Vastuseid „suurtele“ küsimustele?

lui-vutoon

Armin Kõomägi „Lui Vutoon“

Tuum, 2015, 288 lk.

Toimetanud Kajar Pruul

Kujundanud Hannes Uit

 

 

Mis saab siis, kui maailmast on kadunud kõik inimesed peale sinu? Just sellisest olukorrast leiab end noor turundusjuhi kohale pürgiv Lui Vutoon. Töövestlusele läbi ebatavaliselt vaikse Tallinna vändates ei oska ta veel midagi kahtlustada. Jõudes aga inimtühja Ülemiste keskusesse, hakkab Lui vaikselt mõistma, et tema ümber ei viibi tõesti ühtki hingelist.

Üha kasvav hirm ja olukorra mõistetamatus kruvivad juba teose alguses pinget. Päeviku kujul avaldatud jutustus avab paljude peas mõlkunud ideele „Kui ma oleksin ainus inimene maailmas …“ ühte võimalikku versiooni. Esmapilgul mitte nii terane noormees saab tunda inimeksistentsi suuri küsimusi uuel tasemel – küsimused elu eesmärkide ja olemise tegeliku tuuma kohta omandavad raamatus teise dimensiooni. Pole enam „meid“, vaid „mina“. Kuhu kõik kadusid ja miks see juhtus on vaid mõned küsimused, mida Lui ootamatult täiskasvanulikul moel filosofeerides lahkab.

Ometi näib ehk suuremaks probleemikski olevat üksindus, mida autor osavalt läbi erinevate seisundite teose vältel välja toob. Sellega võitlemise vahenditeks on nii mõtete väljalülitamine autoga sõites kui ka rassimine kaubanduskeskuse toiduosakonnas, mis lehkab tähtaja ületanud toodete tõttu, kuid nendest veelgi olulisemaks osutub silikoonist seksnuku tavainimeseks kujutlemine. Ülepeakaela armumine elutusse, kuid veatusse naisolendisse on meeletult intensiivne ning täidab valitsevat tühjuse tunnet noormehe sees. Pühendumus, millega Lui teda riietab ja nuku oletatavatele repliikidele vastab, on kurb, aga ka koomiline.

Tegelikult leidub teoses üldse palju koomilist. Neid kordi, mil lugedes nii ühistranspordis või kohvikus naerma pahvatasin, oli mitmeid. Ühest küljest leidub raamatus situatsioonikoomikat, kuid tähelepanuväärsed on ka autori loodud kujundid, olukorrakirjeldused ning sõnastus, mis oma aususes rabavad ja sageli laginal naerma ajavad. Ulmelisele situatsioonile humoorikate elementide juurde kruvimine annab jutule juurde justkui lisahoogu. Kõikide-võimaluste-maailma aspekt on juba iseenesest põnev, kuid teos on nauditav ka lihtsa tekstijälgitavuse poolest.

Igas mõttes vabad, justkui sülle kukkunud aeg ja ressursid, pakuvad lõputult võimalusi, mida noormees mitte alati ei kasuta. Lui teeb kohati siiski inimestele omaseid kammitsetuid valikuid, lubades järgmisel hetkel aga endale kõike – loogiline, kui viibid maailmas üksi. Võib-olla hoiab teda kohati tagasi lootus, et kõik võib normaliseeruda juba järgmisel päeval või et iga hetk võib keegi saabuda. Aga kas keegi siis saabub? Eks lugedes selgub 🙂

Andrea Annus

Andrea intervjuud Armin Kõomäega loe siit!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.