Kareva unenäod maailmast

maailma-asemel

 

Doris Kareva “Maailma asemel”
Verb, 2014. 80 lk.
Kujundanud Piia Ruber
Järelsõna Ott Raun

 

 

 

22 aastat tagasi, aastal 1992, vastvalminud teises Eesti Vabariigis ilmus Loomingu raamatukogu sarjas aasta seitsmendal kuul Doris Kareva luulekogu „Und nägin maailmast“. Juhtus aga nii, et raamatukaante vahele ei sattunud mitte ainult Kareva luulekogu, vaid tema luuletused segamini šoti kirjaniku Saki novellidega.

Apsaka süü läbi ei saanud luulekogu tähelepanu, mida oleks väärinud, ja vajus pikemaks ajaks – kahekümne kaheks aastaks – unustuste hõlma.

Läks aga õnneks, ja eelmise aasta teisel poolel anti raamat uuesti välja; nii sattusingi ma seda lugema.

 

Kujunduselt on uue pealkirjaga „Maailma asemel“ pisike, õhuke must-hall raamat, mis riiulite vahel pigem märkamatuks jääb; minagi pidin raamatupoe töötaja abi küsima, et seda leida. Kuid otsimine on seda väärt, sest juba esimesest luuletusest peale päris lõpuni välja lausa lennutatakse lugeja poole eht-Karevalikku emotsioonirikast, sensuaalset poeesiat.

Eriti lühidalt kirjeldaksin raamatu temaatikat sõnaga märterlik. Ikka ja jälle ülistab Kareva end ümbritsevat maailma, selle ilu ja koledusi, kuid peamiselt siiski inimesi – just läbi ennastohverdava, ehk kergelt masohhistlikugi stiili läbi. Ometi ei saa öelda, et tegemist oleks enese maha tegemise või teistest madalamaks seadmisega, eneseväärikus jääb Karevale lõpuni alles, teiste eest nii-öelda hoolitsemise kaudu saab ta seda juurdegi.

Veel midagi, mis lugedes pähe lõi ja mind mingil määral isegi ehmatas, oli tõsiasi, et luuletused on ju rohkem kui kaks aastakümmet tagasi kirjutatud – ajal, mil Nõukogude impeerium oli alles-alles koost lagunenud ja Eesti vabariik, demokraatia ja vabadus seisid vankuvatel varsajalgadel. Mis mind selle juures üllatas – sest tänapäeval saab ju veel väga palju vanemaid luuletusi ja luulekogusid lugeda – oli see, kui ajakohase ja muutumatuna raamat mulle mõjus. Kui ma ei teaks, et tegemist nõnda vanade luuletustega, ei oleks ma sellest aru saanud.

Jälle suutis Kareva oma loominguga mind ja loodetavasti ka paljusid teisi imestama panna. Sest kui poeet või antud juhul poetess suudab oma luulega midagi muuta hinges, mis luuletuste loomise ajal veel elus inimene ei olnudki, siis võib öelda, et tegemist on andega.

Emmi Kõiv

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.