Intervjuu Armin Kõomäega

IMG_20150927_214608

Armin Kõomäe romaan „Lui Vutoon“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Armin Kõomäega.

 

 

Miks pidasite oma teoses „Lui Vutoon“ peategelast kujundades just turundusjuhi vaatenurka põnevaks?

Mul oli vaja ametit, mis oleks viimase poolsajandi jooksul maailma kõige rohkem mõjutanud, ning millest poleks inimesteta maailmas mitte mingit kasu. Turundusjuht tundus mõlemale kriteeriumile vastav.

Olete intervjuus ERR-ile öelnud, et moondasite end „Lui Vutooni“ peategelaseks ja elasite justkui paralleelmaailmas terve loomeperioodi vältel. Kui palju on peategelases Teie tegelikku isikut?

Üsna vähe. Eriti alguses. Ma nii käpardiks ennast ei pea. Kuigi ei saa öelda, et Luil leidlikkusest puudu jääb. Leidlikkus on muidugi turundusjuhile tavapärane omadus. Aga mida aeg edasi, seda rohkem kõlavad Lui tähelepankutes mu enda äratundmised. Mõndade lugejate meelest mõtlebki Lui lõpupoole enda vanuse kohta liiga täiskasvanulikult. Autorina olin sellest „ohust“ teadlik, kuid arvasin, et kui üks noor mees peaks ihuüksi pool aastat maailmas hakkama saama, siis on tal sadu kordi rohkem aega sellesama maailma peale mõtelda. Ja nii need arusaamised siis küpsevadki kiirmeetodil. Nagu inkubaatoris, segajateta.

Kumba on Teis rohkem – ettevõtjat või kirjanikku? Või hoopis kunstiarmastajat?

Mulle ei meeldi ennast sedaviisi määratleda. Selleks, et olla ettevõtja, peab olema vähemalt ettevõtlikkust ja tahet. Et kirjutada, peab olema vähemalt lugu ja tahet. Kas konkreetne ettevõtmine või kirjatükk õnnestub või mitte, seda mõjutab juba nii suur hulk muid faktoreid, et enese jäik määratlemine ärimehe või kirjanikuna teeks minu puhul ainult kahju. Näiteks paneks peale pinged, mida ma ei vaja. Ma hindan väga kõrgelt vabadust, sealhulgas tegutsemisvabadust ja sellega kaasas käivat tegutsemislusti. Kui ma hakkaksin ennast tõsimeeli kirjanikuks pidama, lõppeks asi arvatavasti halvasti.

Olete maininud saates „Plekktrumm“ oma mõningaid Eesti lemmikautoreid, kuid millised välismaa teoseid või kirjanikke tõstaksite esile?

Grupeeriks kultuuri järgi. Vene: Platonov, Sorokin, Dovlatov, Tšehhov, Dostojevski. Saksa: Mann, Kehlmann. Prantsuse: Houellebecq, Celine, Flaubert. Briti: Fowles, McEwan. Ameerika: Vonnegut, Bukowski, Roth. Ladina-ameerika: Llosa. Poola: Szymborska, Milosz.

Kui peaksite valima ühe laulu, kirjeldamaks Teie viimast romaani, siis mis laul see võiks olla?

David Sylvian „The day the Earth stole heaven“.

Küsis Andrea Annus.

Andrea arvustust Armin Kõomäe romaanile „Lui Vutoon“ loe siit!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.