Intervjuu Rein Rauaga

Rein Raud

Rein Raua romaan „Täiusliku lause surm“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale proosa kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Rein Rauaga.

 

 

 

 

Kuidas hindate professorina teadmisi, millega noored gümnaasiumi lõpetavad – kas õppekavast on midagi olulist puudu?

Lõpetasin äsja gümnaasiumi kirjandusõpiku kirjutamise, mis käsitleb maailmakirjandust aegade algusest XIX saj. lõpuni ja tõdesin, et umbes sellest perioodist on oma meelsuse poolest pärit ka kehtiv kirjanduse õppekava. Kõik selles nimepidi nimetatud kirjanikud olid meessoost ja ainult üks neist (Tagore) ei olnud valge, kusjuures tema looming ei jää suuremas osas isegi sellesse perioodi. Nii et praegusel hetkel on maailmakirjanduse kaanon veidralt ühekülgne. Ma usun, et see on nii seetõttu, et õppekava koostajaid endid oli selles vaimus õpetatud ja nad ei ole pidanud vajalikuks oma hariduses kahelda, ehkki kaasaja maailmas on selline valge mehe keskne lähenemine mu meelest üpris probleemne. Mingi osa maailma kultuuriloost on lihtsalt ära kustutatud, ehkki sealt on pärit väga suur osa mõjusid, mis ka Euroopa vaimset arengut on kujundanud. Aga kui rääkida noorte haridusest laiemalt, eriti arvestades seda, mida nad ise enese ja oma maailma kujundamiseks ette võtavad, siis on see tänapäeval lihtsalt teistsugune kui varem, sest teistsugused on ka need oskused ja teadmised, mida enesega toimetulemiseks eeldab meid ümbritsev maailm. Näiteks tehnoloogiliselt on koolilapsed oma vanematest reeglina palju kompetentsemad. Natuke on sellest muidugi kahju, kuna noores eas jäävad faktiteadmised paremini meelde ning paarikümne aasta pärast ei ole Mac OS ja Androidi tehniliste omaduste tundmisest eriti kasu kellelgi, aga samas kohas ajus oleks võinud olla ju ka midagi sellist salvestatud, mis ei vanane.

Kuidas mõjutab publiku suhtumist kirjanikku see, kui ollakse kirjanikult harjunud nägema teadus- ja arvamusartikleid, kas kirjanik peab vastama mingisugustele eelarvamustele?

Ei, kirjanik ei pea vastama eelarvamustele, kui midagi, siis peab ta neid ikka ja jälle lõhkuma. Aga tõsi ta on, sedaliiki ootused häirivad mind küll, sest ma ise ei leia, et mu akadeemiline tegevus või konkreetset päevapoliitikat arvustav kodanikupositsioon oleks mu raamatutes eriti oluline, need on mu isiksuse eri tahud. Muidugi, teatud määral mõjutab meie teadmine sellest, kes on autor, meie lugemist igal juhul. Kui keegi näitab meile luuletust ja ütleb, et see on suure klassiku äsjaavastatud tekst, loeme seda teisiti kui arvates, et selle on kirjutanud mõni vähetuntud noorluuletaja. Aga nii palju kui võimalik peaks laskma tekstil lasta kõnelda enda eest, meie suhtumine autorisse ei peaks meie muljet kummaski suunas mõjutama. Samuti ei tohiks ju näiteks Indrek Hargla ksenofoobsed sõnavõtud takistada meid nautimast tema keskaegsesse Tallinnasse (muuseas väga kosmpoliitlikku ja kultuuriliselt avatud keskkonda) paigutatud kriminaalromaane. Või üks mu lemmikuid, jaapanlane Mishima Yukio, kelle poliitilised vaated olid täiesti haiged.

Kas sellist raamatut nagu “Täiusliku lause surm” oleks võimalik tõlkida mõnda teise keelde ja avaldada muus riigis – kas selle sisu jääks mõistetavaks?

Ma arvan küll. See on esimene mu raamat, mis tekitas väliskirjastajates suurt huvi juba enne selle ilmumist ning soome- ja ingliskeelse tõlke peale jõudsin isegi lepingud ette ära teha. Samuti on see üks väheseid eesti kirjanduse näiteid, mida arvustas ka venekeelne “Postimees” (ehkki siin muidugi ei ole tegemist teise riigiga) – aga kindlasti tundub, et mu käsitlus sellest, kuidas eestlased kogesid seda hetke oma ajaloost ei jää n-ö rahvuskultuuri piiridesse kinni. Lõppude lõpuks oli üks mu siht ju nimelt üritada seda mitte nii kauget minevikku praegusele lugejale elusamaks ja mitmeplaanilisemaks teha. Ning nagu ka raamatus öeldud, on tänapäeva noorele eestlasele Nõukogude Liit ju umbes sama kaugel kui mõni teine planeet.

Millistelt kirjanikelt olete ise kõige rohkem inspiratsiooni saanud ja milliseid soovitaksite noortel kirjanikel tingimata lugeda?

Ma loen üsna laial skaalal ja ka päris mitmes keeles ja mitte ainult kaasaegset kirjandust. Mis ei tähendaks, et praegu tegutsevate autorite seas mul lemmikuid ei oleks, näiteks Alessandro Baricco, ehkki kahjuks pole sugugi kõik tema teosed eesti keeles suutnud säilitada seda erilist taju, mis iseloomustab originaali. Ian McEwan ja Pascal Quignard meeldivad ka väga. Chuck Palahniukki jälgisin kunagi hoolega, praegu on ta ennast paraku kordama hakanud. Aga just alustavatel prosaistidel soovitaksin tingimata leida üles neile vaimult kõige lähedasemad autorid XIX ja varase XX saj. kirjanike seast, kus on ju ikka veel ka tänase proosa juured. Mulle endale meeldivad selle perioodi prosaistidest kõige rohkem vist Dostojevski ja Faulkner. Dostojevskist võiks lugeda eelkõige ”Idiooti”, Faulkneriga tutvumist võiks alustada kogutud novellidest, sest ”Hälin ja raev” on üksjagu kange kraam. Luuletajatel aga on olulisem suhe keelega ning neil oleks küll hea algatuseks lugeda seda, mida tõeliselt suured eesti luuletajad suutnud teha. Alver, Alliksaar, Viiding ja Kareva näiteks. Aga mitte ainult nemad muidugi. Mul endal on praegu laual Marina Tsvetajeva, Paul Celan, e.e.cummings, Pentti Saarikoski ja veel mõned, üritan kellegagi neist iga päeva alustada.

Kas kirjutamisanne ja -tahe on inimesele kaasasündinud või peaks seda noorte seas kuidagi eriliselt välja kutsuma?

Ma arvan, et kui inimesel on anne ja vajadus kirjutada, siis annab see endast varem või hiljem märku. Ja kui keegi on seda juba natuke üles näidanud, siis võib tal olla abi teiste soovitustest ja kriitikast, aga võtta ette kasvatada kirjanikku kellestki lihtsalt niisama ei ole küll mõtet.

Küsis Mariin Lõksuhiir.

Mariini arvustust Rein Raua romaanile „Täiusliku lause surm“ loe siit!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.