Ootusest ja lumest

kiri-kodust

 

Carolina Pihelgas “Kiri kodust”

Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 74 lk.

Kujundaja: Maris Kaskmann

 

 

Luule – sõnamängude, üllatuslike mõttekäikude ja mitmetähenduslikkuse maa hõlmab endas tihti oskust öelda väheste sõnadega palju. Samuti võlub mind selle žanri juures võimalus tõlgendada kogumikus peituvaid ideid, lugusid mitmel erineval viisil. Juba intervjuust selgus, et minu mõtted teosest on käinud autori omadest kohati teistel radadel, aga võib-olla polegi vaja selles valdkonnas lugejana päris naelapea pihta tabada? Või ma eksin?
Minu jaoks kumas kogumikust läbi suur ootus mingi etapi lõpust, et saaks tulla muutused – igatsus uue aja, värskete tuulte järgi nagu selgub ridadest „Tahta ei oska midagi, ainult/oodata. Kaua enam ei lähe,/ puuoksad võtavad värvi, jõgi/ hülgab jää. Rebida end lahti/ ja istuda selle teadmisega maha, /esimeste rohulibledeni.“ Olulist rolli seejuures mängisid ka liikuvus või seisak – mõlemas olukorras, nii klaasistunud pilgul aknast välja vaadeldes või teekonnal, mis silme ees kangastusid, keerlesid mõtted ootuse ümber. Unistused muutustest tundusid aga vahel täiesti elu seiskavat ja panevat järele mõtlema – aga sööstaks kogu täiega edasi, kohe? Miks mitte! Ometi see hetk päriselt ei saabunudki.
Soojus koos äratundmisrõõmuga, mida see kogumik pakkus, ilmnesid minu jaoks tegelikult alles keskel. Lisaks sellele, et kodu on tähtis ja armas paik, jäi mulje, et autorile on see seotud väga tugevalt just elu alguse ja lõpuga. Seejuures käis teosest mitu korda läbi võõrandumise ja lahkukasvamise teemad, millega samastusin: „Nojah, puud on kõrgemad/ ja me suhtleme ka teistmoodi, aga muidu oleks/ kõik justkui varem. Ainult need kivid, mis/ sadasid otse taevast meie kunagisele haua-/ platsile, vot need ei lähe tõesti meelest.“ Samas ei jäänud distants alati lõplikuks – mälestused ju jäid. Järgnev salm tekitas aga tunde, et need ongi minu meenutused: „Need on kellegi teise mälestused./ Mõte suvepäevast, järeleandmatust/ leitsakust, ristikupunast. Ehk ei/ olegi vabadusel lõhna. On ainult/ paar tobedat nalja hiljem kalda peal,/ rammestus, päikeselaigud silmalaugude/ taga – ja siis tagasipöördumine,/ sõnatu üksiolek.“ Ja ma tundsin ise kõiki neid lõhnu, nägin seda päikesepaistet ning katsusin külma lund – mõnesõnalised olukorra/aastaaja kirjeldused tõid selle kogumiku niivõrd palju lähemale.
Mõnigi kord oli mõtiskleja kodus, kuid mõtetega hoopis kaugemal. Eks sealt saigi alguse välismaa seikluste mulje minu peas. Lisatõuke sain salmist: „…vahetada/ telefoninumber; elukoht;/ kirjutada võõras keeles,/ vormida suu tema klusiilide järgi,/ võtta omaks tema tobedad võrdlused.// Tihke aktsent/reedab su niikuinii. Võib-olla loodad,/ et keel unustab su. Ehk lõpuks unustabki.“ Kaduda, sulanduda, ära haihtuda kodu lähedal või kaugel (nagu juhtub ka teose kõige olulisema sümboli lumega) tabab mõtisklejat ka teose keskel. Impulsiivne soov saada õhust kantud, minna mujale, kust saadetakse kiri tagasi koju, lõpetabki selle loo.
Lõpetuseks vast mu lemmikfraas, mis lihtsalt jääb kummitama: „Võiksid varjuna alla puude/ vahele libiseda, kadudagi, aga toast/ kostuv muusika hoiab miskipärast sind/ tagasi – need kauged noodid poovad/ sind vaikselt jälle olemise külge.“

Andrea Annus

Andrea intervjuud Carolina Pihelgasega loe siit!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.