Lastekirjandus on oluline

Kulka-nominendid-600x4002014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale on lastekirjanduse kategoorias nomineeritud kuus raamatut – Contra “Kõik on kõige targemad”, Andry Ervaldi “Unenäorong” (postuumselt), Hille Karmi “Kui vanaema väike oli”, Indrek Koffi “Kirju koer”, Kairi Loogi “Lennujaama lutikad ei anna alla” ja Kätlin Vainola “Kus on armastus?” Kaktus vestles lühidalt kõigi nominentidega.

Miks te kirjutate (ka) lastele?

Contra: Tavaliselt juhtub see nii, et keegi ütleb, et nüüd võiks ka lastele kirjutada. Eks mu luule on koguaeg natuke lastekirjanduse piiri peal, ehk ainult teemavalik ei sobi alati.
Kirjutades haarab mind aga tõeline sportlik hasart, lastele kirjutamine on nõudlikum kui täiskasvanutele, sest seal hämada ei saa. Kui jama ajad, laps lihtsalt kaotab huvi, otsib diskursust mujalt.
Hille Karm: Ajendiks on olnud mu kolm lapselast. Kui nad väiksemad olid hakkas neid huvitama, mis minuga juhtus, kui mina väike olin. Nii ma siis rääkisin, päriselt juhtunule mõtlesin natuke juurde, et oleks põnevam – ja nad kuulasid huviga, kuigi minu lapsepõlves polnud paljusid asju, milleta praegu elu ette ei kujuta. Seejärel mõtlesin, et olen ju kirjutaja, võiksin need lood kirja panna. Tegelikult on kõik mu lastest ja lastele kirjutatud raamatud mõeldud kogu perele. Soovin, et neid loeksid nii lapsed kui ka nende emad-isad ja vanaemad-vanaisad, et loetu paneks neid omavahel mõtteid vahetama, paremini suhtlema, ja nii tugevneks sild põlvkondade vahel.
Indrek Koff: Kirjutan ennekõike lastele, sest lapsed meeldivad mulle. Kohutavalt meeldivad. Üksvahe, umbes sel ajal, kui ma kirjutasin „Koju” ja „Kirju koera”, oli mul lausa tunne, et ega neid täiskasvanuid eriti ei salligi. Et mina ei saa neist aru ja nemad ei saa minust aru ja pole tarviski. Nüüd on natuke paremaks läinud, aga lapsed on edetabelis jätkuvalt täiskasvanutest tublisti eespool. Noh, ja siis on ju ka loomulik, et kui ma üldse kirjutan, siis peamiselt ikka neile.
Kairi Look: Armastusest fantaasia, absurdi ja õnnelike lahenduste vastu. Pealegi – kus mujal saab kirjutada suurtest, siirastest ja südamega asjadest lutikate ja rebaste keeles? Kõik on võimalik… lendav ja vilistav kass suures eesti romaanis võib tekitada küsimusi, aga lastejutus – palun väga! Ja lasteraamatutes täituvad unistused! Julgus unistada ja nende nimel toimetamine on minu meelest üks väga tore asi. Vähem kaeblemist ja rohkem rebaseid!
Kätlin Vainola: Mulle tundub, et ükskõik mida ma ka ei kirjutaks, välja tuleb alati lasteraamat. Mul ei ole selle vastu muidugi midagi, vastupidi. Laste maailm on minu arust hästi põnev, kõik on seal võimalik ja veel ees. Kirjutades on ka mõnus põgeneda lastejutu sõbralikku atmosfääri argipäeva ja tüütute kohustuste eest. Ning teised lastekirjanikud on tohutult toredad, kohtumised lastega lõbusad ja tagasiside siiras. Mulle tundub lastekirjanduse ja –kultuuriga tegelemine üldse väga tähtis. Püüan igati propageerida lugemist ja ette lugemist, nukuteatris käimist ja kõike sellist. Lapsepõlves loetud jutud on mind ennast mõjutanud kõige rohkem ja soovin, et ka tänapäeva lapsed loeksid ja saaksid osa raamatumaailmast.
Kas teil on lastele kirjutades tabuteemasid? Kas peab ilustama? Kas lasteraamatutes peab olema alati õnnelik lõpp?

Contra: Ma arvan, et püüan just leida uusi, vähekäsitletud teemasid, mingeid vaatenurki neile. Ilustada mingis ilukirjanduslikus mõttes on minu meelest tore, aga see ei peaks olema tsensori kääride moodi. Lihtsalt olla maitsekas.
Ei pea alati olema õnnelik lõpp, aga seda ei peaks ka vältima. Ma eeldan, et kirjanikul on mõte kirjutades vaba ja kui see kulgeb kurva lõpu suunas, ju siis nii peab.
Pedagoogiliselt on isegi ohtlik, kui kõik rasked situatsioonid alati hästi lahenevad.
Hille: Mu värskeima kogupereraamatu, 2014 ilmunud „Näe, särabki!“ kirjutamise mõte tekkis mul ühel lumisel jõuluõhtul surnuaial, kus kalmud olid küünlasäras. Seda korraga nii harrast kui ka kaunist vaatepilti tahtsin sõnades edasi anda, endast palju noorematega jagada. Kahtlesin algul, kas oskan surmast ja surnuaiast, kuigi need mõlemad kuuluva elu juurde, kirjutada nii, et poleks sünge ega hirmutav. Lastele kirjutades ei ole küsimus selles, m i d a kirjutada – ka tõsised teemad on vajalikud –, vaid k u i d a s kirjutada. Mina olen kirjutajana pigem helguse otsija, otsin seda ka täiskasvanutele kirjutades – võib-olla on mu jutud tõepoolest ilusamad kui elu ise. Kellele tahes kirjutatud jutu lõpp ei pea olema õnnelik – mis üldse on õnn? –, küll aga lootusrikas. Igapäevaelu kipub olema piisavalt karm, kirjutatud sõna peaks aitama jaatavat meeleolu luua ja ülal hoida.
Indrek: Kõiki maailma teemasid ei ole ma sellest vaatevinklist kaalunud, aga seni pole igatahes niisugust enesetsensuuri ette tulnud, et oleksin tekstist midagi spetsiaalselt lapse kui publiku pärast maha tõmmanud. Üldiselt ei tundu mulle, et lapsele ja täiskasvanule kirjutamise juures peaks olema põhimõttelisi erinevusi. Kui hakkab nii tunduma, on oht lapsi alahinnata, aga see on mu meelest jõle patt. Kirjandus on ikka kirjandus, raamat ikka raamat. Lõpp ei pea tingimata olema roosa ja rõõsa, nii nagu see ei pea alati olema südantlõhestav – kõige olulisem on ehk hoopis see, et lõpp jääks natukenegi lahti.
Kairi: Ma usun, et kirjutada võib kõigest – sõltub lihtsalt, kuidas seda teha. Eks ikka on teemasid, mida ma meelsasti ei torgi, aga see on isiklik eelistus – mind lihtsalt huvitavad siidised leemurid rohkem kui zombid ja eks need kaks aja ka erinevaid asju. Samas mõni laps ei jaksa kindlasti ära oodata, et lugeda õudset juttu libahundist ja väga hea, et lastekirjandus pakub ka seda! Lõppudest meeldivad mulle ikka sellised õnnelikud, aga nii, et üht-teist jääb ka tabamatuks. Kõige koledam asi on moraalilugemine ja tigedad tüübid, kes ei saagi raamatu lõpus sugeda. Õiglus peab võidutsema!
Kätlin: Ma ei tunne, et mul oleks tabuteemasid. Ka elus ei meeldi mulle teatud asjad ja neist ei taha ma kirjutada. Näiteks veriste võitlusstseenide kujutamine mind üldse ei huvita, aga see pole tabu, see on lihtsalt igav minu jaoks. Ilustama ei pea, aga peab valima, mida kirjutada. Nii nagu lastega rääkides ja selgitades valin rääkimisviise, teemasid ja lähenemisnurki.
Lõpp peaks olema kas õnnelik või vähemalt lootustandev minu meelest küll. Ka elus püüan õnnelike lahenduste poole ja see ei pruugi tähendada roosamannat, vaid mingit korrastatust ja võimalust asjadega edasi liikuda.
Kas lugu kirjutades mõtlete ka asja visuaalsele küljele? Kui palju suhtlete illustraatoriga? Kui palju sekkute tema töösse?

Contra: Ei mõtle visuaalsele küljele, kui see just kuskil alateadvuses ei toimu. Mingi kujutluspilt ju ikka on, kuidas see asi välja näeb, aga mitte joonistatav minu jaoks. Mul on alati nii suurepärased illustraatorid olnud, et ma ei ole leidnud minu mäletamist mööda midagi nurisemisväärset või ümbertegemist nõudvat. Lihtsalt naudin. Ja ma ei usu, et mul kriitikameel päriselt puudub.
Hille: Enamiku mu kogupereraamatutest on illustreerinud minu noorem tütar Reet Helisabeth Karm, kes igapäevatöös on sisearhitekt. Lasteraamatus on pilt sama oluline kui sõna ja just särav värvipilt teeb teinekord tõsisegi teema lapsele paremini mõistetavaks. Reedaga arutame, milline tekstiosa vajaks pildiga esiletõstmist, ja enamasti taipab ta mind n-ö õhust, tihti meie mõtted ühtivad – ilmselt on tegemist geneetilise telepaatiaga… „Kui vanaema väike oli“ illustraatori valis kirjastaja. Jaan Rõõmuse töösse ma ei sekkunud ja mõnigi pilt oli mulle üllatav. Mõistsin, et minu tekstist võib leida ka mõtteid, mida mu enese arvates seal pole või mida ma ei soovi rõhutada. See oli mulle uutmoodi kogemus.
Indrek: Kirjutamise ajal üldiselt ei mõtle, siis ma lihtsalt kirjutan. Aga tegelikult pean illustratsiooni ja kujundust lasteraamatu juures ääretult oluliseks küll. „Kirju koera” lood, muide, on kirjutatud Marion Unduski piltide põhjal. Sekkumisele eelistan usaldust ja see, tundub, on ennast alati õigustanud.
Kairi: Mida kaugemale lugu areneb, seda selgemalt tekib silme ette ka illustratsioon. Samas püüan visuaalse poole ikka kunstnikule jätta… kuigi vahel tahaks õudselt oma nina vahele toppida. Kui lubatakse, siis natuke ikka topin ka. Parimad illustratsioonid sünnivad minu meelest koostöös.
Kätlin: Hakkan kohe kirjutamise alguses mõtlema ka piltide keeles. Alati tekib tunne, millised need olema peaksid ja siis mõtlen, milline oleks minu unistuste kunstnik selle töö puhul. Kas pildid võiksid olla lüürilised või nipikad või midagi muud. Nii on minu meelest sündinud väga õnnestunud pildiraamatud „Lift“ (kunstnik Ulla Saar) ja „Kus on armastus?“ (kunstnik Kertu Sillaste). Kui kunstnik juba töötab, siis ma ei ole eriti sekkunud. Vahel tekib kunstnikul küsimusi, ta vajab kellegi teise arvamust ja siis ma arvan, kui oskan. Aga kuna eeltöö ja arutelud on tehtud, siis ei ole tavaliselt enam lahtisi otsi.
Kui palju jälgite tänapäeva maailma lastekirjandust? Mis on silma jäänud? Miks?

Contra: Ma ei saa öelda, et ma nii oluliselt jälgin. On selline tore raamatusari nagu Pahupidikool, selline absurdivõti lastele meeldib ja endal ka mõnus lugeda. Meil nimelt juba 14 aastat olnud lastele õhtujutu lugemise tava, aga sinna siginevad ka juba mitu aastat lastekirjanduse alla mitteliigituvad teosed. Näiteks lambakriminull “Glennkill” võttis mitu kuud, aga ilmselgelt äratas huvi ja tekitas arutelusid. Top Geari ja James Bondi raamatud on sellised “fänniasjad”, mida oleme lugenud.
Arvan küll, et palju-palju oleks avastamisrõõmu, kui lastekirjandust laiemalt ette võtta. Samas on ka eesti lastekirjandusest võtta nii mõndagi. Kõigepealt meenuvad Mika Keränen ja Ilmar Tomusk, vahvatest luuletajatest rääkimata.
Hille: Jälgin huviga – et kirjutajana kursis olla ja vahel ka lapselastele soovitada. Koos nendega lugesime vaimustusega Norra noore kirjaniku Maria Parri „Vilgukivioru Tonjet“ (2013. aastal parimale tõlkelasteraamatule mõeldud Paabeli auhinna laueraat) ja „Vahvlist südameid“. Niisamuti on meelde jäänud Rootsi vanema põlvkonna autori Ulf Starki lühijutud kogust „Väike ja tugev“. Nende lugudes pole väljamõeldud seiklusi ega võluriteks või nõidadeks moonduvaid tegelasi – nii Parr kui ka Stark oskavad kirjutada argielust nii, nagu see on, ilma tabudeta, aga sealjuures tabavalt, täpselt ja humoorikalt. Nende lugudes on õpetlikkust – sedagi peab olema, lastekirjandus ei pea olema üksainus action –, kuid nemad oskavad õpetuseiva jagada nii, et selles pole tüütut ja vanainimeselikku moraalilugemist.
Indrek: Vähesel määral ikka jälgin, ehkki hirmus palju seda ju meie juurde ei jõua ja ise ei jaksa mujalt nii palju kaasa tassida, kui tahaks. Silma jääb ennekõike väga hea loo ning leidliku illustratsiooniga pildiraamat ja õnneks on Rahva Raamat hakanud neid ka võõrkeelses versioonis sisse tooma. Selliseid autoreid nagu Oliver Jeffers või Jon Klassen tuleks ka maakeeles välja anda, aga kes on see julge kirjastaja? Noortekirjanduse seis tundub kurvastavam nii meil kui mujal – kas tõesti ei olegi enam võimalik noori ilma mingite vampiiride, mädakoletiste ja deemoniteta kirjanduse juurde saada? Laias ilmas ringi vaadates torkab silma ka see, et raamatuid ei osteta, vaid müüakse. Selgub, et hoolimata aina karmimast võitlusest tähelepanuturul on kirjandus ikka veel turg, kus liigub raha. Selleks, et inimeste raha kätte saada, tehakse ära sada imet. On see hea või halb, mine võta kinni!
Kairi: Messidel ja välismaa raamatupoodides tuhnides on alati põnev ringi vaadata. Silma on jäänud see, et eesti koolilaste raamatutes on välismaaga võrreldes palju rohkem illustratsiooni ja värvi. See on väga tore, sest nii saavad lapsed raamatust ju ühe loo asemel kaks!
Kätlin: Jälgin küll. Püüan lugeda neid raamatuid, mida tõlgitakse eesti keelde ja interneti abil hoian silma peal ka muul lastekirjandusel. Vaatan aeg-ajalt The Guardiani veebiväljaande kirjanduslehelt lastekirjanduse uudiseid ja intervjuusid. Välismaal olles käin raamatupoodides. Silma on näiteks jäänud see, et pole teemat, mida lastekirjanduses ei käsitleta. Eestisse ei jõua kõik ja ei jõua kohe praegu. Siin kõigest veel lastele ei räägita. Näiteks tekitas imestust Rootsi TV laste tervisesaate avaklipp, kus erinevatest kehaosadest lauldi. Nagu polekski kõigil inimestel tussut või nokut. Hahaa, väga lõbus igal juhul.
Ja ma arvan, et see teemade laiaulatuslikkuse asi on seotud ümbritseva maailmaga. Tänapäeval ei ole enam eriti palju salajasi teemasid ja suurem osa infost jõuab ka lasteni. Ja see on väga normaalne minu meelest. Eks vanemad peavad siis suunama ja korrigeerima seda infot.
Mis oli teie eelmise aasta kultuurielamus? Miks?

Contra: Kultuurielamus nr. 1 oli praktiliselt omas külas, kilomeeter maad astuda. Villike teatritalus etendas Polygon Teater “Meeletut” ja see oli meeletult vägev teatrielamus, kus suurepäraselt mängitud tükile (tammetõru kandsin peos veel mitu kuud, kuni ta laiali pudenes) andis lisaemotsiooni tuttav ümbrus ja see, et ka külaelanikke mängisid reaalselt lähikaudsete külade elanikud.
Väga palju avastasin mõistagi ka läti luulet, sest leidsin pärast Veidenbaumsi tõlke valmimist mahti ka kaasaegsemate läti luuletajate lugemiseks. Sai tehtud ka esimene tõlkekatse lastekirjanduse vallas.
Hille: Üle pika aja oli mul võimalik eelmisel aastal kirjutamise kõrval palju lugeda – seni ei jätkunud aega, olin käinud iga päev kontoris ametis, sest nii väikesel maal nagu Eesti ei saa raamatukirjutamine olla leivatööks. Kuna kirjutan ise lühilugusid, tunnen ka lugejana novellide ja lühijuttude vastu huvi. Nii avastasin endale mullu Nobeli laureaadi Alice Munro, Tove Janssoni ja Prantsuse autori Blandine Le Callet’i novellid – need kõik on elamus.
Indrek: Kui tingimata valima peab, siis ehk võimalus käia Bologna ja Montreuil’ laste- ja noortekirjanduse messidel. Ülimalt inspireeriv on näha, mida ja kuidas tehakse mujal, see aitab ka koduseid asju kõrvalt vaadata ja pisut kainemalt hinnata.
Kairi: Ahhetama pani mind eelmisel aastal füüsiline teater, eriti Renate Valme tantsuetendus PUNG – üllatav, inspireeriv ja mõtlemapanev. Samuti Bologna ja Pariisi lasteraamatumessid, kus kohtusin terve karja inspireerivate inimestega ja nägin mägedeviisi lahedaid raamatuid.
Kätlin: Huhh, peab meenutama! Võib-olla üks selline koondelamus on eelmisest aastast välja rääkida. Käisin suve lõpus vaatamas Sõpruse kinos Wes Andersoni filmide retrospektiivi, kuna kinos on tema filme minu meelest kõige mõnusam vaadata. Veel linastus eelmisel aastal Andersonilt film Grand Budapest Hotell ja vaatasin seda suvel mitu korda. Lõpuks hankisin Wes Andersoni filmidel põhineva raamatu. Tema maailm annab elurõõmu, võib isegi paha tuju heaks teha ja on lihtsalt nii lahe minu meelest.

Küsis Paul Raud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.