Noor helilooja 2015

11050710_1124547354238836_1396692598890546606_n

15. aprillil leidis Eesti Muusika Päevade raames esmakordselt aset konkurss „Noor helilooja“, mis kujutas endast võistlust, kus pistsid rinda meie kodumaa värskeimad muusikaloojad.

Seekordne konkurss oli pühendatud Arvo Pärdile ja Veljo Tormisele ning seetõttu oli teose kirjutamise üheks kriteeriumiks, et lugu oleks mõtteliselt mõjutatud kas rahvamuusikast või kolmkõlast. Niisiis keskendus võistlus täielikult klassikalisele muusikale, kuid sisaldas ka veidi rahvalikku alatooni.

Klassikalistel pillidel mängitav muusika tundub esmapilgul olevat noorte seas üsnagi ebapopulaarne ning mitmed pole seda harjunud kuulama, kuid siiski on seltskonda, kes sellest kõrgelt lugu peab. Usun, et sellise stiili kuulamisel õige tunde saamiseks peab laskma end vabaks ja lubama helidel endale teed näidata.

Ülekaalus olid ettekandmisel kindlasti keelpillid (viiul, tšello ja kontrabass), kuid oli ka huvitavaid kooslusi nagu saksofon ja akordion, millele Kristel Kolkaneni poolt kirjutatud muusika pealkirjaga „Kuma“ jäi ka žüriile silma ning tõi talle esimese koha ning Arvo Pärdi Keskuse eripreemia.  Samuti olid esindatud vokaal ning parmupill koos kontrabassi ja viiuliga Gerta Raidma rahvalikus teoses „Kiik kuulab“. Lood ise erinesid üksteisest väga ning see tegi kuulamise veelgi huvitavamaks. Ükski teos ei olnud liiga meloodiline, pigem tekitasid nad meeleolu, mis mõjus äärmiselt ilmekalt. Astra Irene Susi teos „Väike trio“ tekitas kohati lausa külmavärinaid ning kõlas kahel tšellol ning viiulil ette kantuna nagu muusika mõnest õudusfilmist.

Ühe huvitava tähelepaneku saab veel teha, vaadates interpreete mängimas: niipea, kui lugu algas, panid nad endale justkui maski ette ning olid terve loo esitamise aja surmtõsiste nägudega, mis ei andnud edasi absoluutselt mitte mingisugust emotsiooni. Niipea, kui lugu lõppes ning nad oma osa olid täitnud, laskus nende näole kergendusnaeratus, et kõik oli õnnelikult läbi saanud. Loomulikult oli selline käitumine põhjustatud närvidest ning tahtest teos perfektselt edasi anda, kuid vaatajana tekkis tunne, nagu nad ei oleks oma etteastet nautinud. Siinohal ei soovi ma selle mõtteavaldusega kedagi solvata ega pahameelt tekitada, sest ettekanded olid vapustavad.

Kuna üritus toimus esimest korda ning oli üsna vähe reklaamitud, leidus publiku seas vähe uudistajaid, sest enamik olid esinejate vanemad, tuttavad ning sõbrad, kuid loodetavasti kogub konkurss järgmistel aastatel rohkem populaarsust ning meelitab kuulama ka inimesi väljastpoolt, sest tegemist on ikkagi noortele suunatud üritusega, mis koondab kokku kõige andekamad, kelle loodud teosed on vaieldamatult väärt kuulamist.

Kärt Mättikas

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.