Idamaine pärl balletitaevas

bajad

Libreto ja originaalkoreograafia: Marius Petipa, Sergei Hudekov

Muusika: Ludwig Minkus

Uusredaktsiooni koreograaf-lavastaja: Toomas Edur

Lavastaja assistent: Jevgeni Neff (Venemaa)

Dirigendid: Risto Joost, Lauri Sirp

Kunstnik: Peter Docherty (Inglismaa)

Valguskunstnik: Tiit Urvik

Osades: Nikia, bajadeer: Nanae Maruyama , Alena Shkatula; Gamzatti, radža tütar: Luana Georg, Ekaterina Oleynik, Ksenia Seletskaja; Solor, sõjamees: Anatoli Arhangelski, Denis Klimuk, Maksim Tšukarjov, Sergei Upkin; Kuldne templijumalus: Jonathan Hanks, Bruno Micchiardi, Sergei Upkin

 

 

„Bajadeeri“ ehk India templitantsijat tuntakse kui üht ballettide kuningannadest.  Originaalis Marius Petipa seatud koreograafia ja Ludwig Minkuse muusika on lummanud publikut juba pea 140 aastat, loo keskmeks kaasahaarav võitlus armastuse nimel.  2013. aastal esietendunud Toomas Eduri seatud lavastuses sai originaalis neljavaatuseline teos kahevaatuseliseks, eemaldati mõned tantsud esimesest kahest teosest ja suur osa teisest vaatusest pühendati kuulsale „Varjuderiigi“ stseenile.

Templitantsija Nikia ja sõdalase Solori armastus teineteise vastu ilmneb veidi pärast kardinate lahtirullumist. Nende kiindumus on aga keelatud ning seda püüavad takistada võimas ülembrahmaan, radža (India vürst) ja tolle tütar Gamzatti. Salasepitsuste tulemusel leiab Solor end paaripanduna Gamzattiga, kuid hoolimata naise pingutustest, libiseb üle sõdalase näo värske abikaasaga tantsides tihti kurblik vari. Kurbusest saab aga ahastus ühes meeletu igatsusega, kui Nikia julmalt tapetakse. Solor mässib end valu vältimiseks lohutava oopiumi embusesse, jõudes nõnda varjude maailma, kus  kohtub taas tantsijatariga. Balletti lõpus heidab Solor hinge, jäädes alatiseks Nikiaga teispoolsusesse – seepärast lahkub ka vaataja ehk mõneti lootusrikkamana.

Sergei Upkin ei paistnud Solori rollis silma ainult väga hea liikuvuse ja tehnika vaid ka tohutult ilmeka esituse poolest ning iga väljapeetud liigutus väljendas kiindumust Nikia vastu. Nanae Maruyama köitis Nikiat kehastades tähelepanu neiuliku, rafineeritud ja õrna tantsustiiliga, jättes hapra, kuid kirgliku mulje stseenis, kus püüdis Gamzatti haavata. Seevastu väga naiselik ja enesekindel Luana Georgi esitus Gamzattina vürtsitas kolmnurga dünaamikat, tuues välja terava kontrasti Nikia ja enda tegelaskuju vahel. Lavastuslikult nauditav idamaine lugu pakkus lisaks koreograafilisele silmailule ka kaunist helipilti, mille eest hoolitsesid mängleva kerguse, kuid ülima täpsusega Risto Joosti juhtimisel Rahvusooperi orkestrandid. Tähelepanuta ei saa jätta ka inglise päritoluga Peter Docherty eksootilist ning rikkalikku lavakujundust, mis ehtis oma külluslikkusevaibaga kogu etendust.

Kui aga unustada grandioossete esituste, pitsivahu ja kullaehteis dekoratsioonide unelm, jääb kõlama romantiline lugu üksteisele jäägitult pühendunud armastajatest. Ja armastus on selles teoses igavene.

Andrea Annus

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s