Tõsised inimesed tõsises maailmas

m_kaas_6-TRYKK-OK
Mudlum ,,Tõsine inimene”

ZA/UM, 2014. 199 lk.

Toimetanud Kajar Pruul

Illustreerinud Martin Luiga

Kujundanud Indre Suur

Kui võtta ,,Tõsine inimene’’ kätte, siis on ta harjumatult kerge. Kõvakaaneline trükk, pea kakssada lehekülge, aga tundub ikka õbluke, sõrmede all natuke siidine ja sõbralik.
Ja kui ,,Tõsine inimene’’ avada, leiavad silmad kõige esimesena Martin Luiga paberilõiked. Hoolikalt sõrmeotstega paika libistatud-liimitud stseenid raamatu seest, musta ja valgega. Pilk jääb neisse kinni ja ei lase paar pikka sekundit järgmist lehte keerata. Juhatab sisse. Võibolla on asi selles, et ma olen niivõrd noor, aga minu jaoks kuuluvad paberilõiked ajaliselt umbes samasugusesse ‘’kuskil siis’’ kaugusesse nagu lakitud sektsioonikapid ja kristallvaasid. Mis ei pruugi muidugi üldse tõsi olla, aga avab sellest hoolimata järgneva teose stilistikat erakordselt hästi.

Raamatu tagaküljel ütleb Mart Kangur tsitaadis, et “kirjanik (Mudlum) joonistab paari tõmbega välja asjade dünaamika”, mis on väga ilusalt öeldud, eriti sest mulle Mudlum väga meeldib, aga lugedes tundus mulle, et nende kiirelt, maailmaloomise tarkusega tõmmatud joonte asemel on seal hoopis hoolikas kompositsioon. Alustades asjadest, seades nad ettevaatlikult mõnikord päris ja mõnikord väljamõeldud kohtadesse, ümbritsedes neid päikesesäbrude, lõhnade ja õhus heljuva tolmuga. Ja siis, kui tahta, et asjade vaikelust saaks lugu, poetatakse sinna veel killukesi kellegi elust, tehes lõhnad mälestuseks ja tolmu kaduvikuliseks. Nagu siis, kui tilgutada kuivemapoolsete vesivärvidega pildile lopsakaid veepiisku – värvid sulavad üksteise ja paberi sisse, nii et ei olegi enam aru saada, kus oli valge, kus oli salatiroheline ja kus meresinine.

Sest tõesti, see on üks tõsine raamat. Tõsine ja natuke nukker, sellist ilusat sorti nagu vihmaga toas istumine, tundes ennast korraga väga väiksena. Kõik elavad oma elu ja võitlevad selle vaikselt minema libisemisega, unustamise ja ära kadumisega. Ei tea, kas inimesed saaksid samamoodi ära kaduda nagu sukad või klaaskuulid, nii et keegi lõpuks enam isegi ei mäletaks, kus ja kuidas neid sukki kanti või klaaskuulikesi nipsutati. Vanad inimesed oma vanades kodudes, kus kõik kasvab võssa, vikatid roostetavad kuuris ja asjad, mille läbi enda mälestust kestvaks teha, kuhjuvad sahvririiulitele. Sest et tuli uus aeg, aga mitte uued inimesed.

Mudlum kirjutab hästi ja õiglaselt sellest väikeste kodanike elust – kiindumusest omandisse, tõsise elu elamisse, kuigi see käib ammu üle jõu, ja pidevalt fotode vaatamisse, sellest ilusamast ajast, mida lõpuks poleks justkui isegi olemas olnud, sest mälestusi on liiga palju sahtlitest välja võetud ja nad on pleekinud ning muutunud hoopis teiseks. Ja ta kirjutab ka sellest, kuidas sellele kõigele vastu ei saa. Lõpuks jood ikka samamoodi kohvi nagu su ema, käid suviti roostes vikatiga heina niitmas ja siunad ka samamoodi. Isegi kui arvad, et ei taha ja ei tee.

Mina enam sellist aega ei näe, ma võin ainult sellest lugeda ja ette kujutada, kuidas oli osta pirukaid ja kuulata raadiot; ja kas kassi kõrva tagant sügamine käis siis teise tundega kui praegu. Tõenäoliselt mitte, aga ma ei saaks seda ealeski kogeda ja sestap on selle peale huvitav mõelda.

Kui aga nüüd võtta ette need teised, ilukirjanduslikud lood, läheb asi keerukaks. Raske on eraldada memuaare väljamõeldistest ja kui juhtub, et see õnnestub, siis on suure enamuse sisu ikkagi samasuguse burdooniga: staatiline, isiklik ja erakordselt tundlik, mis omakorda soosib kaldumist kurvameelsusesse.

Kaks lugu aga murravad sellest foonist kirsipaarina tordil välja – Sulisław Zawisza ja hea emand Ada Nosek, kelle juures esimene kostiliseks on. Nende juures on midagi väga rõõmustavat peale seda pikka rändu võõrastes eludes ja võõrastes kohtades. Kui poleks mainitud külmutatud pitsat ja Torusiili, oleks seda sündmustikku vabalt võinud erinevates aegades liigutada ja panna see maha sinna, kus see kõige suuremat rahulolu pakub. Minu jaoks on see justkui midagi eelmise sajandi algusest, ainult ilma sõja ja mureta. Kõik puud on alati rohelised ja linnud siristavad irvakil köögiakna taga, kui pahur emand Nosek kohvikannu tulele paneb. Kostiline segab auväärt emandat ja ega kostilise enese tunded emanda suhtes ka kõige soojemad pole, aga siiski elatakse koos ja pestakse nõusid tähendusrikka kolistamisega, sest isegi tülidel on oma koht kooskõla moodustamisel. Suurt midagi ei juhtu ja ei hakkagi juhtuma. Kõik käib alati ringiratast ja ei tekita suurt muret.


,,Kella seitsme ajal hommikul kostis välisukse kolksatus. ,,Muudkui kolistavad, ööhulgused.’’ torises Ada poolkuuldavalt ja vahetas külge. Aga uni enam ei tulnud. Siis tõusis ta üles ja läks kööki endale kohvi tegema.’’

R.T

R.T intervjuud Mudlumiga loe siit!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.