Unikaalsusel on tõrvane järelmaitse

tõrv

 

Jan Kaus „Tõrv“

Tuum, 2015, 112 lk.

Toimetanud Indrek Koff

Kujundanud Enaber Surdna

 

2015. aastal ilmunud Jan Kausi jutustus „Tõrv“ kuulub nende raamatute kilda, mida oleks mõistlik ühe ampsuga alla kugistada. Lõpp on algus ja algus on lõpp, et emba-kumba mõista, tuleb kumba-emba tunda. 112 pisikese lehekülje pikkuse teose puhul pole seda õnneks keeruline teha, üheks õhtuks saab kõht täpselt Kausi kohati igavikupikkuste lausetega täidetud.

Lugu räägib Jaan Sepast ja mõjub teosepikkuse jooksuna. Nagu Kausi 2009. aastal ilmunud romaanis „Hetk“, kus meessoost peategelane uitab surnuaedades, et tunda ennast elus, mängib ka antud jutustuses kalmistu karakteri hingeelu avavat rolli. Täpsemalt sealt kõik algab, kõlab stardipauk – Jaan Sepp näeb omanimelist hauda ja hakkab liduma. Surma eest ära, suunaga paratamatu surma poole. Eesmärgiga kätte saada oma initsiaalid, olla midagi rohkemat kui lihtsalt jaansepp.

„Ma ei teagi, kas asi on pigem selles, et ei eksisteeri konkreetsemat isikliku surelikkuse avastamise moodust kui lugeda enda nime hauakivilt – kuigi oli ju selgesti näha, et see teine samanimeline oli sündinud kaheksakümmend aastat enne minu sündi -, või häiris mind hoopis mu nime isikupäratus.“ lk 18

Ega tegelikult enne Edvinat midagi ei algagi, jaansepp sörgib justkui moe pärast eluga kaasa, aga siis hakkab tempo, progressiivne nagu Rootsi tulumaks, aina kasvama. Naised tulevad ja lähevad, Jaan Sepp puhub initsiaalidesse rohkem ja rohkem õhku sisse. Tõrv, mis sünnib ja sirgub peategelasega käsikäes, olles tema – ja võib-olla kõigi inimeste – (ürg)osake, väljub kontrolli alt. See on lõiv, mida jaansepp peab initsiaalide eest maksma, rist, mida on vaja kanda. Tõrv võtab mehe keha üle, immitseb tema avaustest välja. Selle eest ei saa minema joosta, on vaja kas alistuda või alistada. Lõppmängust väljub protagonist võitjana, autor pakub talle uut võimalust, perspektiiv paistab helgena, õnn saavutatavana.

„Jälgin seda vaatepilti ja tunnen, et õnn pole kunagi nii lähedal olnud. Peaaegu käeulatuses. Peaaegu. Võtan õuna ja seda hammustades on mul tunne, et mu hambad tungivad küll viljalihasse, aga miski minus hakkab hoopis asjadest lahti laskma. Nagu sooritaksin oma elu esimest rituaali, millel on tähendus.“ lk 112

„Tõrv“ on lugu inimese kasvamisest, õnne, tähenduse ja „mina“ otsingutest. Samas ka kuhtumisest, uuesti alustamisest, ahvatlustest, kahetsustest. Eksistentsialistlike viidetega vürtsitatud raamatus mõjub Jaan Sepp kohati suisa absurdikangelasena. Antud jutustus on väärt täiendus kirjaniku eesrindlikkusse loominguvaramusse. „Tõrv“ ei jää tõenäoliselt lugejaga terveks eluks kaasa reisima ega ületa paljudel vast ka lemmikraamatute nimekirja künnist, kuid pakub kahtlemata kirjanduslikku naudingut ja miks mitte väheke lootust. Lootust läheb ikka tarvis.

Andreas Palm

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.