Eesti luulerebane

merimetsa

Kaur Riismaa „Merimetsa“
Jumalikud Ilmutused, 2014. 80 lk.
Toimetaja: Triin Marjapuu
Kujundaja: Matthias Sildnik

 

 

 
Alates aastast 2011 on eesti luulemaastikul hiilinud üks isevärki tegelane. Piiludes värsikadakate vahelt lugejat, on luulerebane Kaur Riismaa võlunud suurt hulka andunud austajaid. Kuigi tegemist on siiski üksiku hundiga võib tema käevangust pea alati leida mõne rebasepreili: Punase sõstra tüdruk on varjuline. / Marjad pole punased ega lehed rohelised. (lk 36). Või isegi mitu: Tikripõõsa tüdruk on rõõmsam. (lk 37). Teises käes hoiab Kaur tavaliselt midagi kangemat, eales purju jäämata. Nõnda ta vaikselt hiilib ja luuletab – noist rebasepreilidest, hommikutest, päevadest, naerust ja yksildusest ning kes teab millest veel.
Seekord on Kaur ekselnud Merimetsa või Seewaldisse: Armastus on Seewald. / Armastus on kinnine osakond. / Arstid lahkusid Hallidesse sadamatesse. // Meie peame ise hakkama saama. (lk 7). Riismaa luules on midagi sellist, mida pole juba ammu nähtud ega kuuldud, selline omapära, et hakka või juukseid katkuma. Kaur ise ja tema luule on rahulik ja rahustav. Juhtub häid asju ja halbu asju, aga lõppude lõpuks polegi see nii oluline: ja tema, tema vesi on nii hele, / et paistab lõpuni läbi, / paistab alguseni läbi, / paistab ajast läbi, / paistab solvumistest ja muredest, ta paistab / muredest, nutust ja naerust, ta paistab läbi (lk 23).
Oluline on vaid armastus ja mõistmine, et tegelikult on kõik muu tühine: Sina oled aeg, / mis viib kaasa nimed / ja kulutab mu sõnade / suurelised paleed tolmuks (lk 43). Riismaa nukker stiil: Üks rakett langes nukralt alla lainete poole. / Tähed põlgasid ta ära. / Tähed ei salli lärmi. / Suured plahvatavad vaikuses. (lk 77) ja meisterlik sõnakasutus jätavad mulje nagu ta olekski alati vaid luuletanud ja luuletab veel igaviku ääreni: Me ütleme: „kõige lõpus,“ „surm,“ „haud,“ / ainult seepärast, / et ei kannata tajuda / suure ringkäigu igavest / rahu ja mõttetust. (lk 76). Tundmused, mida luuletaja suudab edasi anda on minu jaoks ühed uuema eesti luule võimsaimad.
Kaur Riismaa on klassik juba oma eluajal. See muudab arvustaja töö kuramuse keeruliseks, sest mida ikka öelda luuletaja kohta, kes on hea, on alati olnud hea ning suure tõenäosusega on seda ka edasi. Loodetavasti imetlevad luulearmastajad ka kauges tulevikus Kauri liivalosse ja need ei vaju unustuse liivakasti.

Paul Raud

Loe Pauli intervjuud Kaur Riismaaga siit!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.