Intervjuu Piret Rauaga

Piret Raud
Foto: Ingrid Maasik

Piret Raua raamat „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Piret Rauaga.

 

 

Tihti öeldakse, et lastekirjanik peab olema hingelt laps. Kui palju see Teie kohta kehtib?

Oleneb, mida sellega täpselt silmas peetakse. Oma lapsepõlve kaisuloomi ma tõtt-öelda diivani peal reas ei hoia ning klounininaga mööda korterit ringi ei tantsi, aga kui „hingelt lapse“ all mõista eelarvamustevaba huvi kõige tundmatu ja tuttava vastu ning omadust siiralt rõõmustada, kurvastada ja vihastada, siis selle võtan omaks küll. Olen küllaltki emotsionaalne tüüp, aga see kehtib vist kõigi loominguliste inimeste kohta, mitte vaid nende, kes loovad lastele.

Lastekirjaniku töö on iseenesest töö nagu iga teinegi, mis eeldab teatavat professionaalsust ja tõsist suhtumist. Kui me mõtleme lastearstide peale, siis nendelt me ju lapsemeelsust ei oota. Eks sama on ka lastekirjanikega – meie tööl on küll oma spetsiifika, aga eelkõige seisneb see ikkagi loo kirjutamises, mingite mõtete verbaalses väljendamises.

Te olete ühtaegu nii hinnatud kunstnik kui ka kirjanik. Millistest oskustest Te puudust tunnete?

Loomeinimese õnn on see, et tal on igal juhul alati arenemisruumi. Eks minagi püüan iga järgmise raamatuga midagi uut ja paremini öelda ning seda nii piltides kui tekstis. Tehniliste oskuste täiustumise tee on üks lõputu teekond, mida loodan käia nii kaua, kui elan. Eesti keel on rikas ja samas ka väga reglementeeritud grammatikaga ning keele reeglites ja ortograafias tehakse pidevalt uuendusi. Pean tunnistama, et kõigis nendes filoloogilistes nüanssides ei ole ma alati sada protsenti kodus. Õnneks on olemas keeletoimetajad, kes neid asju teavad.

Teie lasteraamatuid on tõlgitud inglise, jaapani, prantsuse, saksa ja teistessegi keeltesse. Mis on Teile võõrkeelsete raamatute avaldamise juures kõige rohkem rõõmu valmistanud?

Kui raamat on hästi vastu võetud nii kriitikute kui laste endi poolt. Kui on ilmunud head arvustused ja lastežüriid on valinud mu raamatu oma lemmikuks. Samuti kui mõni jutt on leidnud tee raamatu kaante vahelt välja kaugemale – näiteks Prantsusmaal valmis „Natuke napakate lugude“ põhjal muusikaline etendus. Rõõmu võib teha seegi, kui raamat on trükitehniliselt õnnestunud või kui sel on värske ja elegantne kujundus. Ja muidugi see, kui väliskirjastusel on tekkinud mu töö osas usaldus ja ta palub luua midagi spetsiaalselt neile, andes mulle sealjuures täiesti vabad käed.

Miks võiksid täiskasvanud lugeda lastekirjandust?

Ma tegelikult ei arva, et nad ilmtingimata peaksid. Nad võiksid lihtsalt rohkem väärt ilukirjandust lugeda. Raamatumüügiedetabeleid vaadates tundub, et väärtkirjanduse lugemine ei ole väga levinud.

Mida Te ütleksite lapsele, kes ei taha lugeda?

Ma kindlasti ei tänitaks ta kallal, sest küllap on sel lapsel olnud lugemisega lihtsalt kehvad kogemused. Pigem aitaks tal leida just tema jaoks sobiva raamatu. Sellise raamatu, mida ta tahaks lugeda.

Küsis Anna Elisabeth Lõuna.

Anna Elisabethi arvustust Piret Raua raamatule „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“ loe siit!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.