Naiseliku loomeimpulsi karm hävitaja

fox

Helen Oyeyemi „Härra Fox“

Tõlkinud Riina Jesmin

Toimetanud Aet Kuusik

Kujundanud Dan Mikkin, Slava Devjatkin

Varrak, 2015. 248 lk

 

 

„Moodne aeg“ on Varraku sari, millel hoian hoolega silma peal. Suurepäraselt tõlgitud-toimetatud stiilse kujundusega teostele võib alati kindel olla. Nii mõnedki mu lemmikraamatutest on just selles sarjas välja antud, näiteks Muriel Barbery „Siili elegants“ ja Yōko Ogawa „Majapidaja ja professor“. Ka sel korral ei valmistanud sarjas ilmunud romaan mulle pettumust, hoopis vastupidi – sain lugedes elamuse osaliseks.

Seekord on „Moodsas ajas“ ilmunud Nigeeria päritolu inglise kirjaniku Helen Oyeyemi romaan „Härra Fox“. Tegu on tema esimese eesti keelde tõlgitud teosega. Pärast raamatu lugemist tärkas minus lootus, et ehk tõlgitakse tulevikus ka tema teisi romaane.

„Härra Fox“ on maiuspala-tüüpi raamat. Seda on hea lugeda väikeste ampsude kaupa, kuna romaan koosneb mitmest eri loost, mis üksteisega põimuvad. Võib lugeda ühe loo või jupi pikemast, loetu üle mõtteid mõlgutada ja seoseid luua, mõne aja pärast veel veidi lugeda, ühesõnaga – nautida. Selleks ju maiuspalad ongi. Kiirelt neelates võivad peened vihjed jääda märkamatuks, aga rahulikus tempos saab Oyeyemi loodud hõrgutisest maksimumi võtta.

Vihjed on üheks märksõnaks, millega romaani iseloomustada. Autor poetab viiteid muinasjuttudele teksti vahele nagu leivaraasukesi, millele järgneda või vahel, kui hoog on sees, paar lehte tagasi pöörata ja neid hoolikamalt üle lugedes avastada. Peamiselt viitab Oyeyemi Sinihabeme muinasjutule – on ju nimitegelaseks kirjanik härra Fox, keda New York Timesis iseloomustatakse kui „naiseliku loomeimpulsi karmi hävitajat“ (lk 27). Kirjaniku romaanides surevad alailma just naised ja tema kabinetti ei tohi abikaasa ega tolle sõbrannad siseneda… Need on vaid mõned näited, kuidas autor on folkloori jutustussse põiminud.

„Härra Fox’is“ on käsitletud erinevaid probleeme ja seega arvan, et kõigile leidub mingi südamelähedane teema. Lisaks eelmainitud muinasjuttudele keskendub autor meeste ja naiste vahelistele suhetele, mis on romaani põhiliseks teemaks. Iga peategelane on omamoodi sümpaatne. Neist moodustub veider armukolmnurk, kuid ei oska ühegi poolt olla. Autor ei anna tegelaste suhtes hinnanguid, ei ütle must-valgelt, kes on halb või hea. See jääb lugeja mõistatada. Romaani võib lugeda ka kui ringreisi kultuuriruumides, sest lood viivad lugeja näiteks nii 1930. aastate New Yorki kui ka islamimaadesse.

Oyeyemi teos tasuks kaasaegse kirjanduse huvilistel sel suvel kindlasti ette võtta, kasvõi autori värskendava, kohati segadusttekitava ja mõistatusena tunduva stiili pärast. Kui see „ära lahendada“ ehk läbi närida, tasub väike vaev end kuhjaga ära.

Minu loomeimpulssi härra Fox siiski ei hävitanud. Tegelikult juhtus vastupidine: oli kahju, et romaan läbi sai ja mõttemängud pidid lõppema. Loodan, et noorel kirjanikul Helen Oyeyemil jookseb sulg veel kaua ja tint potis ei kuiva, sest siis saab ta lugejate loomeimpulssi veel kaua ergutada.

„Nad kasvasid veidi suuremaks. Kutsikas õppis üht-teist, ja tüdruk samuti. Nad ei vabanenud hirmust teineteise ees.

Tüdruk aga oli ilus … ja kangekaelne ja kummaline.

Ja noor rebane oli uudishimulik ja uljas ja kaval …

Oli vaid loomulik, et nad teineteise leiavad.“ (lk. 233)

Helen Maria Raadik

Advertisements

One thought on “Naiseliku loomeimpulsi karm hävitaja

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.