Tänamise kunst

9781938912481_p0_v2_s260x420

Sarah Kay “No matter the wreckage”

Write Bloody Publishing, 2014. 133 lk.

Toimetajad: Derrick Brown, Cristin O’Keefe Aptowicz ja Jan Kawamura-Kay

Kujundajad: Anis Mojgani, Sophia Janowitz ja Ashley Siebels

“Because there is nothing more beautiful than the way the ocean refuses to stop kissing the shoreline, no matter how many times it’s sent away.”

Sarah Kay, noor spoken word poetess New Yorgist, pooleldi jaapanlanna, pooleldi juuditar, on kandnud oma luulet ette üle kogu maailma. Jaganud oma loomingut, kasutades häält, miimikat ja kehakeelt… Spoken word’i tuum on suuline esitus, kohalolu, kõik peaks sündima siin ja praegu. Ja sellel alal on Sarah Kay üks parimaid, pugenud südamesse ning andnud lootust ja inspiratsiooni inimestele kaugel ja lähedal. Ta on õpetanud koolides ja innustanud paljusid noori.

Kuid nüüd on ta pannud oma loomingu kirja ka paberile. 2014. aastal ilmus tema esimene luulekogu “No matter the wreckage”, kuhu on kogutud luuletused autori erinevatest eluperioodidest.

Enne lugemist näris hinges väike kahtluseussike. Kas midagi nii kaunist ja erilist, mis on selgelt äratuntav igas tema suulises esituses, on üldse võimalik kirjasõnas edasi anda? Kas tema enda humoorikas ja samal ajal tõsine alltekst ehk kaduma ei lähe?

Esimesi luuletusi lugedes võisin kergendunult nentida, et ei. Sugugi mitte. Kartused olid alusetud. Natuke nagu teistmoodi oli küll, aga mitte halvem. Ja mida edasi, seda rohkem tõmbas autor lugejat kaasa oma imelisse maailma. Ja seda rohkem sai see koduseks, omaks…

Sarah Kay on julge. Ta usaldab ja laseb lugeja avasüli sisse oma ellu, lapsepõlve, tutvustab oma armastatud inimesi. Annab talle aimu oma hirmudest, ootustest ja sellest kõigest, mis temas toimub. Ta ei püüa peita vigu, vaid toob need päevavalgele, tehes lugejale kergeks temaga samastuda ja endki temas ära tunda: “My self-confidence can be measured out in teaspoons mixed into my poetry, and it still always tastes funny in my mouth.”

Ta on sõnastanud lihtsaid, inimlikke olukordi, millele me alati ei mõtle, aga lugedes ehk meenuvad, jõuavad kohale: “You can only fit so many words in a postcard./ Only so many in a phone call./ only so many into space before you forget/ that words are sometimes used for things/ other than filling emptiness.

Ja samal ajal käsitleb ta valusaid teemasid ühiskonnas – alates Hiroshimast kuni Indiani ja tagasi. Ta on tuline võitleja ja süstib enesekindlust kõigisse naistesse: “You are a woman. Skin and bones, veins and nerves, hair and sweat./ You are not made of metaphors. Not apologies, not excuses.

Osa tekstide puhul tekib küsimus – kas võib neid ikka luuleks nimetada, või on neist juba proosa saanud? Võib-olla need mõjuvad esitades luulena, kuid raamatust lugedes jätavad pigem miniatuuri mulje. Siinkohal olgu mainitud, et riimi ei kasuta ta üheski luuletuses, küll aga mängib erinevate rütmidega.

Aga kõige rohkem õhkub neist ridadest tänulikkust. Sarah Kay soe “aitäh” kumab läbi kõigist tema tekstidest. Vahel on see sõnastatud, vahel mitte. Aga see on alati kohal. “No matter the wreckage” on raamat, mis jääb. Ta jääb kuskile sügavale lugeja sisse ja poeb sealt vahel välja. Siis, kui olla on vaikne või rõõmus või kurb. Vahel tahab ta siis ka oma peidupaigast välja pugeda, kui ümberringi ei ole üldse mitte vaikne. Siis peab teda tagasi hoidma ja ootama õiget hetke.

Aga endaga kaasas kanda tahaks teda küll alati. Igaks juhuks.
PS. Sarah Kay külastab sel kevadel HeadRead kirjandusfestivali Tallinnas!

Maria Koff

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.