Kaunis minut Afanasjevi luulega

kuidas-peab-elama

Vahur Afanasjev “Kuidas peab elama”
Näo Kirik, 2014. 80 lk.
Toimetanud Kajar Pruul
Kujundanud Asko Künnap

 

 

 

 

Kui ühel sombusel esmaspäevaõhtul veebruaris keset koolivaheaega sammud raamatupoe poole seadsin, et nimetatud luulekogu arvustamiseks soetada, ei olnud mul üldse aimugi, mida Afanasjevist või tema loomingust oodata. Olen terve senise elu üsnagi luulevõõras olnud ning kui mulle käidi välja idee ühe Kultuurkapitali [kirjanduse sihtkapitali] aastaauhindade nominendi raamatust kirjutada, kõlas see mulle huvitava väljakutsena. Läks nii, et enamiku luulekogust neelasin ühe õhtuga ning hiljem tulin meelsasti enim meeldinud luuletuste juurde tagasi, et nende ridade vahelt taas uusi ja uusi mõtteid noppida.

Luulekogus “Kuidas peab elama” on koos (vaba)värsijupid maalt ja merelt magushapust minevikust ja heletumedast tulevikust. Mitmelgi pool kajastub autori lapsepõlv 70ndate- 80ndate Eestis ehk mälestused kolhoosist, valgetest villastest sokkidest ja joodikust traktoristist: nemad nad usuvad kindlalt / elu on kuradi lihtne / paar pudelit palgapäeval / kuni impeerium püsib (lk 11). Mitmed luuletused oleks kui poisikesena maal vanaema juures kirja pandud, kuid neis kõigis on peidus karm ja aus tõde tollase eluolu kohta.

Afanasjevi eripäraks võib nimetada ühiskonnakriitilisuse, esitatud omamoodi julgel ja naerutaval moel. Paralleele luuakse Nõukogude aja ja universaalse maailmapildi vahel: ja välismaa autosid enam pole / kõik need ilusad asjad / on juba vanad sõbrad // teine päev uues maailmas / enam ei taha banaani / nüüd tahaks proovida maksakastet (lk 31) ning ära märgitakse ka Eesti kui omamoodi rahvusriik: päris palju uusi maju / aga veel mitte ühtegi neegrit / veel mitte ühtegi hiinlast / endiselt mitte / ühtegi liivlast / ega karvast mammutit (lk 30). Talle meeldivad iseloomulikud hääled: hääl / boiler hakkas tööle / kass närib krõbuskeid / seda on varemgi olnud // hääl / umbne akord esimesel kitarril / võimsa mootori hääl / esimest korda 200 sees (lk 46-47) ja meeldib tunda end tähtsana: ma olen tark inimene / hakkan tasapisi / inimeste keelest aru saama (lk 68).

Vahetevahel paistab silma ka autorile vast mitte nii iseloomulik malbe ja ilus, klassikaline stiil: ilus aeg / on alati olnud / mitte kunagi siin / mitte kunagi praegu // kaunid minutid veetlevad tunnid / mälus nagu tammevaadis / küpsevad lugejaile söögiks (lk 35), mis on minu lemmikluuletuseks. “Kuidas peab elama” on ühtaegu söakas, isiklik ja sitke. Justkui peituks kaante vahel – Afanasjevi enda sõnadega – valge protestantlik maailm.

Saskia Puusaar

Saskia intervjuud Vahur Afanasjeviga loe siit!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.