Põlvest põlve

elus

Jan Kaus “Ma olen elus”

Tuum, 2014. 280 lk.

Toimetanud Indrek Koff

Kujundanud Andres Rõhu

“Ma olen elus” on lugu verest ja lootusest. Esivanematelt päritud negatiivsetest iseloomujoontest ja lootusest, et äkki on võimalus katkestada see põlvest põlve kanduv needus. Äkki on võimalik sellest kuidagi välja rabeleda.

Raamatu tegevus hõlmab kahekümnenda sajandi keskosa kuni tänapäevani välja ja läbib tervelt kolme põlvkonda. Raamatu keskpunktiks on üks suhteliselt väike ja mitte kuigi rahvastatud (muidugi välja arvatud suvel, sest suvise hooajaga kaasnevad ikka suvitajad ja turistid) poolsaar Tarurootsi, kus tegutses okupatsiooni ajal mesindussovhoos ja millest sai puhkepaik paljudele julgeolekutöötajatele. Eesti iseseisvumisega kaovad poolsaarelt nii mesilased kui ka inimesed, Tarurootsi jääb elupaigaks vaid üksikutele. Kõik tegelased on Tarurootsiga ühel või teisel viisil seotud. Mesinik Karl, kes elas Tarurootsis, hoolitses mesilaste ja mee eest ega lasknud ennast vähimalgi määral keerulisest poliitilisest seisust puudutada.  Jaamaülem, kes hirmust ja vihast pidevalt ennast oma naisele ja lastele vägivaldselt meelde tuletas. Tema naine Armilde, kellel varajases nooruses oli armulugu Soomes, keda oli õnnistatud suurepärase lauluhäälega (mille ta hiljem andis edasi ka ühele oma poegadest, kes sellega just kõige ettevaatlikumalt ringi käia ei osanud) ja kes hiljem müstilisse Karli armus ja seetõttu ülejäänud osa oma elust lilli külvates veetis. Nende lapsed Georg ja Harald, kellest üks pärib ema muusikalise ande, teine aga isa agressiivsuse ja kes saatuse või lihtsalt liiga nõrga isiksuse tõttu seda ahelat katkestada ei suuda. Üksteise täielikud vastandid, Georg optimist ja väga jutukas, Harald aga pessimist ja kidakeelne. Haraldi kaks last Eve ja Mihkel, Eve ema venelanna Lara, Mihkli ema eestlanna Marje. Eve poiss Rasmus ja Mihkli tüdruk Kelly. Bänd, kuhu Mihkel juhuste toel laulma sattus ja sealt varsti lahkus, sest talle tundus, et ta pole seda ära teeninud. Camocorpe’i (firma, kes ostis Tarurootsis maid, et seal geneetiliselt muundatud kummelit kasvatama hakata) töötaja Hajun Dehelar, tema sekretär Rebeka ja töötaja Kaim. Kunagi Camocorpe’ist põgenenud surematu Arnold Huitberg, kes Tarurootsi saarel redutas. Hannes Alter, Tarurootsis elav poliitik. Tarurootsi kohaliku kiriku pastor Rops. Müstiline Kassnaine, kes algul pelgalt müüdina näib, aga lõpupoole reaalsuseks saab ja tundub isegi igati usutavana. Ühesõnaga on tegelasi ja tegevusliine palju ja see nõuabki lugedes pidevat keskendumist.

Kuna raamat on kirjutatud lühikeste peatükkide ja lausetega, on seda hoolimata paljudest ja läbisegi vahetuvatest tegelastest lihtne lugeda, mis aitab paremini sisule keskenduda. Iga peatükk jutustab eraldi tegelasest ja hüppab ajas edasi-tagasi. Vahelduseks peatükid, kus on kirjeldatud ainult tegelase mõtteid, mineviku meenutamist ja pihtimist. Tänu sellele on kergem mõista tegelaste mõtte- ja käitumisviisi, mida autor on hästi tabanud. Terve raamatu vältel avastad sa üha rohkem tegelaste ja nende vaheliste suhete kohta. Õpid neid järk järgult tundma ja tahad neist aina rohkem teada saada, sest nagu juba vanasõna ütleb: süües kasvab isu!

Raamat keskendub põhjalikult vere kaudu edasi kanduvatele omadustele ja sellele, kuidas nendest vabaneda saab, kuidas need ajapikku läbi mitme põlvkonna kaovad või hoopis uuesti esile kerkivad. See räägib hirmust, et saatust on võimatu muuta, et see, milline keegi on, on paratamatu. Elutahtest ja inimesteste suhetest. Ja armastusest.

“Ma olen elus” on igati ära teeninud mõlemad tunnustused, nii Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna kui ka Kultuurkapitali auhinna parima proosateose eest. Tegu on suurepärase romaaniga, mille lugemist ei saaks kuidagi kahetseda. Ainukeseks natuke nõrgemaks punktiks on võib-olla see, et liiga paljud teglased surid vägivaldset surma, aga kindlasti ei sea see raamatu väärtust kahtluse alla. Kuigi terve lugemise vältel on raamatul masendav meeleolu, lõppeb see siiski lootusrikkalt, positiivse noodiga. Pealkiri “Ma olen elus” sobib raamatule suurepäraselt, mida kaugemale sa jõuad, seda rohkem ärkab raamat ellu. Lõpulehel võib raamat küll uhkelt tunnistada: “Ma olen elus.”

Joonas Koff

Joonase intervjuud Jan Kausiga loe siit!

Advertisements

One thought on “Põlvest põlve

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.