Vend venna vastu

1944“1944” (Eesti 2015, 100 min).

Režissöör: Elmo Nüganen

Stsenarist: Leo Kunnas

Operaatorid: Rein Kotov ja Mart Taniel

Kunstnik: Kalju Kivi

Monteerija: Tambet Tasuja

Produtsent: Kristian Taska.

Osades: Kristjan Üksküla, Kaspar Velberg, Maiken Schmidt, Hendrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Hendrik Toompere juunior, Gert Raudsep, Mait Malmsten, Peeter Tammearu, Ain Mäeots, Rain Simmul, Kristjan Sarv, Ivo Uukkivi, Andero Ermel ja teised.

“1944” on film Eesti ajaloost. Sõjast. Eestis elavate inimeste saatusest. Eesti meeste otsustest ja valikutest. Valikutest, mida tegelikult polnudki. Otsustest, mis paljuski tehti nende eest. Paljude meeste tuleviku otsustas saatus. Saatus tuli ja see polnud tihti just eriti armuline. Saatis venna sõtta venna vastu.

Olen alati arvanud, et sellest Eesti ajaloo perioodist võiks kindlasti olla film. Enda mineviku ja ajaloo kohta peab teadma ja selle vastu huvi tundma. See pole mitte ainult vajalik film, vaid midagi enamat. See aitab ära klaarida selle aja kohta käivaid eksiarvamusi ja üritab lepitada.

Film räägib 1944. aasta sõjasündmustest Eestis. Alates Sinimägede lahingutega kuni Sõrve sääre vallutamiseni välja. Sõda on kujutatud nii Saksa armee kui ka Punaväe eestlaste silme läbi. Kuigi teadsin sellel ajal Eestis toimunust üsna palju, suutis film mind ikkagi oma rohkete ja täpsete detailidega üllatada.

Kindlasti pean kiitma näitlejate tööd. Eriliselt paistis silma Kristjan Üksküla, kes kehastas Punaväe eestlaste üht rühmaülemat Jüri Jõge. Võib-olla võlus tema puhul kõige rohkem tegelasele omane lihtsus. Esile tuleks tõsta ka teist peaosalist Kaspar Velbergi (Karl Tammik), kes sõdis seevastu Saksa armee eest. Tema esitus pani vaataja mõistma tema tundeid ja aitas hästi filmi sisse elada. Peaosatäitjad Kristjan Üksküla ja Kaspar Velberg sobisid suurepäraselt oma rollidesse ja mõlema esitus oli meisterlik.  Näitlejate mäng mõjus ajastutruult ja tekitas tunde, nagu oleksid ise selle kõige osa, koos teistega kaevikute vahel roomamas. Ainult et palju mugavam.

Filmi üks suurimaid plusse on kindlasti selle lihtsus. Kõik on selge ja arusaadav ja see ongi selle filmi võlu. Filmis kasutatud muusika aitas kaasa loo edastamisele. Sõjastseenid olid küll usutavad, aga võib-olla natuke liiga pikad. Muidugi ei saa teha filmi Teisest maailmasõjast ilma lahingustseenideta, aga natuke jäi tunne, et seoses Eestis esmakordsete, tõeliselt suurte sõja filmimise võimalustega oli tahetud neid maksimaalselt kasutada ja sellest kujuneski minu jaoks filmi suurim nõrkus.Pärast saalist lahkumist kõrvad kumisesid. Mõnes kohas oli tunda, et oli kasutatud n-ö pisarakiskumisvõtet, aga õnneks ei paistnud see eriti silma ja filmi meeleolu varjutas selle.

Kokkuvõttes on film siiski tõeliselt hea ja vaatamist väärt. Õrn koht ajaloos, suurepäraselt käsitletud. See ei mõista kedagi hukka, ei anna hinnanguid, et ühed olid head ja teised pahad ja loodetavasti lükkab ümber ka teisi eksiarvamusi. Minu arvates täitis film oma peamise ülesande täielikult, pani mõtlema, mida inimesed sellel ajal tundma pidid, mida ma ise nende asemel teinud oleks, ja valgustas ka pisikeste detalidega selle aja kohta. Loodetavasti paneb film inimesi rohkem mõtlema Eesti ajaloole, sest minevikus peituvad väärtused.  See on kindlasti väärt vaatamine kõigile, kellele vähegi pakub huvi meie rahva ajalugu ja ka teistele, sest see film tekitabki huvi. “1944” on võrreldes kolmteist aastat tagasi esilinastunud filmiga “Nimed Marmortahvlil” suur edasiminek. Aga kui suur?

Joonas Koff

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.