Suured ideed, vähe uut ja šokeerivat

Tomorrowland_poster

„Tulevikumaa“ („Tomorrowland“, USA, 2015, 130 min)

Lavastaja: Brad Bird

Stsenaarium: Damon Lindelof, Brad Bird

Osatäitjad: George Clooney, Brittany Robertson, Judy Greer, Hugh Laurie, Kathryn Hahn, Keegan Michael-Key

 

 

Frank Walker on 11-aastane lapsgeenius ja leiutaja, kelle talenti suured ei mõista. Keegi teda ikkagi märkab ja otsustatab ta tuua tulevikumaale: üliarenenud linna, mille on loonud lennuka mõttega nutikad ja isetud inimesed. Linn koosneb valgeist ja suures osas klaasist ehitiselahmakatest, usjatest teedest, eresinistest veesilmadest ja natukesest rohelusest. Kõik esemed, millel peaks olema rattad all, hõljuvad: rulad, lapsevankrid ja transpordivahendid. Inimesed kannavad kalipsotaolisi ühevärviisi rõivaid. Kas tuleb tuttav ette?

Peaks, olles vähemalt kord elus ulmekirjandusega kokku puutunud. Äratundmisrõõm sci-fi filmi vaadates pole aga positiivne emotsioon.

Kuigi tulevikumaa polnud just kuigi uudne, oli see visuaalselt imeilusalt kujutatud. Kaadrid olid avarad ja valgusküllased, kõik tundus olevat puhas, värske ning ka triviaalsed asjad nägid kõrgtehnoloogilised välja. Kummardus monteerijatele, kes olid teinud tubli töö. Nii ülevalt- kui  altpoolt avatud basseinid olid suurepärane idee. Ka eriefektid olid enamasti korralikult tehtud. Välja arvatud dimensiooniränne, mis nägi välja, nagu vaataks vigase lindiga kassetilt iidvana filmi.

,,Tulevikumaa” oli väga ambitsioonikas. Filmis mängis hulk tuntud näitlejaid ja tõusvaid lapstähti. Tegelaste elud olid täis tühisemaid ja tähtsamaid missioone, millele oodati, et vaataja kaasa elab. Tõstatati sellised mitmetahulised küsimused nagu kas inimese ja roboti vahel saab olla armastus, kuidas viimased üldse mõtlevad ja mis suudab päasta maailma hukatusest.

Suured ideed ja osatäitjad, keskpärane teostus, vähe šokeerivat ja uut. Puudu jäi. Kõik jäi justkui lõpuni arendamata.

Keeruline on olla väga põnevil, kui suudad ennustada, mis juhtuma hakkab. Osa süüst oli ka filmi algusel, kus hakati lugu jutustama kui meenutust. Oli see tingimata vajalik, et näidata vaatajale juba esimestel sekunditel põhiosa lõpplahendusest? Vaataja ei ole rumal, ta märkab.

Kahjuks jäi mulje, et just sellele loodeti üsna palju, et publik liiga palju detailidesse ei süveneks, aga see-eest jääks kõiki (kulunud) ulmeimesid karp lahti vaatama.

Kui on juba välja mõeldud teismeline tüdruk, kes on nii erakordselt taibukas, et teeb oma NASA insenerist isale tema töös silmad ette, võiks seda ära kasutada. Neiu kohta öeldi küll (korduvalt) tunnustavalt ,,see, kes teab, kuidas asjad töötavad”, aga ta ei pidanud nutikust eriti palju kasutama. Mõni Eesti põhikooliõpilane oleks tüdruku asemel seal maailmas vabalt hakkama saanud.

Maailmapäästmise ja muu pusserdamise vahele pikiti filmi ka naerumomente. Suur osa neist kippusid lasteaiatasemel olema, aga korraks hakkasin ka päris avalikult ja siiralt naeru pugistama. Kõrgete põsesarnadega robot-salaagendid oma alatise säravvalge naeratusega olid parim osa kogu filmist.

Ulmefilmi vaatama ei minda nostalgitsema. Samamoodi nagu rokk-kontserdile lõõgastuma või armastuskomöödiale adrenaliinilaksu saama. Kogu kinosoleku aja oli aga tunne, et olen seda kõike juba näinud.

Eva Ikkonen

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.