unistus – õiget täiuslikkust pole olemas.

Käisin vaatamas alles teist etendust, näitlejate värskus ja hoog olid mõnusalt tuntavad. Väga tore oli, et publiku saali saabumise hetkel olid osatäitjad juba seal, istusid pimeduses liikumatult justkui nurka unustatud marionettnukud. Magasid, ilmselgelt. Etendus hakkas kohe peale intensiivse dialoogiga, mis haaras sind esimesest sõnast ega lasknud tähelepanul hajuda. Laval kasutati lihtsat keelt, kuid hulgaliselt žeste, miimikat. Eriti tahan kiita lavalist liikumist. Ei soovi palju sisust ette rääkida ja elamust tuhmistada, kuid mainimata ei saa jätta Tarmo Songi poolt kehastatud karakterit – poolenisti jutuvestja, poolenisti jumal, oli tal kontroll kõigi teiste tegelaste üle, ja mitte ainult – kujundas ka nende mõttemaailma, suhteid, isegi aja kulgu. Väga vingelt oli rekvisiitide kaudu ühendatud eelmine sajand praegusega: kleidimood, vintage-raadio, teksapüksid, tilguti, värvipulber…

Kuid ei saa ühtegi arvustust jätta ilma kriitikata. Etenduse jooksul tabasin end paar korda mõttelt: “Kas seda on siia nüüd tõesti vaja?” Oli dialooge, mis kallutasid fookuse põhiliselt pisut kõrvale ja ajasid ainult pead segadusse. Kui on soovi ühte ja sama aspekti kahe, maksimaalselt kolme eri nurga alt vaadata, pole mul selle vastu midagi, aga kui neid kõigest tibakese teineteisest erinevaid nurki on juba rohkem, kipun mõtlema: “Okei, mulle juba jõudis kohale. On siin mingi peidetud mõte, millele mina pihta ei saa?”

Theatrumi lavastustel on väga omamoodi, mitteklassikaline stiil, mis pole küll võib-olla kõigi tassike teed, kuid uus kogemus igal juhul – panevad su ka pealtnäha kõige lihtsamate elukillukeste üle mõtisklema, et kas tõesti on asjad nii, nagu ma siiamaani olin arvanud? Minu küll pani. Ja ega ma ei kurda.

Saskia Puusaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.