Jäägem eestlasteks, aga saagem filmisõpradeks!

Roukli plakat

„Roukli“, Eesti, 2015, 99 min

Lavastaja: Veiko Õunpuu

Osatäitjad: Juhan Ulfsak, Lauri Lagle, Mirtel Pohla, Eva Klemets, Peeter Raudsepp, Tambet Tuisk, Taavi Eelmaa, Meelis Rämmeld

 

 

Tavaline eesti film! Jälle täis vaikust ning inimesele, kes kultuuri kui primaarsesse huviobjekti süvenenud pole, liiga sügavamõtteline. Kas pole mitte hoopis suur eelis ja au, et meie režissööride teosed nõnda märkimist väärivad, et on kujunenud otsekui eraldiseisev žanr “eesti film”? Just seda on Veiko Õunpuu viies linateos “Roukli”.

„Rouklis“ valitseb komponentide balanss. Vaikus on kõnekas, nagu sellest eeldatakse, ja dialoogid samaväärsed. Seega võiks teose isegi kaudselt tummfilmiks tembeldada. Sisu ja ideed annab edasi iga element – muusika, pausid, kõne, loodus, näoilmed ja žestid – peaaegu võrdselt. Nagu alati, ei määra Õunpuu sõnalist osa selleks, mis ütleb kõige rohkem.

Kohati aga kerkib eriti esile muusika. Jõuline, isegi hirmutavalt õudusfilmitaoline on stseen, kui Marina (Mirtel Pohla) laua alla roomates metsa satub ning seal Roukli poistega (Lauri Lagle ja Meelis Rämmeld) ringi uitab. Ülo Kriguli pulseeriv helitöö hoiab esialgu närve pingul, kuid nagu eesti filmis ikka, kustub ärev emotsioon enne stseeni lõppu. Vaikuse ja järgmise tegevuse saabumisega on nagu bussi ootamisega – teada on, et ükskord see ikka tuleb. Seega pole vaja karta, et Õunpuu kärsitu vaataja täiesti ära unustab, sest igale hääletusele, olgu ta kui pikk tahes, järgneb intensiivsem osa, mis pausid kompenseerib.

Dialoogid on teravad ning ei lase sõnadel mõtet ära süüa, sest kahekõnedes puudub ebaloomulikkus, kuna näitlejaskond elas võtteperioodil sealsamas majas ning eriti, kui kindlat stsenaariumit kirjas polnud, sulas kokku filmisisene ja -väline suhtlus. Kõik tuli sundimatult ja iseenesest. Emotsioonide tõetruudus väljendub väga selgelt õnnetu paari Villu (Peeter Raudsepp) ja Eeva (Eva Klemets) mahasurutud pingete kulmineerumisel. Naine kisendab kogu südamest lapsikult sõnelenud mehele näkku “Siis on ju kõik hästi!” – nõnda kibestunud ja irooniline on piirini aetud inimese psüühika. Ometi peab vaataja neile andestama. On ju sõda.

Siiski, kogu sõjaõuduse – otsa saavate kartulite, tikkude, küünalde  ja elektri – kõrval jääb filmi lõpuneljandikus ruumi Õunpuu absurdsele huumorile, mis näitab ühtlasi sedasama vaimset seisundit. Kusagilt metsast tuleb hobustel ja kiledressides jalgpallisärkidega meeste kamp (eesotsas Tambet Tuisk), kes Jani (Juhan Ulfsak) oma pühakotta salapärase Peedu (Taavi Eelmaa) palge ette viivad. Hiljem väljendub filmitegija iroonia justkui Jani läbi, kui too rannaliival aeledes ning ringi joostes meeletuna naerda lagistab, saades ise aru juhtunu koomikast.

„Roukli“ klassifitseerub selgelt kategooriasse „eesti film“. See on vaikne, imposantne ning humoorikas. Linateos kõnetab vaatajat, kes maldab end avada ja lõpetada meie filmide kallal virisemise, mitmes abstraktses keeles. Kõik me teame, milline on eesti filmi stereotüüp. Lõpuks võiks kätte jõuda aeg, mil adume, et ehk oleme hoopis meie need, kes oma suhtumist loomingu suhtes muutma peavad, sest kunst on ajatu ning inimesed – küllaltki mööduvad.

Kristel Zimmer

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.