Surnute Eest Kõneleja

esikaas-Kõneleja-uus

Orson Scott Card “Surnute Eest Kõneleja”

Draakon & Kuu, 2015, 460 lk.

Tõlkinud Sash Uusjärv

Toimetanud Rein Põder

Kujundanud Leelo Märjamaa ja Urmas Viik

 

“Enderi mängu” lugedes tekib kindlasti paljudel küsimus, kas raamatu järg suudab vastata autori seatud kõrgetele ootustele. Kuigi need on täiesti erinevad raamatud, mis on suurepäraselt ka eraldi loetavad, poleks autori sõnul üheta sündinud teist. Kui Orson Scott Card alustas “Surnute Eest Kõneleja” kirjutamist, avastas ta peagi, et see pole võimalik ilma pika, sissejuhatava romaanita. Nii otsustaski ta kirjutada oma jutustusest “Enderi mäng” romaani. Sissejuhatav romaan “Enderi mäng” osutus suurepäraseks ja populaarseks raamatuks. Kas algselt põhiraamatuna planeeritud “Surnute Eest Kõneleja” suudab olla oma n-ö “sissejuhatusega” võrdväärne?

 

“Enderi mängu” geeniuslapsest on “Surnute Eest Kõnelejas” saanud kolmekümnendates  mees, kuigi teiste inimeste jaoks on möödunud umbes 3000 aastat. Kõik arvavad, et Ender on ammu surnud ja ta on inimeste seas tuntud kui ajaloo üks kohutavamaid inimesi. Surnute eest kõneldes rändab ta valguskiirusel planeedilt planeedile, otsides samal ajal lapsepõlves peaaegu hävitatud tulnukarassile uut kodu.

 

Surnute eest kõnelemise idee tekkis autoril rahulolematusest matustega. Autori sõnul teeme me lahkunuist inimesed, kellega koos on palju lihtsam elada, kui päriselt oli. Sõnaga, me kustutame nad ära. Orson Scott Cardi arvates peaks matustel kõnelema ausalt. Mitte ainult halba või head. Ei tohiks ka nende vahel tasakaalu poole püüelda. Surnute eest kõneleja peaks selgitama lugu nende enda vaatepunktist – mida nad püüdsid teha, mida nad tegelikult tegid, mida nad kahetsesid ja mille üle tundsid rõõmu. Seda pole võimalik teada saada, aga ometi on see surmahetkel ainus kõnelemist väärt lugu. Orson Scott Card ütleb raamatu eessõnas, et ta on peale raamatu avaldamist saanud mitmeid kirju inimestelt, kes pärast teose lugemist on üritanud muuta matusetseremoonia kõnelemiseks. Nad on üritanud rääkida ausalt, kes inimene oli ja mida ta tegi. Ja nii nagu autor, leian minagi selles mõttes väge.

 

Enderist on uues raamatus saanud kõneleja. Lapsgeenius, kes kunagi täiskasvanute mõjutustel oli tapnud peaaegu terve tulnukarassi. Kui planeedilt Lusitania tuleb kutse kõnelejale, otsustab Ender selle vastu võtta. Katoliiklikus koloonias Lusitanial elab inimestest eraldatuna värskelt avastatud uus tulnukarass pequeninod ehk põrsikud. Põrsikud on range järelvalve all, et nad liigselt areneda ei saaks. Peale mitut seletamatut ja hirmuäratavat sündmust vähendatakse pequeninosid uurivate ksenoloogide ja põrsikute kokkupuuted peaaegu olematuks. Ender valmistab ette surnute eest kõnelemist. Samal ajal üritab ta lepitada põrsikuid inimestega ja mõista nende käitumisviise. Raamatus peitub ilmselge seos ajalooga. Orson Scott Card võrdleb inimeste ja põrsikute suhteid eurooplaste ja Ameerika pärismaalastega, näidates keele, religiooni ja tehnoloogia tähtsust ja inimeste vajadust kontrollida kõike uut ja teistsugust, millega nad kokku puutuvad. Autor kirjeldab ka Enderi ja vormitu tehisintellekti Jane’i suhteid, kellel on tunded ja kes ennast ise tekitas. Sellega annab Card meile juba kaks selget hoiatust.

 

“Surnute Eest Kõnelejas” on märgata drastilisi muutusi võrreldes oma eelkäijaga. Kui “Enderi mängus” oli terve lugu üles ehitatud ühe poisi ümber, siis selle järjes asi nii ei ole. Poisist on sirgunud mees. Lugu räägib Novinhast ja tema perekonnast, põrsikutest, tehisintellektist nimega Jane ja hõlmab palju pikemat ajavahemikku. Raamat seab küsimuse alla inimkonna arengusuuna ja esitab lugejale sügav-filosoofilisi küsimusi. Võrreldes “Enderi mänguga” on sündmuste tempo palju aeglasem. Alguses on võib-olla natuke raske haakuda, aga äkki haarab lugu sind endasse. Sa tõstad raamatult pilgu ja märkad kahetsusega, et ongi läbi saanud, lootes, et kolmas raamat ilmub varsti ka eestikeelsena. Meisterlik lugude jutustaja on igati ära teeninud Hugo ja Nebula auhinnad. Kolmanda raamatu jaoks on Orson Scott Card endale veelgi raskema väljakutse esitanud. Kaks nii suurepärast raamatut on ootused õige kõrgele seadnud. Võib-olla sobiks alustada ja lõpetada arvustust küsimusega, jätta kõik lahtiseks, nagu tegi ka kõne all olev raamat?

Joonas Koff

Üks kommentaar “Surnute Eest Kõneleja

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.