Intervjuu Hasso Krulliga

Hasso Krull_Livio Nimmeri fotoHasso Krulli teine eepos “Kui kivid olid veel pehmed” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Hassoga.

 

 

Olete öelnud, et kogusite teose “Kui kivid olid veel pehmed” jaoks materjali üle kümne aasta. Kas otsustasitegi juba kümme aastat tagasi, et tahate just sellist eepost kirja panna ja hakkasite koguma materjali, siht silme ees?

Ei. Kümme aastat tagasi hakkasin lihtsalt otsima, jälgi ajama ja katsetama, sest minus oli tärganud uudishimu. See ongi ainus loominguline jõud, sest ükski paikapandud kava ei püsi värskena. Sellepärast on hea, kui projektid on suhteliselt udused, sest kui kõik oleks ette teada, kas poleks siis edasiliikumine lihtsalt rutiin? Ainult rituaali võib täpselt täita. Hommikvõimlemine ja hammaste pesemine käigu ikka ühtemoodi. Aga kui kogeda midagi uut, siis seda ei saa täpselt määrata, siis polekski see enam kogemus. Ehk nagu ütles Georges Bataille: tahan. et kogemus viiks mu sinna, kuhu ta läheb, mitte et ta läheks sinna, kuhu mina tahan. Ainult nii on võimalik sündmus. Eepos oli lihtsalt optimaalne lahendus. Mul oli tekkinud terve hulk aime ja intuitsioone, mida ei saanud enam väljendada näiteks teadusliku tekstiga (neid olen ka avaldanud). Ja kirjutama asudes ma ei teadnud, kuhu viimaks välja jõuan: teadsin ainult, kuhu ma minna ei taha.

Milline on teie teose ideaalne lugeja – kas see peab olema keegi, kes on süvitsi kursis eesti rahvapärimusega?

Ei. Ideaalne lugeja on keegi, kes pärimusest ainult natuke teab, nii et tal on olemas mõned lihtsad orientiirid, aga ei ole veel kujunenud kindlaid eelarvamusi. Maastik ei hirmuta teda enam, aga ta on avastusretkel ja hoiab silmad hästi lahti. Hea lugeja võib olla ka see, kes pärimusest midagi ei tea, kellele kõik on üllatav ja kes alatasa satub segadusse. Siis sõltub palju tema tahtest ja sädemest, sest kui nupp ei noki, ega siis ei jõua ka kuhugi. Kolmas võimalus on tõesti, et lugeja teab asju veel paremini, ta lihtsalt jälgib mängu ja on huvitatud tehnilistest üksikasjadest, sellest, kuidas mingi trikk on tehtud. Selline lugeja võib olla suurepärane kriitik, aga võib ka olla tüütu pujään, kes solvub, sest ta ei tunne tekstis ära oma juba selginud ja hangunud pilti. Siis pole midagi parata, talle polegi raamat mõeldud. Muide, mina ei ütleks „rahvapärimus“, sest aadlipärimust meil kogutud ei ole, rahvapärimus ongi ainuke. Niisugused mõisted nagu „rahvaluule“, „rahvatarkus“, „rahvatants“ ja „rahvalik traditsioon“ on mõttetud pleonasmid, 19. sajandi seisusliku ühiskonna rudimendid. Aadlit pole ju ammu enam. Tõsi küll, vastandada võib tööstuslikku massikultuuri (meelelahutus) ja isetekkelist pärimuskultuuri, aga „rahvalikud“ on nad mõlemad.

Kas ka kaasaegset pärimust peaks aktiivselt koguma ja talletama?

Pärimuse kogumine saab hoo sisse siis, kui tekib tunne, et oluline osa sellest on peagi kadumas. 19. sajandi teisel poolel läksidki lahti kogumise kampaaniad, ilma nendeta oleks palju huvitavat kadunud, ja tõtt öelda oli tollalgi alles ainult pärimuse fragmente. Küsimus on aga selles, miks pärimust talletada? Ja kuidas olulist ära tunda? Tänapäeval on pärimus massikultuuriga segunenud, sellepärast ei saa tihti aru, kui omapärane see õieti on. Ja kellele seda peaks pärandama? Saja aasta pärast on Eestis hoopis teine maastik (või ütleme, saarestik), võib-olla tunnevad siis inimesed ikka huvi selle vastu, kuidas muistsel ajal elati, aga kas neid huvitab ka praegune aeg? Või vaevab neid ainult küsimus, kust saada pudel puhast vett? Mina tõesti ei tea. Ehk on oluline, et midagi arhiividesse kogutust rändaks suulisesse traditsiooni tagasi, sest suuline pärimus on püsivam, kõik paberid ja digitaalsed salvestused võivad hõlpsasti hävida. Ja siis pole praeguse pärimuse kogumisel sügavat mõtet, küll hiljem selgub, kas keegi viitsib seda mäletada.

Olete palju tõlkinud luulet ja muid tekste. Kuidas suhtute aga enda tekstide tõlkimisse, kas pole hirmu, et ehk ei oska tõlkija mõtet edasi anda?

Tõlkimine on uue teksti loomine. Kui autorinime ei oleks, polekski väga tähtis, millised on tõlked teistesse keeltesse. Ehk paneb keegi midagi olulist juurde, miks mitte? Aga autorinimi tekitab sunni: peaksin ikkagi teadma, mida mulle omistatakse. Inglise või soomekeelseid tõlkeid olen sellepärast hoolega lugenud. Tõlkijatele tavaliselt meeldib, kui autor ise aitab tekstikohti täpsustada, sest tõlkija eesmärk on ümberkehastumine, kellegi teisena esinemine. Aga on ka tõlkeid mandarini, hindi, heebrea või udmurdi keelde, mis vahel tehakse inglise keele kaudu… Neid ma kontrollida ei suuda. Siis tuleb asjasse suhtuda umbes nagu purjetamisesse: sadamast sõidetakse välja lootusega, et tuult ikka on, ja et see pole liiga tugev.

Missugune on paik, kus te kõige enam armastate kirjatööd teha?

Kõige parem on kirjutada kodus, kus kõik on tuttav ja ümbrus ei hakka segama. Vahel on ka hea töötada kuskil metsakodus, mõnes maamajas või ateljees. Olen tööd teinud ka kaugemal, näiteks Itaalias või Austrias, aga siis hakkab asi sujuma ikkagi alates hetkest, mil ümbrus pole enam nii uus ega nõua kogu tähelepanu. See on omamoodi paradoks: selleks et kirjutada midagi huvitavat, on kõigepealt vaja väikest annust igavust. Jah, kirjutada saab ka väga põnevas või äärmuslikus miljöös, aga tulemus on määramatu, sest tekst muutub kergesti hüplikuks ja hämaraks.

Küsis Mariin Lõksuhiir.

Loe Mariini arvustust Hasso Krulli eeposele “Kui kivid olid veel pehmed” siit!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.