Inimeseks olemise kunst

“Põletatud väljade hurmaa”

Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja: Renate Keerd.

Laval Kompanii NII trupp koosseisus: Liisa Tetsmann, Taavi Rei, Gerda-Anette Allikas.

Esietendus 12. märtsil 2015 Tartu Uues Teatris.

Laval on kolm aluspesus pikajuukselist kaunist naist. Kõrged mustad kontsad jalas, nõksutavad nad  puusi. Või oot… kas kõik kolm on ikka naised? Pikemal silmitsemisel saangi aru, et üks neist on hoopis mees! Etendus sisaldab rohkelt teisigi olukordi, kus esialgne arvamus lükatakse ümber ja sümbolite lahtimõtestamine pole sugugi kerge ülesanne. Kas või lavastuse kõige esimene stseen, kus ranges rohelises kostüümis naisterahvas seisab ja vaatab tuima näoga publikut. Siis võtab ta seljast pintsaku, seejärel seeliku. Selga jäävad meresinine pluus ja sama värvi liibukad. Minu esimene mõte on, et ta riietus meenutab merineitsit. Midagi sarnast ta peabki kujutama, igatahes viskab ta ennast lavale kile peale pikali ja hakkab tegema liigutusi, mis meenutavad kala kuival. Tõeline transformatsioon, võrreles esialgse muljega. Kostüümidraamat on laval veel, kuid see pole peamine, vaid lihtsalt toetab etenduse põhiideed. Riided on justkui rekvisiidid, kuna lavakujundus kui selline praktiliselt puudub.

Kompanii Nii „Põletatud väljade hurmaa“ kujutab killukesi inimeseks olemisest. Kajastatud on inimsoole loomuomased probleemid ja käitumismustrid, mille olemasolu on paratamatus. Mõneski stseenis võrreldakse inimest loomaga, sest mida muud me tegelikult olemegi? Metsloomade seas kehtib olelusvõitluslik reegel, et tugevam jääb ellu. Inimesed võistlevad iga päev edu nimel, karjääri nimel; hüppavad teistest üle, et ise olla parem, jõuda kiiremini kaugemale ja sealjuures pööramata tähelepanu kellelegi teisele peale iseenda. Etenduses joostakse mööda ringikujulist trajektoori sooviga iga hinna eest teistest mööduda. Kui võimalus tekib, hüpatakse sõna otseses mõttes kaaslastest üle. Ja seda kõike küllaltki kõrgete kontsadega! Kogu lavastuses on füüsiline pool väga tugevalt esindatud, kohati tekib küsimus, kuidas näitlejad küll jaksavad. Joosta, hüpata, ennast mööda lava rullida, kätega vehkida ja veel palju muud.

Teine etenduses kajastatav instinkt on tung saada järglasi, vajadus sugu jätkata. Kaks naist ja üks mees. Millena näevad naised meest? Objektina, kes on vaja taltsutada ja oma tahtele allutada. Millena näevad naised üksteist? Rivaalidena. Ja jällegi- kes on tugevam, ilusam, lärmakam, see võidab. Hüpatakse täiest jõust meesolendile selga. Kui teine naine on juba ees, siis hoopis talle selga (kukile, otsa, pähe- mida iganes!), et püüda teda mehest eemale ajada. Stiilis: kõige tähtsam on see, et MINA saaksin, mida tahan. Humoorikaks muutub eevatütarde rivaalitsemine siis, kui teineteist püütakse üle trumbata erinevate kehahäälte tegemisega- ei midagi vulgaarset, lihtsalt paljad kõhud ja seljad plaksatavad vastu lava katvat kilet. Mida valjemini, seda parem. Ka mees püüab esialgu mängus kaasa teha, tõtt-öelda tema seda alustabki, tehes veidraid hääli õla ja kaela vahel (no teate küll, see sama imelik hääl, mida me kõik väikestena suure naeru saatel teha oleme proovinud). Lõpuks aga muutub üritus ikka naistevaheliseks mõõduvõtmiseks.

Erinevatel häältel ja muusikal on lavastuses üldse tähtis osa. Katkendid muusikapaladest saadavad kogu vaatemängu, samas ei ütle näitlejad pooleteise tunni vältel ühtki sõna. Kuuleb klassikalist muusikat, prantsuskeelset lembelaulu, instrumentaalpalu, ka eestikeelset muusikat. Lisaks sellele üritab kolmik ka ise lastekitarrist, trianglist ja pisikesest trummist koosnevat bändi teha. Tuleb välja ka, isegi üllatavalt hästi, arvestades kasutatavaid instrumente. Kusjuures pillimängu ajal suudavad nad käsi kasutamata ka püksid jalga saada. Inimkeelt etenduses ei kuule, küll aga niutsumist, ähkimist, kriiskamist, urisemist. See kõik kinnitab veel inimeste sarnasust loomariigiga. Me võime osata end küll teisiti väljendada, ent emotsioonid ja tundmused polegi loomadest nii erinevad. Kui võtta ära piirid, mida me ise oleme ja ühiskond on meile kehtestanud, võime käituda vähem arenenud liikidega täiesti sarnaselt.

Lavastuse lõpuosas sünnib siiski rituaal, mis on küll vaid inimestele omane. Alasti mees ja naine (olelusvõitluse võitja?) seisavad valge kleepuva substantsiga kaetult publiku ees, tagaplaanil katedraaliakna kujuliselt asetatud küünaldemeri, mis loob hubase ja kergelt salapärasegi meeleolu. Pühalikku liitu kinnitamaks kraabivad nad alguses iseenda ja siis üksteise kehalt maha valget ainet ning puhuvad selle õhku. Aine lõhnab nagu beebikreem, lohutavalt ja veidi magusalt. Võib-olla ma kujutan seda endale ette, kuid küünalde maheda valguse, selle lõhna ja etenduse lõpumuusika koosmõjul sünnib tõesti midagi hella ja kaunist. Jääb mulje, et kogu rabelemine on lõppenud, rahu on laskunud ja lõpuks on tõesti ainult armastus see, mis loeb. Nii loomade kui inimeste jaoks. Sellegipoolest pole see etendus vaid armastusest, ta on inimeseks olemisest, kogu selle ilus ja valus.

Hanna Marrandi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.