Urmas Vadi alleaa

vadi reas

Urmas Vadi “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”

Tuum, 2014. 231 lk.

Toimetanud Kajar Pruul

Kujundanud Andres Rõhu

 

 

Urmas Vadi uue novellikogu pealkiri “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” on tabavaks iseloomustajaks kogu raamatule. Ükskõik kui väga me ka ei prooviks, mõne aja pärast on sõnade järjekord ikka meelest läinud. Meelest on läinud, kus ja mis täpselt. Kindlalt on peas vaid esimene sõna: kuidas. Ja see kuidas jääb hiljem alles ka kogu raamatust. Jääb nende ridade rahulik, kulgev meeleolu. Jääb see, kuidas autor meile kõigest kõneleb. Jääb nukrus ja huumor. Ja see ei lähe kohe kuidagi meelest.

Juba esimesest lausest köidab Vadi lugeja oma loo külge: “Ütlen kohe ära, et mulle käivad närvidele inimesed, kes hämaras toas päevakardinat liikumas nähes arvavad, et see oli UFO.” Nii lihtsalt ongi lugeja tal pihus. Ja lahti ei lase ta enne viimast. Tegelikult, kui nii mõelda, siis ta lahti vist ei lasegi üldse. Võib-olla mõne on lasnud. Kes teab, see sõltub ju lugejast ka.

Novellidele lisavad põnevust Vadi tegelastena kasutatud reaalsed isikud, kellele ta on jätnud nende päris nimed ja kellega ta teeb kõikvõimalikke kummalisi tükke, mis ilmselgelt tegelikult sündinud ei ole. Kohe tekivad lugeja peas kujutluspildid ja arutelud, kui palju seal siis ikkagi tõtt on ja kui suur osa on fiktsioonil? Millised iseloomuomadused on ainüksi Urmas Vadi tegelaskujule omased ja millised kuuluvad päriselt Urmas Vadile, kirjanikule? Aga teadmine, et vastust tegelikult teada ju ei saa, vist lisabki lugudele mingi salapärase võlu ja pingestatuse.

Teatrikooli õpilasena vaimustasid mind lood Allaberdist ja Hallist Vurrust, Marino Torinost ja Alle Aast, teatriteemalistest arutlustest. Ja näis, et ka autorile on teatrimaailm oluliseks paigaks ja inspiratsiooniallikaks. See kirjanduse ja teatri segu mõjub ühtaegu mõnusalt ja kummaliselt.

Kõik novellid on kuidagi nukrad ja sisaldavad sellist omamoodi nullpunkti. Kord on eluga ummikusse jooksnud Urmas Vadi ise, kord mõni sõber. Kuid lugedes on tunda, et see punkt on tegelikult juba möödas ja sellele vaadatakse tagasi kerge iroonilise muigega. Ahastus on olnud, aga nüüd liigutakse edasi. Mõned lood justkui venivad, ei taha nii kergelt oma puändini jõuda. Aga nad venivad kuidagi omal naljakal kombel, nii et tahaks neile öelda: “Venige pealegi, mul on aega küll.”

Ma ei tea, kas see on nüüd paslik võrdlus, kuid “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” jättis niisuguse mulje, et Vadi on leidnud üles oma joiu. Oma isikliku laulu. Ja nüüd tasapisi läheb seda laulu mööda edasi. Võib-olla reas. Lakkamatult uusi nüansse leides, oma joiu piire kompides. Ja seda rida on jube ilus jälgida. Seda humoorikalt kurblikku joigu. Sellest saab, muide, kohe aru, et see on just tema oma.

Maria Koff

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.