Kas taevakehad oskavad armastada?

kehade-mets

 

Jim Ashilevi „Kehade mets“

Libros Insanos, 2015, 224 lk.

Kujundanud Margus Tamm

 

 

Iseendaks saamine, sõprade leidmine ja armumine ei ole kerge – sellest kirjutab Jim Ashilevi oma teises romaanis „Kehade mets“, mis pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel lll koha. Tegemist on läbinisti ausa jutustusega poisiks olemisest ning täiskasvanuks saamisest. Autor kirjeldab täieliku vabadusega üleskasvamise valgust ja varju.

Romaani ülesehitus meenutab teismelise poisi päevikut. Dialooge peaaegu ei ole, kogu jutt on voolav mälestustejada. Jutustused üksildusest ja teadmatusest on kurvastavad, kuid raamatus leidub ka helgemaid hetki, mis ilmutavad end hallil põhjal eriti selgelt, muutes kurvameelse tausta oluliseks ja kauniks. Jutustamisviisi rütm ja värvid tekitavad omamoodi teksti sisse kadumise tunde.

On läinud aastasaja neljanda veerandi lõpp ja ilmale tuleb terve laps, kellest kasvab katkine täiskasvanu. Minategelane jutustab oma elust ja probleemidest erinevates arenguastmetes. Arenguastmeteks on tütarlapsed, kellesse peategelane vastavas vanuses ja seisundis just parajasti kiindunud on. Olles aga selline nagu ta on, ei julge ega oska ta oma kiindumust teistele arusaadavalt väljendada, jäädes nii üksinduse segasesse piinlemisse.

Lapsena oli peategelane nagu laps ikka – lihtne ja pealispindne, kergesti mõjutatav. Raamatu alguses on küll üks kirjeldus ka päris varasest lapsepõlvest, üks väheseid poeetilisi mälestusi muidu pidevalt tõtlevas ja otsivas tekstis. Ja seegi on lugu, mida on peategelasele räägitud ning mille tõesuses ta ise päris kindel ei ole. Ometi tundub, et selles lõigus võib olla üks võtmeid raamatusse peidetud sügavuse mõistmiseks, võimalus tähenduslike järelduste loomiseks :

Mõeldud, tehtud. Kui ema vannitoas pesumasina ukse kinni lõi ja elutuppa vaatas, nägi ta oma last suure lahtise akna peal. All oli viis korrust tühjust. Ülespoole jäi lohedest kubisev taevas. Ja nii ma siis hüppasin. Sirutasin käed välja nii pikalt kui sain, et krahmata kinni lähima kajaka tiivast, aga see jäi minu pingutustele vastamata liiga kaugele. Ma kukkusin alla. Aga maja ette asfaldile prantsatamise asemel maandusin ema süles. Ta surus mind kõvasti enda vastu ja värises.

Kui lapsepõlves on mõrad hinges veel väikesed, alles kujunemisjärgus, siis vanemaks saades hakkab hingeline katkisus endast poisile selgemalt märku andma. See on justkui suur must auk, mis imab endasse nooreks inimeseks olemise vabaduse ja õnne. Või imab see sinna elamise kunsti? Kui puudub oskus ja julgus suhelda, siis puudubki kõik. Vanemad ei suuda mõista, miks nende poeg niisugune on ja millest selline hingehäda, ning süüdistavad teda rumaluses ja mõtlematuses, arvates, et karistamine aitab tal terveks ja korralikuks meheks sirguda.

Teadmata, mida endaga peale hakata, üritab peategelane otsida inimlähedust netiavarustest.  Märkimisväärne on, kuidas ta pidevalt netis ringi uidates ei jää kordagi ühelegi oma pereliikmele vahele. Tundub, et vanematel pole eriti aega vanema poja probleemide jaoks. Pojast saab aga kiiresti enda fantaasia ja ihade ori. Vang omaenese kehas. Ehk nagu autor seda kirjeldab:

Mu keha läks metsa ekslema.
Mu keha läks kaduma.
Otsides võõra puudutust.
Leidmata peotäit marju.

Peatükk peatüki järel näeme, kuidas noormees kaugeneb aina enam loomulikust suhtlemisest ja armastusest. Kasvades kogeb peategelane küll inimlähedust, kuid auk hinges jääb täitmata. Ta taipab, et polegi pärisläheduseks võimeline. See paneb nii peategelase kui ka lugeja mõtisklema miks ja kuidas on mõne inimese jaoks armastus ning lähedus kerged ja loomulikud, teise jaoks aga ületamatult rasked ja vaevalised.

Kõik probleemid tiirlevad nooreks inimeseks olemise põhiteemade ümber: iseenesega lepituse loomine, läheduse ja armastuse otsimine ning võibolla isegi selle leidmine. Ometi jääb kõige kohale küsimärk. Ometi pole selge, kas see, mida peategelane arvab olevat, on nii ka tegelikult.
Kuigi lugejal on raske end selles raamatus kellegagi samastada, on peategelase uitlevas otsingus midagi üldinimlikku. Kontakti loomine iseendaga ja maailmaga on õnneliku elu alus. Paraku mõistab inimene seda alles siis, kui kontakti loomise aeg on juba pöördumatult möödas. Edasi jääb vaid vigade parandus.

Kohtumisõhtul lugejatega kirjeldas autor peategelase olukorda kui kadunud kosmonaudi katsumust luua kontakt enese ja teiste taevakehade vahel. Kuigi raamatus toimub kogu tegevus siiski maa peal, on säärane täielikus pimeduses ja teadmatuses kobamine täpipealt selle raamatu noore minategelase elamise ja olemise kokkuvõte. Siiski jääb alles lootus, et kontakt taevakehade vahel on võimalik. Et armastus võib meie ellu saabuda ka siis, kui me teda kohe ära ei tunne.

Sirel Tammisto

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.