Intervjuu Mait Vaiguga

vaik

Mait Vaigu novellikogu “Tööpäeva lõpp” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Maiduga.

 

 

Kust te saate oma loominguks inspiratsiooni?

Tänasest, eilsest ja vahest ka homsest.

 
Mil määral põhinevad raamatus “Tööpäeva lõpp” olnud lood teie endi kogemustel?

Enamus tekstid on nagu ikka võrrand fantaasiast ja läbielatust, vahetult „enda eluga“ on tihedamalt seotud ehk paar jutustust. Kahjuks on nii, et kui sa kirjutad ka väljamõeldud tegelastest siis ammutad keskkonna ikka tuttavast olustikust või ainest. Seetõttu on väga hea kui kirjanik või kirjutaja on võimalikult avatud, puutub kokku erinevate maailmade ja väärtustega, teab erinevatest valdkondadest, on veetnud oma elu mitte ainult kirjutuslaua taga ja mingis üheses ring- või seltskonnas. See on tänapäeva kirjanduse üks vaesusi, see et kirjutatakse liiga palju tegelaskujudest kes on teineteisele sarnased, enamasti haritlased, evivad samu probleeme ja sama vaatenurga alt, samas filosoofilises keeles ja materiaalses keskkonnas.

 
Kas teil on kirjanike või luuletajate seas eeskujusid?

Mulle meeldib aina rohkem põhjamaine kirjandus, kindlasti olen saanud tugevaid mõjutusi vene kirjandusest aga ka eesti klassikud, Tammsaare ja vaieldamatud lemmikud Oks ja Ristikivi.

 
Millised oleks teie soovitused noortele kirjanikele?

Vastasin sellele juba osaliselt teises vastuses. Võimalikult lai silmaring ja mitte ainult raamatu või teadmistepõhine, ikka kogemused avavad nö inimhinged. Öeldakse, et kaasaegne kirjandus on põhiliselt stilistka – päris nõus ma sellega ei ole… Aga kui stilistikast siis äärmiselt oluliseks pean rütmi, eriti lühiproosa puhul, Tarkovski on öelnud, et filmis määrab kõik montaaž, see on filmi alus… Kirjutamises siis stilistika ja rütm. Muidugi on see ainult asja väline, nähtav pool, tegelikult ikkagi tunnetus, see mida sõnadesse ja ridadesse alati panna ei saagi, see on oluline… Mõlemat peaks valdama, esimest, vormi saab harjutada ja viimistleda, teise puhul on raskem… Seda seisundit edasi anda, seisundit või maailma millest jutustus või lugu pealtnäha üldse ei räägigi. Tihti on aga nii, et „seisundikirjutajad“ jätavad unarusse vormi ja vastupidi. Kirjutatakse mingi „lugu“, tunnet aga pole, sarnaneb rohkem reisikirjeldusele või vestele. Loomulikult võib ka nii ja kuigi ma ise viimastest suuremat ei pea siis tegelikult – „lugusid“ on vähe, enamasti klišeed ja suurem osa tänapäeva kirjandusest püüabki olla nö „tundekirjandus“.

 
Millal võib oodata teie järgmist proosa- või luuleraamatut?

Ei julge midagi kindlat lubada aga jutustusi on kogunenud kümmekond, ehk juba sellel või tuleval aastal.

Küsis Erik Richard Salumäe.

Eriku arvustust Mait Vaigu novellikogule “Tööpäeva lõpp” loe siit!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.