Üks valu, üks melu, üks elu

päikesepiim

Heljo Mänd “Päikesepiim”

TEA, 2014. 48 lk.

Toimetanud Silva Tomingas

Illustreerinud ja kujundanud Krista Saare

 

 

Kõnnin raamatupoes. Mu pilk peatub lihtsal putkedega illustreeritud valgel raamatul. „Päikesepiim“ – loen ma, Heljo Mänd. Meenub lapsepõlv, kui ema õhtuti, mina poolunes, vahvaid lugusid just selleltsamalt autolt ette luges. Tuntud lastekirjanik täiskasvanute luuleteoste riiulis, huvitav. Haaran ootusärevalt kõite ning avan juhuslikult  leheküljelt:

 

Maailm on meri

ja mina – rand.

Liivaterades laulab

andeksand.

 

Milline vaikselt karjuv tundeküllasus, milline kõiksuse kokkuvõtt! Minu raamaturiiul ei või eksisteerida ilma selle teoseta, need read peavad mu toas elama. Teostan parima võimaliku tehingu; loetud eurode eest soetan endale ühe inimese elu. Luulet ostes ei jääda kunagi vaesemaks.

Tume talveõhk kohkub „Päikesepiima“ ees, tunnen valgust endasse voolamas, kui teel koju esimesi värsse loen. Esmalt tabab mind ootamatu äratundmisrõõm. Luulesse põimitud elu algusaastad on edasi antud puhtalt, tõetruult (vältimata karmi reaalsust: Milline malbus kehas, / kus pühakoda! / Ainult … elu on terav kui oda.), kuid vaid paari leheküljega. Kõik edasine on minu jaoks kohati ennustus või aimdus tulevikust.  Algab inimese noorus, eneseotsing. Autor on väga selgelt kujutanud aega, mil inimvõrsed uitavad elu võimaluste metsas ning teevad vigu, kohtuvad valede inimestega, kuid lõpuks leiavad oma päevade katuse. See osa luuletustest on noorele inimesele aktuaalseim. Samas ehk igavavõitu, kuna ümberjutustatud olevik ei pruugi olla paeluv. Minu jaoks suudab Mänd vastupidist – avastan avastamise uusi tahke, loen kui avastusõpetust.

 

Otsisin tähtedest sõnu.

Või kirjutasin neid sinna?

Lasksin endast kõik lahti,

kes libistas minna

 

pilveks, kes tuuleks,

kes kimalaseks.

Kes tuli tagasi kodukaseks,

 

kes jäi püsima latva,

kes rohtu.

Ükski ei hoomanud enam

eluohtu.

 

Ristinud end suure õhinaga luuletuste minategelaseks, põlen ootusest, mis minust edasi saab. Valus on lugeda, kuidas esimene armastus justkui magusalõhnaline lilla takjas, mis puudutades kohe külge hakkab, end vahedate konksudega pikaks ajaks varrukasse haagib. Teravate ogadena kriibivad sõnad mu kurku. Õnneks mitte kauaks.

„Ära nuta, lilleke. Elu on nagu Ameerika mäed, ei ole päikest ilma vihmata, iga asi on millekski hea…“ Need klišeed kehtivad paratamatult „Päikesepiimas“. Lõppude lõpuks, mainin taas, kirjeldab teos inimese elu, ning see ongi üks suur klišee. Ometi leian, et terves luulekogus pole Mänd kasutanud ühtki kulunud sõnakõlksu, vastupidi, ta loob ise neid teistele kasutamiseks, sünnitab kulunu värskeks.

Koidab olemise helgem aeg. Hakkan fiktiivset ennast leidma, saan sõbraks vaikusega, mõtetega, unetute öödega. Autor tekitab minus mugava üksilduse tunde, lausa soe hakkab. Värelev lõõm nagu lõkkeleek valitseb järgmistes luuletustes. Ma armun:

 

Nüüd on hinges vaikus.

Mitte tüüne tühjus.

Hinges kõnnib ringi

armastuse ühtsus

 

Sinu-minu valgus,

meie vabariik.

Armastus on äkki

jaaniõhtu-kiik.

 

Kõrgus. Kõrgus. Kõrgus.

Sõnajalaõis.

Jumal märkamatult

mind Su sooviks lõi.

 

Mõneks leheküljeks jagub rahulikku õndsust. Sünnivad lapsed. Mänd, kirjeldades, kuidas indu täis järglased saavad oma elujõu, imedes emast päikesepiima, mainib elegantselt ära teose pealkirja: Suudpidi päikesepiimast / mind imesid tilgatuks, / kuid minu valgete rindade kaudu / terendab maailmauks. Terve raamat saab siinkohal teise mõtte – kesksele teemale, elule, lisandub Päike. Kõik, mida meie eksistents hoomab, tuleneb ühest lättest. Nõnda vaikselt, justkui märkamatult suudab autor toonitada olulisimat.

Järsku kukun mineviku kuristiku teravate ogade otsa. Meenub noorus, valed valikud, valed inimesed. Kirjaniku kirjeldatud katkised killud, närbunud pungad haavavad mindki. Tahaksin karjuda (aga läbi luuletamise, Männi loomingust kiirgab mulle inspiratsiooni).

Noorele inimesele tuleb täiesti tundmatuna luulekogu järgmine osa, kus autor süüvib sügavale minategelasse, lahendamaks mineviku keerdkäike ning tuleviku mõistatusi. Luuletused õpetavad vaikselt, leebelt, kohati karmilt mind keskealise tegelasega samastuma. Paari luuletusega olen viiekümneaastane ennast tasapisi juba sõrmeotstega puudutav inimene. Kuna seda teemat kirjeldava luule osakaal on suurim, sulan minategelasse taas jäägitult ühte. Samal ajal nii uudne kui ka tuttav tunne. Tasapisi saan endaga sinasõbraks.

Luulekogu viimane osa on umbes sama osakaaluga, kui on noorusaeg; ma saan vanaks. Mul on võimalus kogeda seni tundmatut elatunupõlve. Alati on mulle see aeg seletamatult huvi pakkunud. Kuidas nad end tunnevad, need kaheksakümneaastased inimesed? Esialgu tajun valu nii mõtteis kui kehas.

 

Nägu pisarais,

paistes, turdunud,

on murest

murdunud.

 

Käib küürus,

jääb endale jalgu.

Valu igasse

varbasse valgub.

 

Elu lõppeb aga lepliku õndsusega, maailmale andestamisega. Kõik ilmas avastanud, jääb üle vaid kombata uusi radu enda sees. Sellist vanadust olen varemgi osanud ette kujutada, viimased read tunduvad justkui oletuste kinnitusena. Tunnen end sajaastasena: Maailm on kõigega leppinud. / Noogutab. Jaatab. / Hämaras pilk / pimedusse vaatab.

Männi metafoorid on meeletult tabavad. Raskuseta suudan tunda end pisikese rohukõrrena (Hingekõrgusel / kõigun kui kõrreke, / olen / oalillevarreke.) või hoopis terve maailmana (Kõikjal on valge, / pole ainsatki valet. / Maailmal on äkki / minu enese pale.). Hakkan aknast välja vaadates kõikjal hingi nägema.

Vastupidiselt tema eelmisele täiskasvanuile mõeldud luulekogule „Hingamisruum“, kus enamik luuletusi on loodud vabavärsis, on siin meisterlikult ümber käidud riimiga. Kohati tekib selge rütm, ent etteaimamatud sõnamängud on hoopis sagedasemad. Parema kõla saavutamiseks rikastavad luuletusi mõned toredad Heljo Männi enda välja mõeldud sõnad.

Lugenud teose nüüdseks mitu korda läbi, tunnen, et elasin paralleelelu. Kellegi teise mured, rõõmud ning läbielamised said minu omadeks. Saja aasta võrra rikkamana oskan osavamalt koguda ja targemalt jagada enda valget päiksepiima.

Kristel Zimmer

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.