Alati ei peagi tegema uutmoodi lihtsalt tegemise pärast

SILUETT-esikaas-uus

Jean-Claude Mourlevat „Siluett“

Draakon & Kuu, 2015. 144 lk.

Tõlkinud Indrek Koff

Toimetanud Rein Põder

Kujundanud Leelo Märjamaa

 

Õigupoolest oleksin pidanud käesoleva arvustuse juba ammu kirjutama, ent nagu kõigi kiitvate arvustustega tekkis seekordki probleem. Nimelt püüdlen retsenseerides enamasti lakoonilisuse poole, aga kui midagi halba öelda ei oska, siis jätab lühike tekst enamasti lihtsalt põhjaliku reklaamteksti mulje. Laitvat retsensiooni on äärmiselt lihtne ning sisimas isegi tore kirjutada, aga kui kiita, siis tuleb hästi kirjutada hästi. Seega nõuab meisterlik teos rohkem settimist ja põhjalikumat kaalumist.

Mitmes mõttes on Mourlevat’ novellid väga lihtsad. Kirjanduses ja üldse kultuuris on selgelt märgata ühte kindlat tendentsi: igasugune uuendus lihtsalt uuenduse pärast. Justkui poleks vahet kui hea või halb miski on, peaasi et oleks tehtud uutmoodi. Jean-Claude Mourlevat’ üheksat lühijuttu sisaldav novellikogu „Siluett“ on suurepärane näide sellest, et mingi punnitatud uuendus pole vajalik. Lood järgivad ühe keskse sündmuse ja üllatava puändiga klassikalise novelli reegleid ning ei paku selles mõttes mitte midagi uut. Kuna tegemist on autori esimese lühijutukoguga (ja üldse teosega täiskasvanutele), siis võiks pidada seda ka ettevaatuse märgiks, ent usun, et kui kirjanik otsustab ka tulevikus lühiproosat kirjutada, siis ei erine see suuresti „Siluetist“ leitavast. Miks peakski Mourlevat midagi muutma? Kõik töötab, ta on hea kirjanik ning need on head lood. Lihtsalt imeline!

Eelnev ei tähenda mingil juhul seda, et autoril poleks oma nägu. Lood on kirjutatud sujuvalt ja selgelt ühes stiilis – Mourlevat’ stiilis. Lugude läbivaks teemaks on elu keerdkäigud, mis on üllatavalt julmad ja õnnetud. Kogu asi näib mingist hetkest alates väga musta huumorina. Mõnes mõttes võib autori novelle võrrelda ka geniaalse vanameistri Roald Dahli lühijuttudega, mis on ka käesoleva teose kirjastaja Draakoni ja Kuu poolt välja antud nelja kogumiku näol (sahistatakse ka viiendast). Mourlevat’ lood erinevad aga paljuski selle poolest, et huumori ja kurbloolisuse vaheline piir on pea olematu. Ei saagi lõpuni selgeks, kas nutta või naerda ning võib-olla see ongi nende lugude võlu. Nagu mu hea tuttav lüüriliselt nentis: „Mõistus naerab, aga süda nutab.“ Mõnusa boonusena seob viimane lugu kõik novellid meisterlikult nõnda, et üheksanda jutu lugemiseks pole eelnevate lugemine hädavajalik ja vastupidi.

Jean-Claude Mourlevat’ „Siluett“ on soovituslik lugemine igale kaasaegse kirjanduse austajale ning lausa kohustuslik igale novelliarmastajale!

Paul Raud

Advertisements

2 thoughts on “Alati ei peagi tegema uutmoodi lihtsalt tegemise pärast

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.