28. mai õhtupoolik Karen Connelly elus

Karen Connelly

Keskraamatukogus 28. mail

HeadRead 2015

28. mail HeadRead festivali raames Keskraamatukogus toimunud kohtumisele lugejatega jäi hiljaks kanada kirjanik Karen Connelly. Nimetatud sissejuhatus aga ei morjendanud ja andis publikule aega end valmis meelestada. Connelly ilmus välja suure naeratuse ja hea vabandusega paljudest muudest kohtadest, kuhu ta Eestis jõudma oli pidanud. Keegi ei pahandanud.

Kareni edasisest jutust sai teada, et Eesti pole ühe kanadalase jaoks sugugi mitte kauge koht, kuhu reisida, sest kogu tema elu oli möödunud rännutähe all. Vast ei olegi õige öelda tema kohta kanada kirjanik, sest luulekogu „Tule, külm jõgi“, millest seekord kuulda saime, on tema teostest esimene, mis räägib Kanadast. Kirjutamistõuke sai Karen noorena paarist Taist veedetud vahetusaastast, pärast seda on aga elanud Hispaanias, Kreekas, Prantsusmaal ja Myanmaris. Oma rännuteedelt on ta kaasa noppinud kuus keelt ja inspiratsiooni paljudeks reisikirjadeks, romaanideks ja päevikuteks. „Tule, külm jõgi“ mõtiskleb pärast kõiki mujal viibitud aastaid võõraksjäänud kodumaale tagasi pöördumisest ja sellega seotud mälestustest. Eesti keeles pole tema teostest siiani muid avaldatud.

Ka varem on Karen Connelly kirjutanud luulet, kuid lisaks veel esseid, romaane ja päevikuid – tema tõsielulised üleskirjutused Tai-aastatest võitsid raamatu „Touch The Dragon“ näol Kanadas prestiižse Governor Generali autasu, tehes temast seni noorima Kanada autori, kes selle vääriliseks on tunnistatud. Olles vaid kahekümne nelja aastane, andis see Connellyle edasiseks kirjutamiseks üliolulise kinnituse tema töö vajalikkusest ja tähtsusest. Edaspidi tegeles ta aktivismi ja poliitikaga, kirjutades Myanmaris (mida ta eelistab nimele „Birma“) nähtu ainetel hiiglasliku romaani „The Lizard Cage“, mis räägib ühe poliitilise vangi elust. Ka „Tule, külm jõgi“ ei jäta kõrvale naisõiguste ja rassismi teemasid kauni Kanada varjuküljel.

Oma sõnade järgi kasvas Karen üles armastavas, kuid düsfunktsionaalses perekonnas. Nagu ta ka kogus „Tule, külm jõgi“ meenutab, puutus ta juba lapsena palju kokku sellega, mis toimus seal, kuhu avalik silm ei ulatu. Ta rääkis pärismaalaste vastu suunatud hirmust ja väärkohtlemisest ja perekonnas tavaliseks muutunud narkootikumidest ja vägivallast. Olles noorena kord avastanud oma hääle, ei suutnud ta seda enam vagusi hoida ja kõneleb teostes ausalt oma isiklikest tunnetest ja erinevate maailma paikade reaalsustest. Connelly on sealjuures PEN-International ühingu liige, mis võitleb ülemaailmselt sõnavabaduse eest, eriti paikades, kus poliitilise ebastabiilsuse tõttu kirjanikke piiratakse ja tsenseeritakse. PEN on maailma vanim inimõiguste eest seisev organisatsioon.

Kuigi juba 11-aastasena teadis Karen Connelly, et saab kirjanikuks, on tema väljundvorm ja teemad olnud aastate jooksul muutlikud ning mitmekesised. Reisid ja elukogemus on talle andnud palju, mille kohta mõtteid koguda, ning aastate jooksul võõraks jäänud Kanada kripeldab ka ja ootab enda taasavastamist. Publikul jääb üle vaid oodata ja üllatuda, millega kirjanik järgmiseks lagedale tuleb – ehk edaspidi ka eesti keeles kättesaadavana.

Mariin Lõksuhiir

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.