Intervjuu Urmas Vadiga

urmas_vadi_patrik_tamm_04

 

Urmas Vadi novellikogu “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Urmasega.

 

 

Foto autor: Patrik Tamm

 

Teie loomingus on olulisel kohal teater – kas teater suudab teie arvates midagi, mida kirjandus ei suuda ja vastupidi?

Kindlasti midagi siin on. Jäin selle üle pikalt mõtlema, et mis on need erinevused ja sarnasused ja mida suudab üks ja mida teine ja jäin nii mõttesse, et lõpuks tunduvad teater ja kirjandus nii erinevad, et ma ei oskagi midagi vastata. Aga midagi kindlasti seal on.

 

Kas tõeliselt hea kirjandus saab sündida ilma kannatuseta?

Vast saab. Ma arvan, et kogu seda kannatuste teemat on üleeksponeeritud. Et tõelike kirjanik on alati haige ja näljas ja vaene ja üksi ja tõeline kunst sünnib läbi kannatuste. Ja eks inimesel on omad kannatused ja kannatustest kirjutades on hea ka teise inimeseni jõuda, tekitada dialoogi ja end samastada. Dostojevski kannatas, Juhan Liiv kannatas, selles kannatuses on tõesti midagi õilist ja ülevat, sest ka Jeesus kannatas ristil olles meie kõigi eest. Kannatus on justkui midagi suurt ja võimast. Ja kunst, mis selle kannatusega tegeleb on kah nagu suurem ja olulisem sellest kunstist, mis tunneb rõõmu soojast rannaliivast ja mere loksumisest.
Ka mina tunnen, et ma vahel kannatan nii väga. Ja tunnen, et see kannatus on suur ja ma olen läbi selle kannatuse seotud teiste kannatajatega. Aga kui ma sellel kannatuse hetkel proovin sellest kirjutada, anda edasi seda tõelist kannatust, siis ma olen vaadanud, et minu puhul tuleb välja üks paras puss. See, et hästi kirjutada, on vaja ikka mingisugust teist meeleolu, siis võib kirjutada ka kannatustest hästi.
Ma just praegu loen lastele õhtujutuks Kiviräha Sirli, Siim ja saladused. Seal on üks eriti kuri kirjanik Lammas, kes elabki kannatustest ja kirjutab jubedaid lugusid ja mõtleb välja, mis hirmsaid asju võiks väikese Peetrikesega juhtuda. Vaat, see kirjanik Lammas ma olla ei tahaks. Ja samas ma ei usu, et näiteks Kivirähk on kogu aeg oma kirjutamise ja eluga sõiduvees ja kirjutab oma lahedaid lugusid, ma arvan, et tal on kah omad kannatused. Ainult et see, kuidas ta asjad välja tulevad ei ole sellised nagu oleks need tekstid kirjutanud lastekirjanik Lammas.
Kui raske oli Teie jaoks päris alguses oma loominguga avalikkuse ette tulla ja kas aja jooksul on selles osas ka miskit muutunud?

Minu probleem, kui ma nüüd tagantjärgi vaatan, on selles ehk, et ma just liiga kergelt ja liiga vara tulin avalikkuse ette. Oleks võinud rohkem oodata, mitte avaldada. Ütlen täiesti siiralt, et paar-kolm mu esimest raamatut võiks täiesti vabalt olemata olla. Aga seda ütlen ma ka tagantjärgi, sest seal ajal oli väga oluline, et midagi ilmuks, et kõik teaksid, et ma olen kirjanik. Samas ma ka väga ei põe, ju neid esimesi avaldamisi oli kah siis ikkagi vaja, et liikuda kuhugi edasi.
Aga täna on selle publiku ette tulemisega kuidagi teistmoodi. Ja selle viimase jutukogu puhul ma küll mõtlesin, et ma kirjutan sellele sada protsenti alla, aga samas ma mõtlesin, et äkki nüüd mingid inimesed hakkavad mind pidama halvaks inimeseks või segaseks. Aga näe, nüüd olen siiski nomineeritud oma raamatuga ja näib, et kõik on ikkagi nagu hästi. Üldse peaks sellest mõttest lahti saama, et mida teised arvavad ja kelleks nad mind peavad, sest mul tuleb endale aru anda, et ma tegelikult ei olegi mingi hea inimene. Mu tekstid ei tegele sellega, et näidata end kõige parema inimesena. Kunagi meil oli Jüri Ehlvestiga vaidlus, et kas kirjanik peab olema eetiline, moraalne jne. Mina väitsin toona, mingi kümme aastat tagasi, et peab, Ehlvest, et mitte. Aga nüüd ma arvan samamoodi nagu tema. Kirjanduses ei peaks olema mingeid eetilisi-ebaeetilisi teemasid. Kirjandus on ikka midagi muud kui käitumisõpik.

 

Eesti keele tunnist on vist kõigil Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilastel meeles lause, kuhu on tarvis komasid panna: Nuppe keerab hoopis Urmas Vadi, noorema põlve kirjamees, ja saade on kohe särtsakam ja mängulisem. Kas Teie kirjandustunnid juhatasid Teid kirjandusele lähemale või pigem takistasid?

Ohoo, see on küll üllatus, et sihukese lause peale keegi komasid õppis panema. Tore teada. Aga nüüd ma olen vaadanud, et mind enam ei peetagi noorema põlve kirjameheks. Keskiga hakkab vaikselt ligi hiilima.
Aga minu gümnaasiumi kirjandustunnid juhatasid mind täpselt sinna, kus ma praegu olen. See oli väga oluline aeg tänu minu kirjandusõpetajale. Kui temasuguseid oleks rohkem, siis ei küsiks kirjandusõhtul iga viies raamatukogutöötaja, miks kaasaegne eesti kirjandus on nii ropp.

Küsis Maria Koff.

Maria arvustust Urmas Vadi novellikogule “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” loe siit!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s