Film, mis ei olegi tegelikult film

 „Taksojuht“ („Taxi“, Iraan, 2015, 82 min)TAKSOJUHT_poster-e1429707841162

 Režisöör, produtsent ja stsenarist: Jafar Panahi

 Näitlejad: Jafar Panahi, Hana Saeidi (teiste näitlejate nimesid ei ole avalikustatud)

 Keel: farsi, subtiitrid eesti ja vene

Kuidas teie sellesse suhtuksite, kui astuksite heauskselt sisse taksosse, mille juhiks osutub tuntud režissöör? Ütleme näiteks Ilmar Raag. Pooleldi tõsielulises Iraani filmis „Taksojuht“ just nii juhtub. Tuntud iraani režissööril Jafar Panahil keelatakse filmide tegemine ja elatise teenimiseks hakkab ta tööle taksojuhina. See aga on vaid kattevari, sest taksosse on paigutatud kaamera, mis kogu autosse istuva kirju seltskonna lindile võtab. Reisijad on tegelikult palgatud amatöörnäitlejad, ent nende nimesid ei ole kuskilt näha, filmil puuduvad lõputiitrid, kuna ametlikult polegi üldse tegemist filmiga. Niisiis teeb Panahi pea olematute vahenditega ametlikult olematut filmi, mis aga tegelikult on vägagi olemas, kuna võitis näiteks Berliini filmifestivalil Kuldkaru ja osaleb teistelgi festivalidel.

„Taksojuht“ sõidutab vaatajaid läbi Teherani tänavate ja Iraani inimeste värvika galerii. Hoolimata sellest, et kaamera ei lahku kordagi takso armatuurlaualt, hargnevad tema ees lahti mitmed lood. Näiteks on kahel akvaariumiga vanamammil vaja viivitamatult Ali allika juurde minna, sest kui nad kaht kuldkala keskpäevaks sinna ei lase, ootab vanakesi usutavasti ees manalateele minek. Siis jälle tuleb taksojuhil (kes ju tegelikult seda pole ning seega ka Teherani tänavaterägastiku liikluskorrald(amat)uses hästi ei orienteeru) sõidutada liiklusõnnetuses pead vigastanud meest ja tema lakkamatult ning väga valjuhäälselt halavat naist. Filmilaenutaja Amid suudab aga kliendile väita, et tuntud režissöör-taksojuht on tema äripartner. Panahi truu saatja on iseteadlik ja ninatark jääkohvimaias õetütar Hana, kes uurib onult filmikunsti saladusi ning ei mõista päris täpselt, miks ei või kooli lühifilmiprojektis näidata seda, mis on küll ühiskonnas aktuaalne ja igati päris, aga sealjuures mitte ilus.

Film annab üsna hea ülevaate Iraani tavainimeste igapäevaelust ja riigi hetkeolukorrast. Sõnavabadusega ei ole lood ülemäära head, ülekuulamistes pole midagi erilist ja jalgpallist huvituv tütarlaps võib staadionil mängu vaatamise asemel lõpetada hoopis vanglas. Samas on ka filmilaenutaja Amidi suguseid inimesi, kes leti alt huvilistele Woody Alleni filme pakuvad; mobiilihelinad on samad mis Eestis ja koolilaste vihikutel võib näha Angry Birdsi kangelasi. Iraan läänestub, kuid pikk tee on veel ka minna. Hea on seegi, et Jafar Panahi on vabaduses ja leidnud võimaluse teha selline film (mis õigupoolest küll polegi film, aga see selleks). Tegelikult pole tegemist üleliia morbiidse ega kibestunud linateosega. Kohati kipub ta küll venima, kuid on ka tõeliselt naljakaid kohti ja tekstipärle. Nii et film, mis ametlikult film ei olegi, võib selle mõõdu välja anda küll. Isegi hea filmi mõõdu.

Hanna Marrandi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.