Kodune Trad. Attack!

  ssta2

Trad. Attacki kodukontsert

 Igale muusikahuvilisele, kes Trad. Attack’i elavaid esitusi kunagi näinud, turgatab kollektiiviga seoses otsekohe pähe võimas lavashow, alustades kolossaalsete diskopallidega ja lõpetades suurejoonelise lavameigiga. 18. jaanuaril avanes folgisõpradele võimalus näha Trad. Attack’i täiesti teises valguses, bändi eestvedaja Sandra Sillamaa kodus.

  Trad Attack! ilmus ereda tähena Eesti muusika- ja folgimaastikule 2014. aastal. Tegusa aasta jooksul anti välja EP, lugu “Kuukene” sai endale muusikavideo ja pälviti mitmeid erinevaid auhindu. Koosseisu kuuluvad Jalmar Vabarna, Sandra Sillamaa ja Tõnu Tubli. Ise nimetavad nad oma bändi stiili “turbo-põhjamaade-folgiks”. Minu esimene kokkupuude ansambliga toimus Viljandi folgil ja liialdamata võin seda nimetada armastuseks esimesest silmapilgust. Trad. Attack! on täpselt see viis, kuidas võiksime Eesti pärimusmuusikat elus hoida – stiilis “something borrowed, something new”. Lugudel on iseäralik ülesehitus, põhjana on kasutatud vanu rahvapärimuslugusid ning seejärel ehitab ansambel vanadele arhiivisalvestistele teise dimensiooni. Peale Trad. Attacki viljakat aastat pole sugugi imekspandav, et ansambli nimi ei ole pea kellelgi muusikakogukonnas kahe kõrva vahele jäänud.

  Jõudnud kohale lausa pool tundi varem, tatsusime õues närviliselt ühelt jalalt teisele. Olles neid samu muusikuid näinud mitmeid kordi massiivsetel lavadel ja televiisoris, tundus kentsakas niisama sisse astuda, justkui oleksime külalised ja mitte kontserdikuulajad. Lõpuks sai julgus kokku võetud ja peagi leidsime end otsapidi Sandra Sillamaa hubasest korterist. Silmapilkselt peale sisenemist mõistsime, et igasugune hirm oli täiesti labane ja tundsime end kui omas kodus. Toas oli soe, sõime mandariini ja mängisime imearmsa kassipojaga (kes samuti ka usinalt lavale tükkis). Tekkis tunne, nagu ei külastaks me ühte suurepärast ja aukartust äratavat instrumentalisti, vaid hoopis head sõpra või vanaema, barjäär muusikute ja publiku vahel muutus olematuks.

  Trad. Attack’i juures on muljetavaldavaimaks faktoriks nende hämmastav, toores energia, mille hõngu on nende live esinemistel alati tunda, kuid sellele aitab kaasa vägev heli- ja visuaaltehnika. Ilmselgelt tekkis küsimus, kas ansambel suudab anda emotsiooni ja muusikat edasi ka akustiliselt? Kuigi Trad. Attack’i repertuaar on nõudlik ja lugude teostamiseks on vaja paratamatult tehnilist tuge, ei paistnud see bändi jaoks olevat mingitmoodi väljakutse. Lood esitati mängleva kergusega, mängiti nii vanu kui uusi lugusid, samuti sai publik uhiuue teose esmaesituse osaliseks. Lugude vahele räägiti muhedaid jutte ja artistidelt võis küsida küsimusi. Nalja sai nii palju, et vahepeal ei suutnud pillimängijad enam looga pihta hakata, kuna naermist oli raske lõpetada.

  Enne kontserdi algust jagati kõigile kohalviibijatele kommi ja vihjati salapäraselt, et pabereid ära visata ei tohi. Selgus, et see oli taibukas trikk naabrite pahameele ärahoidmiseks: plaksutamise ja huilgamise asemel paluti publikul kommipaberitega krabistada. Koosviibimise lõpuks olid mu kommipaberist järele jäänud vaid ribad.

 Kontserdilt lahkudes oli seest soe ja suul naeratus. Polnud isegi kahju lahkuda, sest miski ütles, et peagi näeme jälle.

Elss Raidmets

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.