siniveri

lrk-31-33-2014-siniveri

Marusja Klimova “Siniveri”

Tõlkinud: Ilona Martson

Toimetanud: Anu Saluäär-Kall

Aastakäigu kujundanud: Aadam Kaarma

Loomingu Raamatukogu 2014, nr 31-33. 175 lk.

 

“Siniveri” on raamat, mis ei ole eales rahumeelne. Kaootilisel ajajoonel juhtuvad asjad tihti meelevaldsetes või täiesti olematutes seostes, päevade ja ööde vaheldumine ei lõpe 1991. aasta Leningradis eales. Raamatus avaneb omamoodi kaleidoskoop, värviliste kildude müriaad, kus häbi, viha, tundetus, ekstaas, joobumus ja täielik sundimatus keerlevad aina uutes variatsioonides edasi, läbi Marusja, Pavliku ja Griša elu, kus ei ole suurt vahet sellel, mis on lapsepõlv, ja sellel, mis on äsjatoimunu.

Seda raamatut on mõnikord ebamugav lugeda, sest agulit ja ajalukku kadunut on kujutatud teravamalt, kui aimata oskaks. Ebameeldivused ja eemaletõukavused on aga paradoksaalsel kombel needsamad, mis muudavad teksti elusaks. Emotsioonid, just eriti need ebamugavamat sorti, on vahetud ning lubavad enesesse kadumist, mis õieti ongi ju see, mida üks hea raamat taotleb. Näidata selle elu pöörasust ja absurdi nii, et rahulikult paigal istudes hakkaks ka endal pea ringi käima ja suus oleks tunda ,,Rkatsiteli’’ odavat maitset, mis sest, et seda eales joonud pole.

Ja nii polegi kummaline, et hoolimata sellest, et kagebešnikute hingeõhku on igal pool kuklas tunda, korraldatakse fiaskosid ja skandaale, võetakse armukesi, tellitakse puhtast inimlikust kaastundest revolutsioonilisi ajakirju ja suitsetatakse mõõdutundetult, sest kõik teised ju ka suitsetavad.

“Siniveri” on üks kirjandusilma kõige ehedamaid näiteid täielikust apaatiast ja üdini intuitiivsest käitumisest. Asjad juhtuvad ja inimesed põhjustavad neid, aga keegi ei tea õieti, miks, keegi ei analüüsi oma sisemaailma ja kõik, mis juhtub, juhtub ära ja siis tuleb peale juba midagi uut ning kellelgi pole enam mahti vana peale mõtelda. Aina edasi, asjade kokkukukkumise hõngu on juba tunda, aga sõna ei võeta ja minnakse selle asemel hoopis jooma, kuigi selle eest saab kodus valusalt vastu näppe ja ega see mis teab hea tunne ka pole. Ja ööst saab õige pea hall hommik ja kõik keerleb edasi.

“Lähenesid lihavõtted. Pjotr Sergejevitš helistas ja rääkis, et kavatseb sõpradega korraldada sümboolse ristikäigu ümber katedraali, kus praegu asub muuseum, sest administratsioon ei lubanud katedraalis lihavõtteteenistust läbi viia. Pjotr Sergejevitš ütles, et kokku tuleb kogu demokraatlik üldsus ning palus Marusjal tulla. Marusja oli selle katedraaliga tuttav, seal oli üksvahe töötanud muuseumivahina Pavlik. [—] Marusja lubas Pjotr Sergejevitšile, et tuleb. Ja kuigi ta üldse ei kavatsenud kusagile minna, läks ta siiski järgmisel päeval katedraali juurde. Temaga juhtus sageli nii.”

R.T

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.