Intervjuu Toomas Raudamiga

raudam

Toomas Raudami luulekogu “See on T” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale luule kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Toomasega.

 

 

 

 

Mis Teid kõige rohkem luuletusi kirjutama inspireerib?

Tegelikult pole need luuletused ja ma pole neid kuskil nõnda nimetanud, raamatuis on žanrimääratluse kohal tühi koht. Kaalusin vahepeal isegi selliseid nimetusi nagu „proosatused“, mis olnuks küllalt täpne, sest nii saanuks ma vihjata ilmaolekule, millestki ilmajäetusele (ilma proosata, ilma nimeta), samas ka vägivaldselt tõrjutud luule kõlalisele kohaolekule. Või isegi „röhatused“, mis klappinuks minu kavatsusega kirjutada madalat, sõna tõsises mõttes porist proosat, katki kisutud kraapivaid lauseid, midagi nii lihtsat ja madalat, et selle taevases päritolus polnuks vähimatki kahtlust. Lõpuks siiski loobusin. Mulle meeldib teha seda, mida ma ei oska – kõndida köiel, kombata piire. Kirjutada. See on minu T.

 
Kui lugeja loeb Teie luulet, kas ta saab siis teada midagi ka Teie isikliku elu kohta või on see siiski peamiselt fantaasia?

Lubage alustada kaugemalt. Dylan Thomasel oli üks märkmik noorepõlve luuletustega. Neid luuletusi töötas ta üha uuesti ümber, tegi neist uusi. Usun, et see kehtib ka kõige kohta, mida mina olen kirjutanud, alates esseedest ja lõpetades kuuldemängude ja kuulimängudega (viimasest olen tänu ühele oma sõbrale kaudselt osa saanud). Üht tean ma kindlasti, mul on täiesti ükskõik, mida minu „luuletustest“ arvata võidakse. Kiituse või kirumise ajal istun mina oma ammuilma kadunud vanaema süles akna all või mängin temaga laua taga „linna põletamist“. Tavalise proosakirjutamise puhul see päris nii pole. Seal võin ma mõnikord püüda lugejat erinevate võtetega teadlikult enda külge köita ja loota, et keegi seda tähele paneb. Kui seda juhtub, siis paraku küll harva. Millest see ka ei tule – ka andetus tuleb siin arvesse, ma ise olen esimene, kes seda usub – mina ennast muutma ei hakka. Ei hakka karjuma kirjanikkaupmeeste merkantiilses ühiskooris (lugeja võiks rahule jätta, nagu ka kirjanik, vajab ta üksindust, mitte müügi edetabeleid), ei hakka kirjutama „teravaid“ teoseid. Ei sure ka nälga. Ei, ikka ei!
Küsimusele vastates. Kõik kirjanikud, kelle loomingus on nende endi elu väga tähtsal kohal – Proust, Nabokov, Kundera – on eranditult kõik eitanud otsest seost elu ja kirjanduse vahel. Seda teen ka mina. Mul on tunne, et kui ma seda ei tee, siis olen enda sisse lubanud kellegi, kes oskab mõelda vaid kategooriates „põhjus“ ja „tagajärg“. Mul on vähe fantaasiat, kuid sellest piisab, et alustada oma lugusid kusagilt väga kaugelt, mulle tundmatutest kohtadest ja tegelastest (kes äratavad minus pigem hirmu), jõudmaks tegelikkuse tuuma, valuni.

 
Teie uusimas luulekogus ”See on T” on suur osa luuletusi seotud surmaga. Millest see tuleb?

Ei usu, et see osa oleks seal suurem. Lühidalt: kus surm, seal ka armastus. Veidi pikemalt: kloun ja kirjanik surevad erinevalt; kloun sureb, kirjanik aga jääb ellu, ehkki ta seda ei taha.

 
Mida üldse tähendab ”See on T”?

Olen sellele eelnevalt vihjanud, eelkõige on See ikka Tee, igal juhul mitte sile, pigem jalataldu veristav kruus kui asfalt. Või siis tõesti vasar, nagu on Andres Rõhu kongeniaalsele kujundusele toetudes osutanud Rolf Liiv oma adekvaatses arvustuses. Või kirka, millega ma endale jää sisse hauda raiun. Mida rohkem tähendusi, seda parem. Samas on T ka täht alfabeedis. Kunagi tegin ma endale tähestiku, kus püüdsin igale tähele leida mingi minu arvates sobiva omaduse ja värvi. Kahjuks ma sellest enam midagi ei mäleta. Praegu ütleksin, jah, ütlengi, et T on minu jaoks tugev teras, tarm, tagasivõtmatus jms. Ja tee, millel pole pooli. Värviks aga must, kuid ilma igasuguse sentimentaalsuseta.

 
Mis teeb Teie jaoks luuletuse heaks luuletuseks?

See ei erine proosast – tunne. Kõik muu on vaid ettekääne. Kunagi oli mul üks lugeja, kes kirjeldas mulle tundeid, mida erinevad read ja lõigud temas tekitavad. Oli suur rõõm tunda nende tunnete kokkulangemist. Ma pole kunagi olnud õnnelikum.

Küsis Olivia Tammisto.

Olivia arvustust Toomas Raudami luulekogule “See on T” loe siit!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.