Kanada, mida sa tegelikult tähendad?

Karen Connelly “Tule, külm jõgi”

Tõlkinud Kätlin Kaldmaa

Illustreerinud Kai Aareleid

Kujundanud Marek Allvee

Kite, 2015. 96 lk

Karen Connelly (1969) on Kanadas sündinud kirjanik, kes külastas Eestit HeadRead festivali raames, et tutvustada ennast ja oma uut luulekogu „Tule, külm jõgi“. Kuid kui ta oma elu- ja loomelugu jutustas, tuli Kanada selles mängu alles viimasena, sestap ei olegi ehk õige kutsuda teda nimelt kanada kirjanikuks. Tema raamatute hulgas on reisikirju, romaane ja luulet, kusjuures nii mõneski neist käsitleb ta poliitilisi ja inimõigustega seonduvaid teemasid, olles ise aktivist. Oma Tai-elust rääkiva raamatu „Touch The Dragon“ eest võitis ta seni noorimana Kanadas prestiižse Governer Generali autasu. „Tule, külm jõgi“ on siiani esimene tema teostest, mida võib lugeda ka eesti keeles.

Luulekogude tõlkimine on teataval määral riskantne ja ka selles teoses võib märgata nii ühte kui teist, mida eesti keelde ladusalt ümber panna pole lihtsalt olnud võimalik. Osad read mõjuvad võõramaiguliselt ja kõlavad eesti keeles jäigalt, aga vast jätabki see õige mulje luuletajast, kes aastakümneid on olnud kodumaast eemal ja kohanenud kaugete võõraste keeltega paremini kui oma emakeelega.  Connelly kasutab oma luuletustes lühikesi, lihtsaid fraase ja palju kordusi, nagu laps, kes üritab tundmatus olukorras selgust leida. Tõepoolest võib luulekogust välja lugeda, et autor ei tea täpselt, mida Kanadasse naastes tunda. See räägib inimesest, kes kõrvutab olevikku ja lapsepõlvemälestusi ja üritab neid täiskasvanu silmade läbi tõlgendada, aga jäänud ilma lapsele omasest vahetu tajumise võimest, ei ole miski enam lihtsasti mõistetav.

Õpeta mulle uuesti, rohutirtsuniit,

                                            taevaga koos pikali heitma.

Jõgi, mida ma enne sõnu tundsin,

                                            laula mulle.

Nagu Karen oma lapsepõlve ise kirjeldas, kasvas ta armastavas, kuid düsfunktsionaalses perekonnas, ja nende katkiste lapsepõlvemälestuste üle juurdleb ta ka selles luulekogus. Täiskasvanulikusse vaatepunkti ja hästi läbikaalutud sõnadesse panduna ei ole nendest mälestustest kusagile kadunud valu ega häbi, aga see-eest rõõmust näib olevat alles jäänud vaid kurblik järelmaik. Ka oma kodumaast rääkides pakitsevad autori südames inimõigusi puudutavad teemad. Kõige teravamalt kriibivad hinge need read, mis räägivad kanada pärismaalastest, kelle puhul on ju iseenesestmõistetav, et neist oleks „tavalistel inimestel“ pimedas turvalisem eemale hoida, ja vägivalla ohvriteks sattunud naistest, kelle puhul on ju iseenesestmõistetav, et nad kannatavad üksinda ära kellegi teise viha. Lisaks oma lähedastele ja kunagistele tuttavatele pühendatud luuletustele on kogus ka üks painav tekst, mis mälestab mõrvari ohvriks langenud või selle mõrvari tegutsemise ajal ja piirkonnas kaduma läinud 68 pärismaalase taustaga naist – ema, õde, tütart. Seda lugedes ja igale ohvrile eraldi mõeldes saab elada omal nahal läbi nende hirmu ja piina ja lugeja aina rusuvamast ahastusest hoolimata tekst aina kestab ja kestab, just nagu kestsid naiste kadumised ja nagu kestab jätkuvalt vägivald ja rassistlik väärkohtlemine, mis sest, et mõtled – küllalt.

Soovi, et ma

kõnniksin tagasi

        astuksin eemale

        tema autost

                                            Kathleen Wattley

                                            Jacqueline Murdock

Soovi mulle teine tee

hästi valgustatud teeäär

Soovi mulle kuuma teed

Bonnie juures treileris

                                             Gloria Fedyshyn

                                             Lillian O’Dare

Kui luuletuste sisu ise piisavalt häiriv ei ole, siis närve kruvib küllalt kõrgele ka tunne, nagu oleks kõigi tekstide juures midagi poolikut, nagu sealt puuduks lahendus või oleksid laused jäänud punktita. Connelly nappidesse fraasidesse mahub kaunisõnalisi kirjeldusi, aga vähe lõplikkust. Nagu ehk autor isegi, jääb lugeja mõtlema – miks nii? Mida sellest õppima peaks? Elades läbi kellegi teise mälestusi, kogeb lugeja emotsioone, mida need endaga kaasa toovad, ja abitust nende emotsioonide suhtes käituda. Ränkade tõsieluseikade vahele on pikitud nukralt abstraktseid väljendeid, mis ei lisa kuigi palju selgust. Tutvudes inimestega, kes luuletustes omi osasid mängivad, ei tea, kellele tunda kaasa, kelle vastu pahameelt  – nii ongi päris. Nagu ammustes mälestustes tihti, on paljudes luuletustes suur rõhk pisikestel detailsetel fragmentidel ja kaduma jääb üldine mõte. Kõiki neid läbielamisi kokku siduvat jõge, mis Kanadale ja kodumaale tähenduse looks, jääb autor selle luulekoguga alles ootama.

Mariin Lõksuhiir

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.