Voolin puust ja värvin punaseks

                                                 

Kalju Kruusa 9789949382514.jpg“Äädikkärbsed”

Kirimiri, 2015. 128 lk.

Toimetanud Elli Feldberg

 

 

 

 

Äädikakärbsed on väikesed tüütud putukad, kes tunduvad ilmuvat eikuskilt kohe, kui unustad lauale pooliku õuna või lõhkikukkunud ploomi. Äädikakärbsed on kummalised, nende lend kaootiline ning neist ei saa kuidagi lahti, mitte enne, kui moosikeeduhooaeg on läbi.

Kalju Kruusa (kodanikunimega Jaanus Valk) „Äädikkärbsed“ koondab kaante vahele seni avaldamata luuletused, kaootilise ülevaate mitmete loomeaastate pudemetest. Autori enda luuletuste ja meeleolupiltide kõrval saab nautida tõlkeluuletusi, mis teost tasakaalustavad ja tervikuks põimivad.

Kruusa eripära peitub kõigepealt tema ainulaadses stiilis. Üldlevinud luule- ja keelereeglid on tema jaoks liiga tavalised. Ta võtab endale vabaduse vormistada kõik oma äranägemise järgi ja kasutada enda loodud veidrat murrakut, mida nimetab vanaema köögikeeleks. See aga ei tähenda, et Kruusa seaks sõnu ritta juhuslikult või hoolimatult. Otse vastupidi – sõnad on keeletundlikult valitud ning peenekoelised ja väljapeetud isegi oma argisuses. Kõige märgatavamaks omapäraks võib pidada õ asendamist y-ga – teatud mõttes on tegemist otsekui autori järjekindla allkirjaga, matriitsiga, millega iga luuletuse omaks vermib.

Raamatut alustab Kruusa mõjusa pöördumisega võimalike kriitikute poole: Kui ei saa synadega hakkama,/ lypetan igaveseks luuletamise./…/Hakkan hoopis puunikerdajaks – / voolin puust ja värvin punaseks./ Kas kõik said aru? (lk 5).

Luulekogu on oma olemuselt äärmiselt intelligentne. Kruusa näol on tegemist polüglotiga, kes valdab seitset või rohkematki võõrkeelt. Seega kajastuvad teised kultuurid mitte ainult tõlkeluuletustes, vaid ka Kruusa enda loomingus. Autor ei häbene kasutada oma luuletusteski viiteid enda tõlgitud luulele, mis muudab nii tema tõlke- kui ka loomeprotsessi üheks tervikuks (lk 59). Kruusa varasemate luuletuste hulgast leiame nii mänge võõrkeelsete sõnadega (lk 7) kui ka peenutsemist eestikeelsete sõnade võõrapärasemaks muutmise näol (lk 11).

Sisult mõjuvad luuletused lihtsalt. Kruusa jälgib, tunnetab, märkab ja kirjutab. Luuletused ja miniatuurid sisaldavad põhiliselt kohakirjeldusi, hetkeemotsioone, mõtisklusi või isegi unelmaid. Kruusast jääb mulje kui vaoshoitud luuletajast, kes ei vaja liiga suuri ja õõnsaid sõnu oma mõtete edasiandmiseks. Samas tekivad kahtlused, kas kõik on ikkagi nii lihtne, ehk on argise või sõnamängulise pinnavirvenduse all mingi sügavam alltekst, mingi tuumakas elutõde. Ja siis tekivad omakorda kahtlused, et järsku veab luuletaja lugejat ninapidi, luuletustes polegi mingit metatasandit. On vaid see, mida sa loed ja mida luuletaja kirjutab, lase ainult sõnadel endast läbi voolata.

Luulekogu on eriline, kuna annab võimaluse jälgida autori arengut. Kogumiku alguses sisaldab Kruusa looming peamiselt looduskirjeldusi, milles eriline tähtsus on merel: Vesi ise on nii süütult süütult sinine. Mu silm tabab ka halli ta hingel, mis annabki talle erilise elavuse ja ilmekuse (lk 23). Samuti kasutab autor pikki loetelusid, mis loovad elavalt looduslähedase pildi: maapind on kuum. lamasklen rannaniidul, /mis on kuiv. kastehein, linnurohi, tulikas,/ naistepuna, ristikhein, angervaks, metsmaasikas,/ kannikesetuustik (lk 6). Juba nendes luuletustes on näha autori keskendumist detailidele ja püüdu leida oma eripära. Kui nüüd umbes sealmaal tekitab Kruusa omapära lugejas võõristust, ei tasu luulekogu pärast esimest katset kõrvale visata. Kruusa stiili sisse elamine on vast kõige raskem, peagi lugeja harjub ja leiab end tema luuletuste lummusest.

Edaspidi lisanduvad looduskirjeldustele armastusluuletused. Looming muutub mitmekesisemaks ja ka mõtisklevamaks. Autor teeb teravaid märkusi nii ühiskonna (lk 49) kui ka areneva tehnoloogiamaailma kohta (lk 50). Samas võime luuletustes jälgida autori käekäiku hommikust õhtuni, saada osa tema isikliku elu detailidest kuni kogetud tänavavägivallani välja (lk 53). Märgata on ka idamaise filosoofia eksistentsiaalseid mõjusid: Sündisin/ ja surusin käe rusikasse/ Kui ta avasin, olid sinna sisse muljut/ saatusejooned (lk 12).

Järsk muutus Kruusa luules toimub sajandivahetuse aegu – luuletused on äkitselt kompaktsemad ning tundub, et poeet on leidnud oma niši, kasutades peeneid kalambuure. Kruusa ei loobu enese loodud murrakust, vaid muudab seda veelgi mõjuvamaks ja erilisemaks. Tundub, et autor kombib ka sürrealismi piire: kuu olla seda nägu/ et ta täna hüppavat/ tyepoolest alla/ muidugi/ olevat see enesetapp/ aga ainult kultuuriliselt (lk 78).

Kalju Kruusa „Äädikkärbsed“ on luulekogu, mis võlub lugejat oma lihtsuses ja aususes. Kui alguses tundubki tegemist olevat veidrate luuletuste kaootilise valikuga, siis tasapisi hakkad tajuma tervikut, nautima stiili- ja keelemängu, otsima elutõde. Ja lõpuks tunned, et neist luuletustest ei saa kuidagi lahti. Nii nagu äädikakärbestest ikka.

Anna Elisabeth Lõuna

 

Üks kommentaar “Voolin puust ja värvin punaseks

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.