Täna õhtul: Volk ja Onu Bella!

kaks neitsit

Peeter Volkonski ja Igor Maasiku sit-down comedy “Kaks neitsit”

Veebruari keskel ilmunud Arteris oli intervjuu kahe huvitava mehega, nimelt Peeter Volkonski (tuntud ka kui Volk) ning Igor Maasikuga (esinejanimega Onu Bella). Lugu üllatas mind mitmeti. Esiteks ei osanud ma aimatagi, et need kaks võiksid kuidagi ühendatud olla, teiseks, et nad lausa koos teatrit teevad, ning kõige tipuks, et just neil on olnud kõige magusam jälgida aktuaalse kooseluseaduse käänulist teed vastuvõetud seaduste salveni. Artikli läbi lugenud, hakkasin suure huviga Vanemuises toimuvat etendust ootama.

***

Volk ja Bella on justkui kirkad, mis tugevaimast kivistki tasapisi, kuid tahtekindlalt läbi löövad. Mehed alustavad peenestusprotsessi humoorika sisenemisega. Ilmselt spontaanne välk-selgest-taevast-idee; ometi saab argimuresid täis publik end soojaks muheleda. Jätkatakse kildudega nõukogude ajast, mis sobib keskealisele vaatajaskonnale nagu rusikas silmaauku. Saal täitub tunnustavate aplauside ning ohjeldamatute naerukihinatega. Minu kui noorema põlvkonna esindaja jätavad sellised seigad üsna külmaks. Muidugi on omaette komöödia  naerust moonutatud vanemate kaasvaatajate jälgimine. Nurisemiseks pole põhjust.

Mida aeg edasi, seda teravamad ning pealetükkivamad on kirkahoobid. Esinejate lugudes harvenevad metafoorid (rääkides sovetiajast on ilmselt möödapääsmatu tabavaid ning passiivselt kommunismi solvavaid kujundeid kasutada). Kui pool õhtut olen end n-ö punasena tundud, siis nüüd hakkan vaikselt seda tooni kaotama. Saan suutäie naerda, kui Volki loos rubla devalveerub ning kasutusele võetakse kroon. Hoobilt hakkab minu mõistus esinejate omaga ühes taktis käima. Olen läbi ja lõhki Eesti vabariigi laps; mõistan sini-must-valgeid kõnekujundeid. Nurisemisest pole enam juttugi.

Vaatamata minu kivisele hoiakule ning meeste kohati liiga ülevoolavale huumorile, on neitsid mu lahti raiunud. Muigama ajab isegi Onu Bella väga ilmekas kehakeel. Ta käed jutustavad  lugusid paralleelselt suuga. Volkonski muudavad huvitavaks peetud hoiak ning tasased itsitused jutte pajatades. Vürtsi lisavad Bellale juba automaatseks muutunud tegevused; ta suitsetab läitmata sigaretti (loodetavasti mitte vihjates John Greeni bestselleri haigetele teismelistele) ning lonksab aeg-ajalt piima. Silmatorkavad, kuid samas passiivsed viisid, kuidas publikut  iga pisemagi detailiga naerutada. Maasik näib olevat näitekunsti meister!

Etendus kulmineerub kirkahoobiga otse lõõgastust otsiva keskealise mehe-naise naerupunkti. Onu Bella pruun ning peaaegu alasti tantsiv keha (kandes vaid punaseid speedo’sid) naelutab rahva säravad pilgud lavale. Oh seda naeru, oh seda käteplaginat… Kindlasti on mõne vaataja jaoks aga piir ületatud ning tuleb vaid pooleldi kannatades, pooleldi piinlikust tundes stseeni lõppu oodata. Neitsid tõmbavad elegantselt otsad kokku. On garanteeritud, et publik lahkub saalist heade emotsioonidega.

Peeter Volkonski ja Igor Maasik on saanud hakkama nii peenetest kui ka jämedatest huumoriniitidest kootud humoorika lavastuskampsuniga. Nalja jagus igale maitsele, kuigi selgelt ülekaalus oli lihtsalt mõistetav, just argiinimese halli maailma sobiv temaatika. Y-generatsiooni liikmena oli pool etteastest ajalootunnimaiguline. Teisalt, episoodidega nõukogudeaegsest elust said vanemad samastuda ning seetõttu oli etendus paljude jaoks väga nauditav.

Kristel Zimmer

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.