Black Dahlia

b-d

Tekstid: Joolz Denby

Muusika: Mik Davis

Attack Attack Records 2012

 

 

Muusika ja luule kombineerimine pole Joolz Denby repertuaaris midagi uut, kuid tema ja Mik Davise koostöös sündinud “The Black Dahlia” on tervikuna midagi enamat. See on justkui kummardus kogu kunstile. Album kätkeb endas Davise muusikat ja Denby luuulet ning kunsti. Plaadiga on kaasas kaardid Denby maalidega ning iga taga on kirjas ka plaadile salvestatud värsid. Autorite sõnul oli albumi eesmärk võtta luule vokaaliks ning muusikaga luua nende sõnade ümber abstraktne ja pigem tume atmosfäär. Luule teemad varieeruvad tumedat mõttelaadi toetavate narkootikumide ja tänavagängide juurest naise rollini ühiskonnas ning sealt tätoveerimise müstilisuseni. Ehk temaatiliselt leiab sealt midagi pea igale kuulajale. See plaat on just nii mitmekülge ja huvitav kui tema autorid.

Joolz Denby on juba legendaarseks saanud Inglise luuletaja, prosaist, maalikunstnik, tätoveeringukunstnik ning spoken word’i artist. Lühidalt öeldes, meister igal alal. Ka Mik Davis ei jää tegevusalade rohkuselt kaugele maha. Lisaks bändi Monster Jaw eestvedamisele tegutseb Davis muusikatööstuse konsultandina, sotsiaalmeedias, müügis ning turunduses. Plaadistki on võrdlemisi kerge välja lugeda autorite intelligetsi. See peitub kompleksses ja teadlikus kontseptis ning ülesehituses, mis on mõlemad meisterlikult läbiviidud.

Mainisin ennegi, et plaadi üldine tunne on tume ja isegi kõhe. Sellele lisab mõju plaadi nimi ning selle taga peituv lugu. Black Dahlia on nimi, mis anti siiani lahendamata mõrvamüsteeriumi ohvrile Elizabeth Shortile. Ka plaadiümbrisel on Denby maal temast ning samanimeline laul kõlab plaadil kaheksandana. Leian, et kogu see kompott on veidi õudne. Mitte õudne kui halb, vaid õudne kui hirmutav. Denby ise on öelnud, et see album pole nii kergesti kuulatav ja armastatav kui eelmine muusika ja luule kooselu plaadil “Spirit Stories”. Tema sõnul ei söandaks ta mõnda lugu pimedas kuulatagi. Denby hääl on soe ja meeldiv, kuid pean tõdema, et Davise muusika saatel kõlavad mõned palad tõesti kui mõne õudusfilmi sissejuhatus.

Siiski pole terve plaat kergelt hirmuvatele vastunäidustatud. Meeleolu muudavad heledamaks näiteks lood “Geisha” ja “Mother of Sorrows”, mis ülistavad naissugu ning loodust. Kuna ma isiklikult kuulungi eelmainitute hulka, siis jäidki kummitama just need kaks lugu oma kergema ja soojema tooni tõttu. Mis muidugi ei tähenda, et teised lood oleks kuidagi vähem kuulatavad. Vastupidi. Leian, et need vajavad tähelepanelikku ja keskendunud kuulamist, et ära tabada kõik luule ja muusika nüansid, mis muudavad selle plaadi niivõrd köitvaks ja isegi maagiliseks.

Miinusena toon välja vaid kättesaadavuse. Kõik lood on küll olemas Denby Soundcloudis, kuid seal pole need plaadil olevas järjekorras. Kui tahta kogeda plaati mõeldud kujul, peab ennast siiski vahepeal keskendumast katkestama ning leidma ametliku laulunimistu järgmise loo. Kuid see on nüüd küll juba tarbetu kriitika.

Kahtlemata on plaadi “The Black Dahlia” näol tegemist millegi märkimisväärsega. Vahepeal tekkis soov kallata autorid üle lõpmatute küsimustega, et näha, kus ja kuidas sünnivad sellised asjad. Õnneks on see võimalus lähenemas. Nimelt esinevad Joolz Denby ja Mik Davis kirjandusfestival HeadRead raames 30. mail kell 16.00 Kloostri Aidas. Soovitan soojalt!

Jete-Ri Jõesaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.