Naised andestavad, aga ei unusta. Mehed unustavad, aga ei andesta. (A. Tšehhov)

    Screen Shot 2015-01-27 at 22.08.14

Lavastus: “Maailmale nähtamatud pisarad”

Lavastaja: Elmo Nüganen

Kostüümikunstnik: Reet Aus

Helilooja: Jaak Jürisson

Muusikaline kujundus: Riina Roose

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Etenduse juht: Juula Piret Ostrov 

Osades: Argo Aadli, Epp Eespäev, Piret Kalda, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Indrek Ojari, Andres Raag, Anne Reemann, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome ja Andrus Vaarik

Kui elu oleks täis ängi, haigusi, peksu ja armastuse puudumist, ei tuleks terve mõistusega inimene selle peale, et sõnastada oma igapäev ümber satiiri ja huumori võtmes. Just seda tegi Anton Tšehhov. Mida kurvem ja ahastavam oli elu tema ümber, seda toredamalt ja naljakamalt suutis ta ennast kirjasõna abil väljendada. Esimesed trükitud lood ilmusid gümnaasiumi ajalehes, hilisemad Moskva ja Peterburi väljaannetes. Autorina kasutas ta nime Antoša Tšehhonte.

Elmo Nüganen on astunud julge sammu Eesti teatridramaturgias, sidudes oskuslikult ja kaasahaaravalt erinevad lühinäidendid kokku üheks tervikuks, hoides pinget saalis kuni viimaste sekunditeni.

Esimeses episoodis leiame end rongivagunist, kuhu on ära eksinud naeruväärse ruudulise ülikonnaga äsja abiellunud õnnejoovastuses mees. Valguse- ja helimängu kaasabil loovad näitlejad oskuslikult vappuvasse rongivagunisse sobiva atmosfääri. Kuigi tragikoomilise lõpuga “Õnnepojuke” on hea algus suurepärasele komöödiale, jääb minu jaoks see “midagi” puudu, mis etenduse kohe käima tõmbaks.

Kõik järgnevad lühinäidendid on väga kontrastsed ja vastandlikud. Ka näitlejad ise peavad üles astuma erinevates situatsioonides eriilmeliste tegelastena. Kui Külli Teetamm kehastab ühes olukorras ülevoolavat, süümetut ja rahaahnet naitumiseas naisterahvast, siis juba järgmisel hetkel on ta ümber kehastunud kõrgiks ja prestiižikaks inglannaks, kes ümbritsevate vene kalameeste suhtes täiesti osavõtmatuks jääb.

Läbiv joon etenduses on naiste ja meeste vaheline kõikehõlmav konflikt. Sugudevahelist läbisaamist näeme igas novellis – nii nagu näeme seda igapäevaelus.

Antoša Tšehhonte on lugusid vürtsitanud piiripealse stereotüüpse huumoriga, mis talle oma eluajal piisavalt solvumisi ja tülisid kaasa tõi.

Minu lemmikute hulka pretendeerivad lühinäidendid: “Karu” ja “Abieluettepanek”.

Novellis “Karu” on kujutatud naist, kes tähelepanu pärast paljutki teeb ning  on äärmiselt kangekaelne, üritades iga hinna eest oma üleolekut demonstreeriida. Mainida tasuks suurepärast kostüümikunstniku tööd, mis mängis olulist rolli sõnumite edasiandmisel.

“Abieluettepanek” tiirles ühe ja sama teema ümber – kuidas täiesti tühistest lahendamata asjadest võivad tekkida suured tülid. Näitlejad suutsid meisterliku kokkumänguga haarata ja naerutada kuni etenduse lõpuni.

Tänapäevases tähenduses võiksime ehk rohkem naeru ja nalja teha, selmet vaevelda pideva kurvameelsuse meres, oodates isetegutsemise asemel päästekomandot endale appi.

Kultuurilises kontekstis on mahlane vene huumor ka eestlasele üllatavalt tuttavlik. Justkui oleks ennast ehedalt peeglist vaadates üllatunud, et need inimlikud tunded mida etenduses vaeti on vägagi omased ka meile.

Lauren Grinberg

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.