Intervjuu Maarja Kangroga

11040259_819964798078811_814905729_n

Maarja Kangro novellikogu “Hüppa tulle” on nomineeritud 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Maarjaga.

 

 

 

 

Kas te tunnete ennast praegu pigem luuletaja või proosakirjanikuna ja mis on neis kahes žanris kirjutamise põhiline erinevus?

Tunnen ennast pigem proosakirjanikuna. See, mis ma öelda tahan (see fraas kõlab nii pidulikult, et tahaks selle ümber jutumärgid panna), võtab kõige paremini proosa kuju. Proosat kirjutades on mul väiksem distants oma materjaliga.

Luule peab – minu ideaalis – ilmuma efektse ja kontsentreeritud keelepildina, tabava valemina, ja niisuguse teksti suhtes on autori (vähemalt minu kui autori) distants alati suurem kui proosaga. Luuletus sünnib rohkem juba valmismõelduna, välgatusena, mis tõukub sust ära. Proosa võimaldab tegelase mitmekülgsemat väljajoonistamist, niisugust kaevumist elu ja inimvaimu tumedusse, mis luules läheks koormavaks. Luule analüütilisus on teistsugune.

Aga suudan siiski kiiresti luuletaja kuju võtta, kui tarvis. Usun, et luuletaja minus on ülbem kui proosakirjanik.

Noored inimesed, kes kirjutama hakkavad, võiksid arvesse võtta, et igasugu rahvusvahelised festivalid on enamasti mõeldud luuletajatele. Aga proosal on mõistagi rohkem lugejaid.

 

Mis on mõned eesti keele kõige ilusamad sõnad?

Sakris, ragisev, selge, sünge. Ilusas sõnas on 2-3 silpi, see võiks alata kaashäälikuga ja sisaldada näiteks r-i või mõnda alveolaarset või velaarset klusiili. Tähendus ja sõnas peegelduv kõnelejate hoiak peaksid muidugi ka inspireerivad olema, hea kõla üksi ei aja asja ära (“perse” on ju ka suhteliselt heakõlaline).

 

Millised maailmakirjanduse (ja ka Eesti) klassikud on teid kõige rohkem inspireerinud? Kas need on ajas muutunud?

Thomas Bernhard inspireerib mind jätkuvalt. Kui tunnen, et mu oma toon ja hoiak on käest ära, lähevad magedaks, aitab Bernhardi lugemine joone peale.

Läbi aegade on veel meeldinud Frisch, Faulkner, Böll, Beckett, Tšehhov. Lagerkvist, kuna olin üsna varakult ängihuviline. Viimase aasta üks lugemiselamusi oli Philip Rothi “Nemesis”, suurepärane käsitlus inimese kibestumisest – samuti teema, mis mind paelub.

 

Nüüd juba aasta tagasi saite ka kogus „Hüppa tulle“ ilmunud „Atropose Opel Meriva“  eest Friedebert Tuglase novelliauhinna. Mis seda novelli kirjutama ajendas? Mis seostub teil Tuglase kui ühe Eesti novellikirjanduse alustalaga?

Selle novelli ainese sain oma õelt. Kirjutama ajendas jälle üks võimalus käsitleda vastuolu inimese põhimõtete ja soovide vahel. Kui seda vastuolu pole, ei tule head tegelast ega lugu.

Tuglasega seostub esmalt koolipõlv. Kirjanduse õpetajad haipisid “Väikest Illimari”, mis tundus hirmus tüütu. Hiljem, keskkooli ajal meeldis mulle väga “Inimese varju” idee. Tunnen igal juhul solidaarsust kolleegidega, kes oma loomingut muudkui töötlevad ja viimistlevad.

 

Kuidas vastaksite ise novellis „Luule!“ tegelastele esitatud ankeediküsimustele „For me, poetry is…“ ja „I write, because…“?

Olgu, vastan selle loo laadis: 1) …a peculiar regime of highlighting some parts of experience; 2) …I don’t want to regret that I didn’t.

Küsis Saara Liis Jõerand.

Saara arvustust Maarja Kangro novellikogule “Hüppa tulle” loe siit!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s