Londoni helid ja mustrid

stomp

STOMP Live

http://www.stomplondon.com/

 

 

 

Kui 26. juuni õhtul Londonis West Streetil asuvas Ambassadors Theatre’is tuled ära olid kustutatud, ilmus esimesena lavale harjaga põrandat pühkiv mees. Mees ei tundunud kuigi eriline kuni hetkeni, mil mõistsin, et harja sahin pole sugugi mitte juhuslik. Temaga liitus ka teine, siis kolmas ja neljas ning varsti oli laval kaheksa põrandaharjaga noort inimest, kes nägid välja, nagu oleksid terve elu nende samade riietega tänaval elanud ja nüüd valel ajal valesse kohta sattunud. Aga harjade sahin-koputus-sah-sah-sah-sahin-koputus, mis korraliku sümfoonia kokku andis, tõestas, et nad teadsid vägagi hästi, misjaoks nad sinna tulnud olid.

Selle järjest populaarsust koguva trupi nimi on Stomp ja asja, millega nad tegelevad, tahaksin korraga nii tantsu, teatri kui muusika kategooria alla paigutada. Need kuus meest ja kaks naist lõid selle pooleteist tunni jooksul kõikvõimalikke rütme ja helisid, kasutades kõige lihtsamaid abivahendeid alates klassikalistest pangedest, purkidest, enda kätest ja jalgadest ning lõpetades ajalehtede, kraanikausside, ostukärude ja tikutopsidega. Esinejate energia ja ilmselge rõõm sellest, mida nad teevad, kandus ka saali ja hoidis pea terve aja tobedat naeratust näol.

See, kui täiuslikus sünkroonis ja harmoonias kõik stseenid esitatud olid, pani ahhetama. Nii helilises kui ka pildilises mõttes – suureks kiituseks esinejatele võin öelda, et oleksin ma kas kõrvad või silmad kinni katnud, oleks ikka huvitav olnud, sest niivõrd mitmekesine oli nii helide kui liigutuste maailm. Vägevaimana jääb ehk meelde see, kui kõik kaheksa kottpimeduses rivis seisid ja erinevate rütmide ja mustritena välgumihkleid süütasid ja uuesti kustutasid. Klõps ja kaks põlevat tulukest, veel üks klõps (justnimelt üks, selle nähtuse nimi ongi täpsus) ja neid on kuus, siis järsku moodustavad klõpsud midagi „Kimalase lennu“ sarnast ja tuluke liigub nii kiiresti ühe käest teise kätte, et üsna pea ei jõua ma enam mõelda selle peale, kui palju peavad nad seda harjutanud olema, vaid lihtsalt jälgin lummatult vaatemängu.

Igaühel neist kaheksast oli oma kindel image ja iseloom, millele kohe algusest peale igal hetkel truuks jäädi. Oli mikihiirelikult meeldiv ja kõigis oma tegemistes õnnestuv kangelane, oli lühike pahur mehike, kelle äparduste üle nalja tehti, ja elunautiv rastapatsimees, kes mõne eriti vägeva salto viskas ja alati energiast pulbitses. Ka siis, kui kõik lihtsalt koos jalaga vastu maad lõid, tegid nad seda erinevalt, nii et esimesest viimase sekundini oli põnev jälgida.

Kuigi kogu etenduse ajal üheski arusaadavas keeles sõnagi ei lausutud, ei tähendanud see, et süžee oleks täielikult puudunud, hoopis vastupidi. Vaid näoilmete ja žestide abil andsid esinejad edasi nii mõndagi, suutes isegi publiku õigetel hetkedel ja õiges rütmis kaasa plaksutama panna, ja noomisid, kui mõnikord kõige paremini välja ei tulnud. Kõikjale oli lisatud ka piisavalt nalja, täpselt seda õiget, äärmiselt lihtsat ja nii toredalt labast huumorit, mis seekord kuidagi nii õiges kohas oli ja saalis suurepäraselt peale läks.

Pärast õhtuses Londonis bussi oodates leidsin end jalaga vastu tänavakive koputamas, nüüd proovin juba kirjutades arvutiklahvidest rütmi tekitada. Stomp tuletas taaskord lihtsalt ja kõigile arusaadavalt meelde, kui palju ilu peitub väikestes asjades. Ja kui palju on maailmas muusikat.

Saara Liis Jõerand

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.