Koledusest loodud ilu

10475974_843868379008200_1879565936929115187_o

Autor: Ivan Võrõpajev

Tõlkija ja lavastaja: Lembit Peterson

Kunstnik: Andri Luup

Helilooja: Helena Tulve

Osades: Laura Peterson, Ott Aadam, Maria Peterson, Maria Klenskaja, Mare Peterson, Eva Eensaar

 

Alles oleme Lembit Petersoni lavastatud Ivan Võrõpajevi eelmise näidendi „Joobnud“ mõju all, kui Theatrumis tuleb välja teine sama paari Võrõpajevi ja Petersoni näidend “”Delhi“ tants“. Ja jälle on publik lummatud nii suurepärasest tekstist kui lavastaja valikutest. Kuigi mõlemad näidendid kõnelevad tõsistest teemadest ja koosnevad väiksematest alguse ja lõpuga näidendikestest („Delhi tants“ on juba autori poolt nii kirjutatudki), on nad lavastuslikult väga erinevad. Kui „Joobnud“ oli kirju ja tegevusrohke etendus, siis „Delhi tants“ on justkui vaikselt kujunev kett, kus iga lüli, iga järgmine stseen on siiski veel ka osa eelmisest.

Näitemängu ülesehitus on ebatavaline. See on tükeldatud seitsmeks näidendiks, mida ühendavad tegevuspaik, tegelased ja asjaolud. Terve etenduse kompositsioon on natuke tantsisklev, algab pisut kõhklevalt ja vaikselt, siis teeb paar kiiremat ja esialgu arusaamatut sammu, tekitades sellega ehmatavat segadust. Mõne aja pärast aga rahuneb ja aitab vaatajal mõista rütmi sügavamat tähendust. Kõik on nagu pidevas tantsus ja tegelased on justkui tantsijad. Terve elu on tants. Vaatamata sellele, et etenduse jooksul keegi kusagil ei tantsi, on tantsu kohalolu selgelt tajutav.

Igas väikses näidendis jõuab laval viibiva tegelaskujuni teade kellegi talle lähedase inimese surmast. Surma kohal olles talitavad inimesed erinevalt. Mõni saab šoki, teine tunneb end süüdi, kolmas ei tunne aga üldse midagi. See paneb inimesed nii laval kui saalis vaatama minevikku, suhtesse iseenda ja lähedastega ning mõtlema kadunukesega läbi elatud hetkist. “Delhi  tants“ on lavastus, mis hõlmab inimese elu ja olemise tähtsamaid teemasid: armastus ja surm, süü- ja kaastunne, ilu ja valu.

Kõigi lavastuse osade ühiseks tegevuspaigaks on haigla ooteruum, kus kõneldakse elust, surmast ja loomingust. Kõik jutud tiirlevad Delhi tantsu ja baleriin Katja ümber, kes selle välja mõtles. Peategelane Katja (Laura Peterson) on tantsu loonud Indias Delhi turul nähtud ja kogetud, ka füüsiliselt endasse vastu võetud valust, inimeste kannatustest, räpastest loomalaipadest, hingematvast lehast. Kogu see õudus on muudetud ülendavaks tantsuks. Loodud on õnnelik tants, mis sai alguse teiste õnnetustest. Kaunis tants teiste koledatest läbielamistest.

Dialoog dialoogi järel näeme, kuidas keegi peale Katja ei suuda päriselt mõista, mida tähendab õnnelik olemine ka siis, kui asjaolud selleks mingit otsest põhjust ei anna. Õnnelik olemine vaatamata kõigele, mis on juhtunud. Ja võib-olla isegi õnnelik olemine just selle kõige juhtunu pärast. Inimesed ei talu, kui keegi suudab ka kõige õnnetumas olukorras säilitada rõõmu, sisemist õnnelikkust, ka inspiratsiooni. Nii ka Katja ema, kes ei suuda vastu võtta (nagu ta ise etenduses korduvalt ütleb) oma tütre häirimatut meelt ja „Delhi tantsu“ ehk koledusest loodud ilu, süüdistades tütart kaastunde puudumises. Kuigi just kaastunne on see, mis on Katjast teinud just selle, kes ta on, võimaldades luua ka selle tantsu.

Vaatajal saalis on keeruline end kellegagi etenduses samastada ja tundub, et ka näidendi tegelased ise ei ole päris kindlad, kummale poole noatera nad just astuda tahavad või juba astunud on. Kõik on pidevas muutumises. Ja tants ei peatu hetkekski.

Sirel Tammisto

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.