Fine5 „…and Blue“

Lavastajad ja koreograafid: Tiina Ollesk, Rene Nõmmik                  fine5

Tantsijad: Helen Reitsnik, Tatjana Romanova, Simo Kruusement, Endro Roosimäe, Tiina Ollesk, Olga Privis

Muusika: Taavo Remmel, Virko Veskoja

Valguskujundus: Airi Eras

Tehniline teostus: Priidu Adlas

Kostüüm: Epp Kubu

Visuaal: Rain Saukas

Kaasprodutsent: Vaba Lava

Eesti teatriauhindade Aasta Tantsuauhinna laureaadiks pärjatud Fine5 trupi etendus „…and Blue“ on mõtteliseks järjeks Olleski ja Nõmmiku 2013. aastal esietendunud lavastusele „…and Red“.

Üksindus, soolokarjäär, tiimist lahtirebimine – need lood jutustati publikule läbi liikumise, emotsioonide ja pauside. Kuue eripalgelise tantsija vahelised konfliktid kõikusid empaatia ja konkurentsi piiridel ning nende mõistete ootamatu sarnasus paljastus – kusjuures jäi silma Fine5 omapärane käekiri. Intensiivne ja nauditav kehatöö jättis sügava mulje, tõmmates vaataja lõplikult oma kütkeisse ning hoides teda seal etenduse lõpuni.

Lavastuse suurim õnnestumine oli muusika ja koreograafia kokkusobivus. Taavo Remmeli ja Virko Veskoja looming kulges liikumisega ühteaegu sümbioosis kui ka ehtis helikooslustega laval toimuvat, juhendades sellega emotsioonide virvarri. Tirides kasvõi korraks välja reaalsusest, lastes siiski hingata sisse ja välja, viis etendus publiku teatavasse transsi.

„Sa oled see, kellest sa iseenda teed.“ Lause siugles mu peas ringi ja süvenes ühes isoleeritud, vaid endale keskendunud soololiikumistega aina rohkem. Kuigi kõik tantsijad proovisid eralduda grupist ja astuda oma teed, ei õnnestunud see täielikult kellelgi ning sõltuvus sotsiaalsusest, toest ja sõprusest jäi võitluses selgelt peale. Tiim püüdis eraku kinni, surudes talle siiski peale ühiseid raame, kuid mitte alati sõpruse põhiselt – vahest oli see viis, kuidas konkurent kõrvaldada? Instinktidele järgnemine ja näilise tahtevabaduse võidutsemine põgeneja näol sai küll tagasilööke, kuid viie inimese püüdlus absoluutsele iseseisvusele säilis.

Alles etenduse lõpus tuli mängu sinises valguses kuues liige, kes kehastas hirmu ja soovi sellest vabaneda. Sel hetkel ühinesid kõigi kartused ning üksildustunne ja tantsijad olid justkui koos üksi; võib-olla tundis keegi publikustki seda ühist eraldatust. Inimkonna levinumaid hirme – täieliku üksinduse kartus – pani seega punkti loole võitlusest iseenda ja ühiskonnaga.

„…kas neelab mind või siis paiskab õhku“ laulab Vaiko Eplik loos „Sinu jälg“ ja mulle tundub, et see lavastus suutis teha korraga mõlemat.

Andrea Annus

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.