Intervjuu Vahur Afanasjeviga

afanasjev

Vahur Afanasjevi neljas luulekogu “Kuidas peab elama” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Vahuriga.
Millal alustasite luuletamist, mis teid inspireeris?

Teismelisena. Kõigepealt inspireeris Tõnu Trubetsky, siis Hando Runnel, Arvi Siig, Villu Tamme, Kivisildnik, Jaan Kaplinski, Karl Martin Sinijärv. No ja nii edasi. Õigem oleks vist öelda, et need mehed olid eeskujuks, inspireerisid aga tüdrukud, seiklused, reisimine ruumis ja eneses, igavese kevade otsingud. Praegu insipreerib füüsiline töö.

 

Kirjeldage protsessi, kuidas jõuab üks luulekogu mõttest kaante vahele ja raamatupoodi.

Mul napib aega luuletustesse süvenemiseks. Kui tuleb terake, toksin telefoni ja pärast faili. Kui veab, oskan enamvähem tervikliku luuletuse teha, aga ausalt öeldes kipuvad tekstide lõpud loha minema. Kui faili on kõvasti üle saja lehekülje, tuleb hakata harvendama.

Luulekoguni jõudmises tuleb ise projektijuht olla. Teha eelvalik, leida toimetaja ja kirjastaja. Honorari küsid Kultuurkapitalist ning kirjastaja küsib trükikulud sealt samast. Müügitulu on luulel tühine, Kultuurkapitalita eeldaks kirjastamine, et autor on hull ning tahab oma joga tingimata ära trükkida, müüb kasvõi korteri maha, aga teeb ära.

“Kuidas peab elama” algas samuti tekstide eelvalikust, nii et need enamvähem haakisid, aga tervikut veel ei moodustanud. Siis tirisin paati Eesti parima toimetaja Kajar Pruuli ning ühe parima kujundaja Asko Künnapi, kes võttis kirjastamise enda kanda. Hästi tuli välja.

Kohe ilmub mu järgmine luuleraamat “Tünsamäe tigu”. Toda kirjastan Tartu NAKi kaudu praktiliselt ise. Toimetab Kaur Riismaa, kujundab Katrin Kisand. Raamatupoodi jõuab Rahva Raamatu ja Apollo kaudu. Parem on, kui asjaajamiseks on loodud juriidiline keha, näiteks MTÜ või OÜ.

“Tünsamäe tigu” tuleb omanäoline asi, kuna aluseks on mu maakodu ümbruse paigad ja inimesed. Eks sedamoodi raamatuid ole viimasel ajal tehtud, aga ma teen pöörasemalt, absurdihuumoriga.

 

Kas teie värskeimas luulekogus on siis luuletused, mis õpetavad, kuidas peab elama?

“Kuidas peab elama” nimilugu on irooniline. Isegi eneseirooniline. Esitan seda mõnikord käreda bluusina. Kui 2010 Eestisse naasin, täheldasin, et hästi palju inimesi jätavad mulje, justkui oleks elu valem neile selge, aga kitsamas seltskonnas muudkui hädaldavad. Mõni kipub teisigi õpetama. Avastasin, et ma olen sama lollakas. Ja siis tegin teksti, et meelest ei läheks, kui loll saab olla.

Kuidas elada? Vene keeles öeldakse “Kak žõt?” Suurem osa inimestest on selle küsimusega üht või teistpidi kimpus. Lihtne on tahta kellekski saada, keeruline leppida enda olemusega ning rakendada ennast parimal võimalikul viisil. Eks ma seda küsimust uuringi.

Vastutus hakkamasaamise eest lasub iseendal, teisi süüdista ja pidavalt midagi nõuda on totter. Ei ole ainuõiget elamise viisi. Kui tahta materiaalses plaanis rohkem, tuleb omandada oskused, mille eest makstakse. Kui ühiskonnalt hüvesid tahta, peab vastu andma. Kes tahab luuletada, võiks enne praktilise ameti ära õppida, sest luuletamine ei pruugigi hästi välja tulla ning kõht võib tühjaks minna. Läks jälle teiste õpetamiseks, justkui ma teaksin paremini. Ei tea. Igaüks peab oma elu ise ära elama – julgelt edasi!

 

Kas pigem eelistaksite välja anda ühe eduka luulekogu, kuid mitte kunagi enam kirjutada, või aastaid midagi avaldamata “sahtlisse kirjutada”?

No mul on see jama, et enam ei mäleta, mitu raamatut olen avaldanud. Sest mõttes on mu võimalus üheks tähtteoseks maha mängitud. Avaldamise pluss on, et saad tagasisidet. Mu enda jaoks on tekstidel “parim enne”, paari-kolme aasta pärast on imelik lugeda, sest inimene muutub, areneb. Vanast peast oskan vast vanu asju lugeda. Päris põnev kullakaevandamine võib tulla, kui kõvakettad õhku ei lenda.

Aga nii üldiselt – edukas luulekogu mind ei rahuldaks, aga üks tõeliselt suur romaan või romaanitsükkel, umbes nagu Pasternaki “Doktor Živago” või Aleksei Tolstoi “Kannatuste rada”, võiks täitsa piisata. Kui Nobeli võidan, asutan napsivabriku ja jätan kirjutamise maha.

 

Mis teeb teie jaoks ühe luuletuse nauditavaks ja kordaläinuks?

Kui tekst efektse avangu järel laiali ei vaju ning emotsioon püsib üle viie minuti.

Küsis Saskia Puusaar.

Saskia arvustust Vahur Afanasjevi luulekogule “Kuidas peab elama” loe siit!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s