Kitarrikeelepunitis elektroonikast ning öö müstikast

nokturn

 

Argo Vals „Nokturn“

2015

 

 

 

Argo Valsi sooloalbum “Nokturn” ilmus küll juba suve hakul, ent esitluskontserdid toimusid alles hämaras oktoobris. Selline lüke oli kusjuures teadlik, kuna artist ise seostab plaadi lugusid just sügise kui pimeda ajaga. Ehk on manöövril mingisugune sügavam seos ka sellega, et Vals on sündinud 1. novembril… Muusiku enda sõnul on “Nokturni“ öisus mõjutatud lugude kirjutamise ajast – kõik loodi pärast loojangut, enne koitu.

“Nokturni” esiklugu “24” on hoopis helgem ning rõõmsam kui ülejäänud repertuaar. Ehk sümboliseerib see öö algust, olles õhtu viimane ponnistus tantsiskleva lõkkena. Kui vaadelda vaheldumise tsüklit aasta tasandil, oleks “24” septembri-, oktoobrikuise värvilisuse vasteks. Kolmanda variandina võib seda lugu käsitleda kui ööpäeva 24 tundi. Keskmised lood on pühendatud ainult ööle.

Selle kogumiku öö ei ole must. Hoopis helendav, varjunditerohke ja värviline on ta. Kui kuulata plaati kui tervikut, on hästi aru saada, et lood on seatud järjekorda teadlikult. Kujutatavas öös vahelduvad rahulik ning energiline osa. Sedapsi ei muutu kuulamine üksluiseks, vaid äratab taas üles, olnud mõne pala pehmusesse liiga sügavale vajunud. Nõnda ergutab „Mjuuli“ pärast „Und“ ja „Mjuuliöölit“ ning „-35“ „Oksüümoroniga“ virgutavad pärast lühikest, ent hüpnotiseerivat „Uneuima“. „Oode“,  eelviimane laul, vastab oma nimele, olles kui ootus enne uut päeva. „Koiduskautide“ saatel jalutab hommik tasahilju öö asemele.

Pole raske ette kujutada mõnd sügistalvist müstilist sootonti või metshaldjat “Mjuuliööli” või “Oksüümoroni” saatel rabas tantsimas. Argo Valsi lood on otsekui meloodiaks muudetud Kivirähki muistendihõngulised jutustused või Mikita “Lingvistilise metsa” soundtrack. Ta tabab oma loominguga miskit väga ürgset, isegi müütilist, mis meile kui eestlastele ammustest aegadest olevat justkui sisse kirjutatud. Sellise salapära ning ehtsusega, moodustades segu ambientist, jatsist, elektroonikast ja math rockist,  on Vals leidnud eesti tänases muusikapildis täitmata koha. Sarnast kõlamängu võib kuulda mõnes loos Galvanic Elephantsi viimaselt albumilt ning Marten Kuninga “Tagurpidi vaalas,”. Erinevalt mainitutest ei ole “Nokturnil” sõnalist osa (va “Mjuuli”).

Kogumiku terviklikkus on imetlusväärne, kuid lugusid eraldi kuulates võib mõte jõuda kuulajani puudulikult. Vaatamata sellele on iga pala juba instrumentaalse soorituse tõttu väärt kogemist.

Kristel Zimmer

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.